Kusjuures see on hämmastav, kui iseseisvaks on mu väikeste plikade punt paari aastaga muutunud. Kui esimesel aastal tuli neid mööda majapidamist üles otsida ja elutuppa vedada, et nad lõbutsemise kõrvalt ka projektiga tegeleks, siis sel aastal võis rahulikult ise üleval kontoris tööd teha, kui noored allkorrusel plaane pidasid, ülesandeid jaotasid ning robotimängu harjutasid. Kusjuures täiesti uskumatu oli päev enne finaali kokku lugeda nende tabelitest, et nad 100 korda robotimängu läbi harjutasid (üks mäng koos ettevalmistusega võtab 5 minutit + sinna pole arvestatud aega mis programmide tegemisele ja roboti ehitamisele läks). Ma arvatavasti ei liialda, kui väidan, et neil ainuüksi robotimängu ettevalmistuste peale kulus 30-40 tundi tööd. Lisaks siis ehitati prototüüpe, kohtuti ekspertidega ja tehti fantastilised plakatid ja näidend, mida kutsuti neid isegi laval kordama. Ainuke asi, mis tegemata jäi oli esitluse harjutamine, kuid õnneks on nad päris jutukas ja loov kamp ja tundub, et said ka hindajate ruumis ilusasti hakkama. Ja kogu see suur töö tõi ka tulemuse – projekti II koht poolfinaalis ja pääs finaali (see teine oli just see, mida nad kõige rohkem soovisid). Ja seda rõõmu ja positiivset emotsiooni, mida need viis väikest tegelast laupäeval enda ümber kiirgasid on keeruline sõnadesse panna. Minul oli lai naeratus suul ja silmad pisaraid täis.

Ja tegelikult on selle tulemuse taga väga paljuski ühe teise Laagri tiimi mõju. Laagri Unicorns (sellel aastal 85,7% ulatuses tüdrukute tiim, sest nad adopteerisid ühe noormehe) on olnud väiksemate plikade jaoks uskumatu eeskuju. Nad on peaaegu algusest peale olnud isemajandav tiim ning kaks aastat oligi meil Laagris kaks tüdrukute tiimi, kes küll eri päevadel robootikatunnis käisid, kuid võistulustel ja FLL ettevalmistuste käigus ikkagi pidevalt ühendus pidasid. Ka täna olid minu viis “lapsukest” peaaegu varahommikust saadik taas Laagri koolis, et Unicornsidele kaasa elada (nagu vanemad plikad eile minu omadele kaasa käisid elamas). Ja kui kõigile suureks üllatuseks välja kuulutati, et Meister I on Laagri Unicorns, siis olid plikad isegi õnnelikumad kui eile oma karikat võites (ja ma oleks võinud vanduda, et see pole võimalik). Ja nii vaene Ramon oligi jälle hädas sellega, et iga nurga peal on inimesi, kellel silmadest voolavad pisarad ja samas rõõmsalt kilkavad ja kallistavad.

Ja muidugi kõige selle juures ei saa ma ju kõrvale jätta Laagri Hexagoni, kus Oliver on. Sest sel aastal toimus murrang ka poistes. Sest nad tõesti ootasid ja valmistusid. Võibolla oli Marel ja Piretil veidi rohkem tööd nende kaasjuhendamisega alguses, siis jaanuari alguseks olid ka poisid muutunud suht isemajandavaks tiimiks. Ja kuigi karikat ei võidetud, siis robotimängu 4. koht poolfinaalis, kus oldi vastamisi selliste tippudega nagu Viirus ja Öökullid on väga kõva tulemus ning sai ka tunnustatud kohaga finaalis.
Kusjuures ma kujutan ette, et Laagri tiimid jätavad osadele veidi hullumeelse mulje. Nad sobiksid pigem Hispaaniasse kui külma Eestisse, aga just sellist energiat, emotsiooni ja pühendumist ongi meil rohkem vaja. Kusjuures see on nakkav. Täna ka 21. kooli paar võistlejat juba veidi “hullumeelselt” käitusid. TetraHexaHedron peab küll ettevaatlik olema – Oskarist võib saada ühe plikade tiimi jaoks järgmine adopteerimisprojekt Ja ma nii loodan, et Vinnikad ja Klemm ka finaali pääsevad – plikad väga kurvad olid, et nende lemmikud seekord mujal ning polegi võimalik nende robotimängudele kaasa elama minna nagu varasematel aastatel on tehtud.

Kunagi ütles keegi mulle, et laiskadel vanematel on tublimad lapsed. Mul on tunne, et see kehtib ka ajapuuduses juhendajate kohta… Mai müttab siis oma paarisaja õpilase ja ülikooli õpingutega… Püüan talle abiks olla, kuid magistritöö, koolitused ja muud projektid paratamatult tekitavad olukorra, kus pean piirduma sellega juhendamisel, et annan plikadele koha kus kohtuda, popcorni ja mandariine turgutuseks ning paar julgustavat sõna enne kui oma tööasjadega tegelema hiilin. Me tegelikult kartsime, et selle kõigega seoses hakkab kannatama Laagri robotiimide tase, kuid tundub, et mida vähem juhendajal on aega sekkuda, seda parem on hoopis tulemus.

Sorry – see postitus on vist täiesti arusaamatu kõigile, kes FLL teemat ei tea, aga lihtsalt tahtsin selle emotsiooni kirja panna enne kui unele lähen. Sest ma olen nii uhke kõigi nende noorte üle, kellega ma selle nädalavahetuse veetsin ning ootan juba märtsikuu algust, kus kogu selle pundiga Tartu saab minna  

Ja kui sa siiamaani oled jõudnud lugemisega, siis oled sa ilmselgelt FLL fänn ja seega kui sul on Insta konto siis kindlasti jälgi ka Laagri Laju (nad täna tegid ja varsti tulevad loodetavasti ka postitused) ja Laagri Unicornsi Instagrami kontosid

Nagu üks seltskond teab, siis tegemist ei ole minu väljamõeldisega vaid suisa patenteeritud kaubamärgiga – üks FLL põhiväärtustest, mis ühendab 255 000+ noort robootikut 88 riigis (statistika siis FLL lehelt pärineb).

Ja olles veetnud eelmise pühapäeva koos enam kui klassitäie Laagri kooli roboringi õpilastega, siis võin julgelt väita, et tegu ei ole mõne peakorteris välja mõeldud ilusa fraasi või kõrgelennulise poliitilise lubadusega vaid see on väärtus, mida lapsed ka igal ajahetkel järgivad. See tähendab seda, et sa meenutad teisele võistkonnale, et nad peaksid õigel ajal võistlusplatsi ääres olema, sa oled ka ise seal võistlusplatsi ääres ergutamas – isegi kui on teada, et 26 meeskonnast ainult 9 edasi pääseb ja konkurents on karm. See tähendab seda, et sa ootad teist tiimi maketiga hindajate uste taga kuna robotimängu ja esitluse vahel on liiga vähe aega ja muidu võiks suure kiirustamisega ju makett katki minna või hilinemine jätaks halva esmamulje.

Need on vaid näited sellest pühapäeval – juba enne jagati pidevalt oma mõtteid ja esitlusi, et saada tagasiside. Ma tõesti ei usu, et need noored kunagi oleksid need täiskasvanud, kes aastaid käivad ringi rääkides, kui suurepärane idee neil on, aga kartes seda kellegagi jagada. Sest nad teavad, et koos tehes on tulemused parim ja võidukarikat on eriti uhke tunne vastu võtta siis, kui sa tead, et sa ei võitnud seda kellegi äparduse tõttu, vaid seetõttu, et sa olid seda väärt ausas konkurentsis.

Kahjuks tundub, et mida vanemaks me saame seda vähem kohtab seda ehedat tiimitunnet. Arvatavasti olen ma isegi õnnelik inimene, et tänu oma lastele saan siiski kaasjuhendaja ja Laagri roboringi suurima fännina osa sellest emotsioonist, sest päriselus on vahepeal tunne nagu oleks tulnukas kuskil võõral planeedil.

Mida vanemaks me saame seda keerulisemaks muutub teiste inimeste mõistmine ning nendega koostöö tegemine. Kas tõesti on nii naiivne ja lillelapselik loota, et kuskil on veel seltskondi, kes panustavad ühiselt mingi suurema eesmärgi nimel ilma, et igal liikmel oleks oma varjatut agendat? Või isegi kui on agenda, siis kõigi tiimi liikmete panus oleks võrdne?

Taaskord on mul vist vedanud, sest tegelikult tunnen päris palju inimesi, kes ühiskonna üldistest hoovustest hoolimata teevad asju, mis muudavad maailma väikeste sammudega – ilma et päeva lõpus neil endal sellest mingit materiaalset kasu oleks. Eks see on ka põhjus, miks ma vabatahtlikult olin nõus homme (laupäeva hommikul) kell 7 ärkama, et sõita 2 tundi autoga suht ääremaale. Aga lihtsalt see teadmine, et see on väike panus võrreldes paljude teiste inimeste pingutusega, tekitab soovi anda ka endast maksimum.

Aga siin kerkibki dilemma – mida teha seltskonnas, kus liigagi teravalt jääb silma Pareto printsiip. Ehk siis 20% inimestest pingutavad 80% eesmärgi nimel. Ja mis veel hullem – rahulikult järele mõeldes sa ei saa isegi mingi hetk aru, mis on selle eesmärgi eesmärk? Sul võib olla isiklik nägemus ja unistus, aga järjest enam hakkab tunduma, et see on lihtsalt illusioon sinu peas ja mitte päris. See on nagu juhtimisteoorias – kasum on kindlasti iga äriettevõtte eesmärk, kuid samas sädelev visioon ja konkreetne missioon on ju see, mis tegelikult inimesi mobiliseerib rohkem pingutama.

Võibolla rikkus AIESEC mu nooruses ära… Sest sellest 3 aastast, mis olin selle organisatsiooniga seotud jäi minusse kindel usk, et peame alati pingutama suuremat pilti silmas pidades. Ja et eesmärk peab olema alati piisavalt kõrgelennuline – ainult nii tuleme oma mugavustsoonist välja ja õpime uusi teadmisi.

Lihtsalt küsimus on selles, kas on mõtet energiat suunata sinna, kus mass selle ära absorbeerib ning sa isegi ei saa selle massi koosseisu osas kaasa rääkida? Või pigem leida see grupp inimesi, kelle puhul saad kindel olla, et sinu panustatud energia saab sünergiaks, mis on suurem kui osade summa?

Daneli ja Keiti pulm Pärnus 18.06.2016

Juunikuu möödus eksamite ja väikevenna pulmaootuse meeleolus… Vahepeal läks asi ikka päris hulluks, kuid kõik lõpuks laabus – peale eksameid on mul ikka veel väike lootus, et kui end lõdvaks ei lase siis äkki õnnestub cum laude kätte saada ning venna pulmad olid fantastilised – hoolimata sellest, et pidu õnnestus ajastada selle suve kõige tormisemale päevale.

Päev enne venna pulmi oli veel mul au ja võimalus osaleda Laagri kooli 9. klassi lõpuaktusel kõnega… Pean tunnistama, et kogu see seltskond laval tundus ikka juba väga täiskasvanud ja eks veidi hirmutav mõelda, et sinna pole enam palju aega, kui endal sellised “suured lapsed” kodus. Aga aktus oli üldiselt väga tore – kõik sõnavõtud ja kõned olid pigem sellised kergelt allegoorilised ja mängulised ning mitte kuivad ja liiga tõsised… Ja nagu öeldud – lõpetajad olid asjalikud, suured inimesed ja arvestades kui palju allkirju kooli auraamatusse läks, siis tegu oli väga tragi pundiga.

Päris Jaanipäeval olin jälle kodus teki all, kuid vähemalt Vanamõisas sai natuke aega end korraliku lõkke juures soojendada…

Peale pulmi, eksameid ja kõnesid tuli selline pingelangus, et järgmised kaks nädalat enamus aega voodis pikali erinevaid seebikaid vaatasin ning iga päev ületasin rekordeid, et kui palju taskurätte jõuab üks inimene päeva jooksul ära tarbida…

Kaks korda siiski kodust nina välja pistsin – käisime Aaliga Vanamõisa kuju avamist ja jaanituld piilumas ning kuu lõpus oli volikogu hooaja lõpetamine.

Juulikuu algas Laagri kohvikute päevaga ja seekord oli asi suurem, uhkem ja rahvarohkem kui eelmine aasta. Eks veidi tuleb nüüd mõelda, et kas laseme üritusel väga laiali valguda või peaks veidi fookust otsima hakkama, aga no ega muidu ju teada ei saa kui katsetades. Õhtul oli kontsert Jõekääru pargis ja see oli just kirss tordi peal… Ainuke asi, mis kurvaks teeb oli see, et korraldusmeeskond koosnes minust, Kaijast, Anne-Lyst ja Ingridist – mitte, et mul oleks nende vahvate ja vahel veidi hullumeelsete daamide vastu miskit, aga 25% Laagri elanikke Laagri kohvikutepäeva korraldustiimis on veidi halb näitaja… Samas arvestades, et 20 kohvikut uksed lahti lõi ja nii mõndagi muud toimus, siis rohujuuretasandil aktiivsus tõstab pead

Siis sai vahepeal ära katsetatud imeloom nimega akadeemiline test. Tegelikult mul seda teha ei olnud vaja, aga minuni jõudis info, et ülikoolis olemas mingi müstilne test, et kui selle 80+% peale sooritad, siis saad eelisjärjekorras suvalisele erialale sisse. Kusjuures täitsa hea ajugümnastika oli – soovitan kõigile, kel ka kunagi ülikooli projekt pooleli jäänud ja nüüd tahaks jätkata. Endal küll antud juhul tulemustest rohkem kasu ei olnud kui teadmine, et võiksin minna mida tahes õppima – samas elukogemus on ammu õpetanud, et ülikooli sissesaamine on lihtne… Sellest paberiga väljasaamine on see, mis on kahjuks mõningaid raskusi valmistanud

Vahepeal läks eluke juba rahulikuks –  suutsin end mingi hetk nii chill-mode lülitada, et siiani välja pole suutnud pärs tulla sellest vatisest olekust.

Juuli keskel oli Merepäevad, kus Aaliga käisin vaaramas Ewert and the Two Dragonsit esimest korda. Ausalt öedes kui YouTubest kuulates tundus päris hea, siis kontserdil eriti positiivset muljet ei jäänud.

Kuna Oliver oli Laagris, siis Lõuna-Eestis sai käidud koos Mimmuga…

Siis juba väike nostalgiareis Lõuna-Eestisse, et Deli sünnipäev ka korralikult ära tähistada. Ühe päeva veetsime koos lastega ka Tartus – jalutuskäik Toomemäel ja väike õlu Püssirohukeldris… Tegelikult ongi mul kõige suuremad süümekad sellest suvest, et siiski Tartu pikemalt ei jõudnud – on ju lubadusi juba pikal antud ja täitsa piinlik juba varsti.

Võistkond Puhh loetud hetked enne starti

Oma selle aasta esimesele XDreamile alles juuli lõpul jõudsin, kuid see oli intensiivsem kogemus kui mõni eelneva aasta hoaeg kokku. Tegime siis ära öise B-raja ja ütleme nii, et mu 15 aastat Pärnus aitas lõpus päris palju – no peale ööd metsas aju lihtsalt ei tööta ja seega kohaliku elaniku loogika on abiks… Eriti kui kaardil lootusetult rappa läksime Koidula kooli nrga juures – umbes täpselt nende akende all, kus ma 1. – 4. klassis käisin Igatahes lõpetasime täpselt 10h ja nüüd Pärnu Keskusest möödudes saan nostalgiliselt vaadata neid aknaid, kust on nüüd ka alla hüpatud.

Augusti keskpaik hakkas taas tormiliseks muutuma – otsustasin pilgu peale visata Arvamusfestivalile. Tegu oli täitsa vahva formaadiga üritusega, kuigi mõned asjad jäid veidi kripeldama.  Esiteks osad vestlusringid tundus, et kuulajad tõsisemalt teemasse suhtuvad kui kõnelejad ise. Teiseks tundub, et Paide Vallimäe aura kuidagi kipub taaslooma maskuliinseid stereotüüpe – küll kuulsin, et naiste roll targas kogukonnas on kookide küpsetamine, Jõks sai hakkama oma lingvistilise keelevääratusega ning Vallimäe keskel asuva Wittensteini ajalookeskuse videod panid mind tõsiselt kulmu kergitama – mitte, et mu lapsed arvaks, et lapsi kured toovad, kuid selline onu Heinolik labasus peredele mõeldud kohas ei tundunud õige.

Paidest suundusin edasi Rakverre, kus tegin oma elu teise poolmaratoni Ööjooksul. Sel korral pidin leppima ajaga 2:10, kuid samas arvestades, et eelmine õhtu Türil sai tähistatud toredate sugulastega nende 5. pulmaaastapäeva, siis ma arvan, et tulemuse üle ei tohi kurta.

Eelmisesse nädalasse mahtusid Harjumaa Omavalitsusliitude suvepäevad, kus me tegime Harju keskmise sportliku soorituse ja tantsitud sai varajaste hommikutundideni. Ja eile õhtul siis Vanamõisa suvelõpupidu koos õhtuse Vabaduse Rock 25 kontserdiga oli täiesti meeleolukas.

Ehk siis niimoodi kokkuvõtlikult on nagu käidud ja tehtud, kuid veidi ikkagi kripeldab, et võibolla oleks ikkagi pidanud veidi enam tegema. Aga olgem ausad – eelmine sügis-talv-kevad oli hullumeelne pinge ja kui mul tavaliselt veebruar/märts aeg, kus energiast tühi nagu õhupall, siis seekord lihtsalt sai suveenergia ette ära kasutatud. Arvatavasti pikaajaliselt pole see jätkusuutlik, kuid hull aeg nõuab hulle tegusid.