Aga milles on siis probleem?

Meenub, kuidas vist 2 aastat tagasi esimest korda lastega (nad olid siis 1. klassis ja 7 aastased) käisin Robotexil. Kuna asi oli veidi etteplaneerimata, siis ei olnud registreerinud lapsi ka töötubadesse ja kohapeal enam ei saanud, kuna kohad olid täitunud. Tol hetkel olid minu teadmised robootikast külaltki pinnapealsed – ma küll teadsin, mis on IT, aga olin harjunud programmidega, mis töötavad rahulikult kuskil serveris ja ei ralli mööda mingeid jooni ringi – rääkimata sellest, et ühegi võistlusala reegleid teaks. Igatahes nii me seal siis pool tunnikest ringi jalutasime – igal pool tohutu rahvamass ning müra. Pole ime, et lapsed olid pigem ehmunud olekuga ja ei näidanud huvi üles ühegi asja vastu… Võibolla kui ma oleks veidi vähem IT usku lapsevanem olnud, siis oleksin sel hetkel otsustanud, et kui laste silmad neid uhkeid masinaid nähes särama ei löö, siis järelikult pole seda tehnikageeni antud.

Õnneks olid selleks hetkeks ka muud rattad pöörlema pandud ja nädal hiljem osalesid mu lapsed koos oma sõpradega Laagri kooli esimeses robootikatunnis, mille tegime Hooandja video jaoks.

Seal oli lastel võimalik rahulikult 4 tundi ehitada oma WeDo roboteid ning neile programme luua. Ja peale seda tundi laste silmad särasid. Küllaltki tähelepanuväärne on ka see, et 8-st näidistunnis osalenud noorest osalesid kõik ka eelmine aasta roboringis ja 6 neist jätkavad robootikaga juba teist aastat – nüüd juba EV3 roboteid progedes.

Ehk siis mis on loo moraal? Võibolla peaksime fookuse suunama massiüritustelt individuaalsema lähenemise poole? Muidugi on see keerulisem ja aega nõudvam, aga kui me tahame tuleviku insenere ja IT spetsialiste, siis ei saa loota, et lastel tekib teema vastu huvi ilma, et nad seda ise proovida ei saaks.

Vähemalt korra kvartalis ilmub mu FB uudisvoogu ka mõni inglise keelne artikkel, kus räägitakse edukast Eesti väikeriigist, kus juba kõik lasteaialapsed õpivad robootikat. Näiteks sellest artiklist leiab tsitaadi:

Computer programming is taught from the first grade forward – and school enrollment is at 100 percent

Tõesti või? Palun nimetage mulle üks kool Eestis, kus on õppekavas läbivalt sees IT osa alates esimesest klassist? Laagri koolis on vist 4. ja 5. klassis mingid IT tunnid, aga seal pigem tekstitöötlust õpitakse kui programmeerimist – vähemalt olen kuulnud mõnelt sügavama tehnikahuviga õpilaselt küllaltki hävitavat hinnangut koolitundide mõttekuse osas. Ja see ei ole ainult selle kooli probleem – hoolimata ilusatest välismaa artiklitest on tegelikult IT haridus parimal juhul noortele kättesaadav läbi huvihariduse ja sedagi mitte kõikjal.

Kui lapsed kooli läksid, siis tegelikult alguses püüdsin leida robootikaringi siin lähipiirkonnas, kuna sel hetkel Laagri Huvialakoolis roboring puudus. Kahjuks selgus, et robootikaringid on esiteks alates 5. klassist pigem ja teiseks kippus neis olema masendav järjekord.

Aga 5. klass on tegelikult liiga hilja. Sa ei pane ju last muusikakooli või iluuisutamisse 12 aastaselt üldjuhul? Isegi eelistused jagpalli või korvpalli osas tunduvad kujunevat välja hiljemalt 2-3. klassi ajaks. Samamoodi peaks laps võimalikult vara saama tutvuda tehnikaga ja robootika on selleks kõige mängulisem viis – lisaks matemaatilisele loogikale, kolmemõõtmelisele mõtlemisele ja peenmotoorikale on tegelikult võimalik robootikat kasutada väga erinevate ainete õppimiseks.

Ideaalis võikski olla nii, et esimeses klassis on kõigis Eesti koolides üks tund nädalas WeDo programmeerimist ja samuti on igal algklassilapsel võimalik kodu lähedal hiljem robootikat edasi õppida alates 2. klassist. Ja samuti põhikooli 2. astmes peaks olema üks aasta kohustuslik programmeerimistund nädalas – kas EV3, Scratch või mis iganes muu asi, aga oluline on et kõik lapsed saaksid ennast proovile panna. See ettepanek on küll kaugel sellest illusioonist, milles teised riigid arvavad meid elavat, kuid kindlasti oleks suur samm selle poole, et tehnikaharidus jõuaks võimalikult paljudeni.

Ja muidugi peab olema vahepeal ka neid tossu-paugu-teadusteatrietendusi, kuid ka nende osas peaks võibolla fokusseerima ja püüdma kõnetada veidi konkreetsemat sihtgruppi veidi sügavamalt. Sest eks ka teaduses kehtib tegelikult see põhimõte, et mis sobib kõigile ei sobi tegelikult kellelegi.

Lõpetuseks panen lingi siia ühele huvitavale artiklile, mis räägib Oxfordi teadlaste uuringust, milles väidetakse, et 20 aasta pärast on 35% töödest üle võtnud robotid. Sealt saab ka vaadata kui suur on oht just sinu ametikohale.

PS! Artiklit illustreeriv pilt on näide positiivsest poolest – seal siis Laagri Roboringi üks võistkond eelmise aasta FLL finaali robotimängul

(Tänud pildi eest Viorica Bordeile)

Juba enne võistlusi tegitas Laagri huvialakool palju elevust kuna meie juhendaja Mai registreeris 4 meeskonda sinna. Nii palju võistkondi ühest koolist/huviringist pole minu teada kunagi samal võistlusel osalenud. Kui juurde panna veel fakt, et lisaks Laagri kooli meeskondadele on Mail juhendada ka Vinni Roboring, kust oli samuti võistkond väljas, siis ütleme nii – sellist juhendajat nagu meil, on küllaltki keeruline leida.

Aga kuigi selline hulljulge entusiasm on muidugi tervitatav, siis sellega kogu lugu ei piirdu. Nimelt peale pikka ja põnevat päeva kui välja kuulutati finalisti, siis selgus, et kõik 4 Laagri meeskonda said edasi finaali ja võideti ka auhinnalisi kohti. Ja finaali pääses ka meie tore naaberlaud – Vinni Beoeeslid. Ehk siis kõik läheb vähem kui 2 kuu pärast kordusesse Eriti uhke on fakt, et robotimängu 6-st esimesest kohast olid 3 tükki Laagri võistkondadel – arvestades, et aasta tagasi polnud veel isegi kindel, kas sügisel õnnestub siin roboringi avada, siis võib julgelt väita, et siin hakkab veel põnevaid asju juhtuma…

Osalevad meeskonnad olid:

Laagri Robotid, kes said suisa projekti II auhinna, mis on väga kõva sõna. Läbivaks teemaks oli sel korral projektides Prügi Rännak ja kui mõnes Laagri kooli klassis prügi ja taaskasutus teemaks tuleb, siis soovitaks ka need noored oma projekti näitama kutsuda

Samuti said nad lisaauhinna kuna mõtlesid välja kõige lahedama viisi, kuidas taaskasutada 60 pizzakarpi (see selline kohapealne ajuharjutus oli) – nende ideeks oli karbid betooni täis valada ja tänavakiviplaatidena kasutada.

Liikmed: Aleksander, Diana, Jan Patrik, Ken-Erik, Marko, Marten ja Mattias

Laagri Darkside sai kohtunike eriauhinna ning samuti tehti suurepärane tulemus robootikamängus saades 4. koha.

Liikmed: Ainar, Arti Henri, Joosep, Karl Mattias, Markus, Oliver, Rainet Martin, Sander ja Sten

Laagri Prügimäekollid XD oli arvatavasti kõige noorem võistkond ( liikmete keskmine vanus alla 9 aasta), kuid see ei takistanud neil saamast robotimängu 3. kohta ja edasipääsu finaali.

Liikmed: Aliise, Brigitta, Joonatan, Karmen, Mirjam, Oliver ja Simmo

Laagri Programmeerijad tegid samuti robotimängus suurepärase soorituse olles lõpuarvestuses 6. kohal ning on oodatud märtsikuisesse üle-Eestilisele finaalkohtumisele.

Liikmed: Hanna, Henri, Joosep, Mihkel, Oliver, Reimo, Sander, Tauri ja Vivian

Lisaks saime endale ka uusi sõpru nagu Vinni Puhh ja Vinni Beoeeslite võistkond

Nüüd kõik lapsed, lapsevanemad ja kindlasti ka Mai peavad veidi toibuma, aga juba varsti tuleb alustada uue hooga, sest finaal nõuab veel paremaid programme, põnevamaid projekte ja stiilsemaid esitlusi… Igatahes võib vist täna õhtul öelda, et Laagri Roboringi käivitamise projekt, mis aasta tagasi Hooandjas alguse sai on edukalt vahefinišini viidud ning nüüd lihtsalt uued mäetipud vajavad vallutamist…

Märtsikuus siis FLL finaal ja kuskilt tuleb leida aeg ka oma koduse robootikavõistluse Laagri Robocity 2016 korraldamiseks – selles osas on igasugune toetus ja abi samuti oodatud. Tee test ja vaata, kuidas sina saad aidata kaasa robotipisiku levitamisele Saue vallas ja Lääne-Harjumaa piirkonnas!

Kõigepealt koolitoidust

Kohale olid kutsutud Baltic Restaurants esindajad, kes siis andsid ülevaate toimuvas ja hiljem sai ka küsimusi esitada. Kõigile neile, kes tervislikku toitu hindavad on hea uudis see, et kuigi isegi enne kasutati säilitusainevabat toorainet, siis nüüdseks on lõpetatud ka kartuli sulfideerimine – ehk siis toit veelgi tervislikum ja peaks ka maitset parandama.

Meie lennus kurdeti kõige rohkem liigse kala üle menüüdes, aga kahjuks selles osas midagi muuta ei saa – toitlustajad lähtuvad riigi ja Tervise Arengu Instituudi poolt ette antud juhistest ning need on otsustanud, et Eesti laps peab kala sööma. Kahjuks siiani pole see agitatsioon hästi läinud ja viga pole ainult Laagri koolis – kala läheb suurtes kogustes utiliseerimisele üle Eesti.

Tehti ka kooli nõukogu esindajatele ettepanek ise toitu proovima tulla – 1.30€ saab lõuna kätte. Eelmine kevad kui robootika pärast tihti koolimaja sattusin siis paar korda ka seda võimalust kasutasin ja isiklikult toidu maitse pärast ei kurda. Eriti arvestades et lõuna hind 1.30 € ja toitlustajad peavad 20 minuti jooksul toitlustama 300 last.

Tegin ka lennu tagasisidest lähtuvalt ettepaneku moos eraldi magustoidu juurde panna ja lubati proovida kuigi kardetakse, et neid lapsi, kellele moos ei maitse on tunduvalt vähem, kui neid kellele see liiga palju maitseb ja seega vabakäelisel tõstmisel jäävad viimased soovijad ilma moosita.

Igatahes jätsid külalised väga positiivse mulje – nagu aru sain, siis käiakse koolides ka kontrollreide tegema ja lisaks toidu kvaliteedile kontrollitakse, et kas kokatädid ka ikka naeratavad lastele

Huvikooli etteaste

Järgmisena oli päevakorras huvikooli teemad ja saime Taigurilt põhjaliku ülevaate nii möödunust kui tulevikust. Huvikooli lepingute süsteem olevat väga hästi käima läinud ja lubati, et kõik vanemad saavad veel selle aasta numbri seas kätte ka kooli poolt allkirjastatud huvikoolide lepingud.

Paljud lapsevanemad on soovi avaldanud ka koonsarvete ja otsekorralduse osas ja see on huvikooli tulevikuplaanides kirjas – loodetavasti tulevad koondarved 2016/17 õppeaastal.

Paar numbrit ka:

• Huvikooli personal: 52 õpetajat + direktor + raamatupidaja
• Kokku on 50 huviringi/92 erinevat rühma.
• Hetke seisuga on huvikoolis 1216 õpilaskohta

Kuna üheks teemaks oli ka huvikooli soodustus siis hetkel on seis selline, et huvikool loodab selles osas valla peale, aga valla arvamus on, et nende toetus huvikoolile on tasuta ruumid.

Mis toimub basseinis?

Nõukoguni jõudis vanemate kaebusi nii külmetamise kohta ujumistundides kui ka vee kvaliteedi osas. Seega teema pandi päevakorda ja LHSK OÜ juht Tõnis Ilp tegi põhjaliku ülevaate. Kahjuks kõiki numbreid ei jõudnud üles kribada, aga kokkuvõte see, et peaaegu kõik näitajad on Laagri kooli ujulas paremad kui tavapärased tervisekaitse nõuded ette näevad. Probleeme on seotud klooriga, aga uuel aastal tuleb mingi imemasin nimega UV kiirguspuhastussüsteem, mis lahendab ka selle mure. Aga kindlasti tuleb arvestada, et Laagri kooli ujula töötab täiskoormusel ja seetõttu peab sinna lisama maksimaalse lubatud koguse kloori.

Külmetamisega ujumistundides on olukord keerulisem – kuna lastega rääkimine üle veesulina on võimatu, siis paratamatult peab õpetaja nad vahepeal basseini äärde üles rivistama. Aga osad nõukogu liikmed andsid head nõu, et kui ujumistund enne söögivahetundi siis tasuks lapsele anda mingi  snäkk kaasa – külm hakkab lihtsamini siis kui energiat organismis vähe. Aga kui kellegil on tõsine mure, siis tasuks võtta ühendust otse õpetajaga – mõne lapse individuaalne külmatalumine võib lihtsalt olla kehvem. Lihtsalt hetkel püütakse basseini vee temperatuuri hoida nii, et basseinis saaks ka läbi viia ujumistreeringuid ning samas oleks ikkagi sobiv ka nooremate kooliastme ujumistundideks ja taaskord on tegu kahe väga erineva numbriga, mille vahel ideaalse kompromissi leidmine pea võimatu.

Kaamerad ja jalgrattavargused

Kool on pannud parema kaamera ja nagu olete näinud, siis ka jalgrattaparkla on nii piiratud, et ilma kaamera vaatevälja sattumata sealt ratast võtta pole võimalik. Kahjuks osad lapsed pargivad ratta mujale ja kuna head kaamerad on kallid siis kui tahaksime kogu kooli territooriumi katta kaameratega, siis peab kuskilt mujalt raha vähemaks võtta, mis ei tundu ka hea plaan. Käis läbi ka rattamaja ehitamise idee, kuid maja ette seda ehitama ei hakkaks ja kui see kuhugi nurga taha panna, siis paljud lapsed ei viitsiks ratast sinna viia. Kultuurimaja ees olev mobiilne parkimislahendus on samuti ülikallis lõbu.

Igatahes selle teema üle mõeldakse edasi ja kui kellelgi mõni eriti hea idee, siis jätke see siia kommentaaridesse ning äkki saabki selle rataste turvalisuse ära lahendada.

Igihaljas teema – koolivorm

Kuna üheks teemaks mida oma lennu küsitluses käsitlesin oli kooliriietuse teema, siis sellest ka veidi. Kusjuures koolivormi ülemise osa (pluus ja vest/kampsun) osas ei kurtnud ükski 77 vastanud lapsevanemast, siis sellega tundub kõik korras olevat.

Probleeme on pükste ja seelikutega – 60% poiste jaoks on püksid liiga laiad ning 40% meie lennu tüdrukute vanematest sooviks, et tüdrukud võiks külmemal ajal pükse kanda. Kusjuures tegelikult tüdrukud võivad viigipükse kanda, aga selle kohta vanemad kommenteerisid, et peetakse “poiste püksteks”, pole mugavad ning seega ei ole reaalne alternatiiv.

Tegin ettepaneku lubada koolivormi osana ka mustad kaunistuseta teksad (mis lahendaks nii tüdrukute pükste mure kui annaks ka kiitsakate poiste emadele mingi alternatiivi), kuid kahjuks on sellele ettepanekule nõukogu poolt suht ükshäälne vastuseis. Püüan diskussiooni käimas hoida, aga tundub, et ainult 2. klasside vanemad on tugevat soovi avaldanud sellise alternatiivi osas ja paratamatult on meil demokraatia ning koolis on 9 lendu.

Muud teemad siis veidi lühemalt

Kohviautomaat ei pidanud testperioodi vastu ja lahkus koolist.

Laagri kool on ühinenud Kiusamisest vabaks kooli programmiga ja samuti saavad õpetajad hetkel koolitust Vaikuseminutite osas.

Peale pikemat diskussiooni otsustas kooli nõukogu, et kolmandas klassis siiski jääb ainult male asendama ühte matemaatikatundi. Ettepanek oli tutvustada robootikat ja malet mõlemat, kuid kahjuks erinevalt lapsevanematest ei näe kooli nõukogu ja õpetajad selles teemas laste jaoks tulevikus reaalset väljundit ja arvatakse, et male on rohkem matemaatikaga seotud.

Koolibussi peatusesse paigaldati lamav politseinik ja loodetavasti lahendab see nende lastevanemate mure, kelle lapsed koolibussiga käivad.

Koolibussi graafikut nihutati taaskord, aga täiesti “ideaalse” graafiku loomine tundub võimatu kuna peab arvestama 4 kooliga – Laagri, Ääsmäe, Saue gümnaasium ja Pääsküla.

Ettepanek, et ühele hiljutisele uuringule tuginedes tuleks kaaluda kooli alguse tunni võrra hilisemaks tõstmist, on veidi liiga revolutsiooniline ja vaadeldes taas 4 kooli perspektiivist ei toimiks ka logistiliselt. Aga kindlasti on tore, et tõsiselt arutatakse selle üle, et mida saaks koolis veel paremaks teha lähtudes uutest uuringutest ja kasvatusteooriatest.

Räägiti kujundavast hindamisest ja olukorrast, et hetkel 3 saanud laps hinnet parandada ei saa, aga 2 saanud laps saab selle parandada ära. Ideaalis võiks kujundav hindamine ka mingi hetk tulla, kuid et see toimiks on vaja veel eelnevalt õpetajate seas selgitustööd ja koolitusi teha.

_______________

Kuna see koosolek kestis 3,5 h siis täiesti võimalik, et oli seal veel mõtteid, kuid siia postitusse igatahes enamik mu tehtud märkmetest kirja läks.

Kellel nüüd mõni mõte või mure tekkis siis saate siin postituse all kommenteerida või siis Laagri kooli FB grupis – seda linki ma siia avalikult ei pane kuna soov on hoida grupp ainult Laagri kooli lastevanemate päralt, aga Stuudiumi kirjakastis on see link kõigil olemas

Ja kui keegi tahab järgmisele nõukogule mõnd teemat arutamiseks saata, siis Laagri kooli 2. klasside vanemate ettepanekud on oodatud diana.poudel@gmail.com aadressile ja teiste lendude esindajate nimed leiate siit lehelt 

Kuigi algne mõte oli just Laagri koolis tund teha, siis kuidagi tänu info liikumise käänulistele teedele andsin nõusoleku ka tunni andmiseks Nõmme Erakoolis ja mõneti isegi hea – nii saab asju palju paremini enda jaoks perspektiivi panna kui on võrdlusmaterjali ka.

Laagri koolis siis osalesid külalistunnis kõik kolm kaheksandat klassi. Ehk siis enam kui 60 õpilast. Ütlen ausalt, et see oli päris suur väljakutse, sest paratamatult vahepeal tekkis noortel soov omavahel mõnd asja veidi täpsemalt arutada ja seega enda kehtestamine ei ole nii lihtne.

Kuna eesmärgiks oli pigem teema üldisem tutvustus, siis rääkisime nii sellest, et kes on ettevõtja ja kuidas üldse ettevõtlusega tegelema saab asuda. Siis rääkisin Pere24 näitel, et kuidas toimub näiteks IT teenusel baseeruva firma loomine ning samuti sai kiire ülevaade tehtud erinevatest tugisüsteemidest – nii nendest, kust saab nõu kui ka neist, mis võivad olla abiks finantside leidmisel.

Aga, et kogu asi liiga teoreetiliseks ei läheks, siis tunni viimases osas tegime ka väikese rühmatöö – iga rühm pidi välja nuputama ühe toote või teenuse.

Kusjuures just see viimane osa oli minu jaoks eriti positiivseks üllatuseks – enamik rühmi suutis 5 minutiga läbi arutada palju ideid ning eriti elavalt jäid näiteks meelde elektrooniline jalutuskepp pimedate jaoks (et saada andurite abil infot ümbritseva kohta) ja samuti mobiiliäpp, mis aitab vene keelest aru saada (ehk siis kirillitsat mitte oskav inimene teeb pildi ja saab kohe tõlke). Muidugi ma kahtlustan, et need ideed võivad isegi mingil moel teostatud olla, kuid kindlasti seal klassis olevad noored seda ei teadnud ja ideed tulid nende endi peadest.

Samuti toodi ka välja, et selline ideede brainstorming on päris keeruline kuna kõik on ju maailmas juba olemas Ütleme, et seda tunnet teavad vist väga hästi ka need, kes Garage48-l sagedamini on osalenud…

Tund aega hiljem toimus siis tund Nõmme erakooli 9ndas klassis, kus klassis oli 10 õpilast (tegelikult neid vist klassis 12, aga kaks last puudus). Ja olgem ausad – sellises väikeses seltskonnas on tunni tegemine ikka oluliselt lihtsam. Sa saad kaasata iga õpilast ja kontakti loomine on kiirem ja sujuvam.

Sisu ja esitlus olid samad, aga kuna tunnis oli ka klassi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes vahepeal aitas kaasa näidete ja vihjetega, mis aitas siduda minu esitlust nende varem õpituga või andis vihje, et seda infot läheb varsti tunnis vaja, siis õpilaste motivatsioon oli muidugi selle võrra suurem.

Ka seal klassis tegime rühmatöö ja seal siis tekkis diskussioon selle ümber, kas ettevõtlus on ka see, kui olla näiteks mingi kauba maaletooja ja edasimüüja – millegipärast tundus ka neile, et ettevõtlus tähendab alati unikaalset toodet või teenust.

Aga eriti põnevaks läks paar minutit enne tunni lõppu, kus üks noormees juba asjaga nii hoogu läks, et uuris, et miks peaks gümnaasiumis üldse õpilasfirmaga jamama vaid teeks kohe OÜ ära – koos õpetajaga siis püüdsime entusiasmi veidi maha tõmmata ja seletada, et miks just õpilasfirma on eriti hea ja turvaline viis asjadega alustada. Igatahes on mul tunne, et see noormees läks koju raamatupidamise kohta täpsemalt uurima kuna jõudsime juba vestlusega niikaugele, et mis siis on suurimad kulud väikefirma jaoks

Kui nüüd kiire wrap-up teemale teha, siis minu jaoks oli tegu väga toreda võimalusega ja siiralt loodan, et ka õpilaste jaoks vähemalt paar mõtet seal oli, mis kuhugi tagumisse ajusoppi jäid idanema ja ehk ühel ilusal päeval julgevad nad sammu mugavustsoonist välja astuda ja midagi katsetada. Ja ma tõesti arvan, et korra kaks aastas peaks juba põhikooli vanem aste veidi koolipingist kaugemale vaatama – kas siis taoliste külalisloengute näol või veel parem oleks klassiekskurssioonid mõnda põnevasse ettevõttesse. Sest kui me räägime, et noored peaksid juba peale põhikooli lõppu tegema teadlikuid valikuid oma edasise haridustee osas (gümnaasium – mis kallak?, kutseõpe etc.), siis hetkel neil ei ole piisavalt infot selliste otsuste langetamiseks.

Kõige veidram oli mõelda, et aasta tagasi sai kurvastusega mõeldud, et miks Laagri koolis robootikat pole ja mööda Tallinna huvikoolide lehti ringi vaadatud – ainult selleks, et teada saada, et esimeste klasside jaoks eriti ringe pole ja kui ongi, siis need on juba pungil täis. Nüüd aasta hiljem tundub probleem iidne ajalugu – ainuke mure on see, et ikka parimad sõbrantsid samas rühmas oleksid

Kusjuures Laagri koolis ongi mingi anomaalia selle teemaga – kui tavapäraselt on robootikaringid 10+ vanusele, siis Laagri koolis on kõige vähem robootikahuvilisi just vanusegrupis 6-9 klass. Samas 2. ja 3. klasside seas on asi nii populaarne, et pidime avama kolmanda rühma ja ikka on liigagi palju lapsi veel ootejärjekorras.

Kusjuures paljud on uurinud, et kust me siis robootikaringi jaoks rahastuse saime. Suurim osa tuli siis Hooandjast, kus projekti toetas 121 Hooandjat summas 5555€ (ilus number, kas pole ). Siis sai tehtud taotlus Varaaidale, kes omalt poolt pani 2700€ ja huvikool lisas sellele summale veel 1000€.

Arvutite ostu toetas Saue vallavalitsus 1600€ – selle eest sai siis 8 täitsa head sülearvutit.

Arve kokku lüües peab tõdema, et robootikaring läks maksma ühe väikese sõiduauto hinna – samas arvestades, et varustust on nii palju, et 3-4 aastat miskit juurde vaja pole eriti muretseda ja põnevat tegemist jagub nii kõige pisematele kui kõige suurematele, siis isiklikult arvan, et see oli väärt investeering.

Eriti arvestades, et loetud päevad enne esimese ringi toimumist on 120-st kohast juba täidetud 110 ja millegipärast ei usu, et järgmine reede enam neid vabu kohti on.

Väljavõte Laagri Huvialakooli lehelt 03.09.2015

Aga siinkohal võibolla tekib mõnel lapsevanemal küsimus, et mis selles robootikas siis nii erilist on, et selline mass peale tormab?

Eks iga lapsevanema jaoks on võibolla erinev põhjus, kuid inimesena, kellel on veidi IT tausta siis mind sundis kogu seda roboringi projekti ette võtma soov, et mu lapsed õpiksid programmeerimise loogikat juba võimalikult varakult. Nagu kuskil ka varasemalt kirjutasin, siis meie laste põlvkond on pigem IT teenuste tarbijad – nad oskavad näpuga ekraanil lohistada, kuid enamikel puudub igasugune arusaam, et kuidas asjad töötavad. Robootika ongi selline mängulisem võimalus aru saada, kuidas tehnika telgitagused toimivad – ja see on teadmine, mis juba hetkel on hädavajalik, aga paarikümne aasta pärast suisa kriitiline.

Kui kellegi jaoks nüüd hakkas robootika väga kuiva ja igava teemana tunduma, siis soovitaks vaadata neid kahte videot – üks siis on tehtud jõulude ajal Laagri koolis ja teine siis FLL Estonia finaalvõistlusel. Igavast ja rutiinsest on asi ikka väga kaugel

Aga ega see lugu siinkohal ei lõppe. Meil on Maiga tõsine plaan juba kevadel teha siin piirkonnas üks vahva sõpruskohtumine teiste robotiringidega – samuti on ju juba loetud kuude pärast uued FLL-d ja Robomiku võistlused ja muud huvitavad üritused tulemas.

Samuti ma siiralt loodan, et tüdrukud julgemalt robootikaringidesse tulevikus registreeruvad. Minu andmetel on hetkel ca. 25% tüdrukuid, kuid tegelikult võiks ju olla 50%.

Üks unistus on see, et tekib ka mingi väike lapsevanemate punt, kellega koos lapsi juhendada enne FLL võistlusi – sest paratamatult õpetaja üksi ei suuda 10-20 tiimiga kuhugi minna, aga kui igal meeskonnal oleks kaasjuhendaja, siis oleks võimalik palju enamatel lastel saada osa ka neist vahvatest võistlustest.

Igatahes elame ja näeme, kuidas asjad edenevad…

Panen selle kõne ka siia blogisse – tulevikus äkki hea meenutada ja võibolla ka lastevanematel huvitav teada, et mida lastele siis avaaktusel räägiti

Tere hommikust

Kui ma kodus mõtlesin, et mida ma täna siin laval teile räägin, siis meenus mulle, et täpselt 20 aastat tagasi istusin ise aulas – Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumis, kui peeti selle kooli 5-ndat sünnipäeva. Paar aastat hiljem läksin edasi õppima Nõo Reaalgümnaasiumi, mis järgmisel aastal tähistab oma 330. aastapäeva.

Ehk siis ma tean, kuidas on olla õpilane väga noores koolis ja mis tunne on olla õpilane koolis, millel on pikk ajalugu ja palju traditsioone. Ja täna siin laval seistes võin julgelt väita, et noores koolis on õpilane olla palju põnevam!

Aga miks ma nii arvan? Sest vana kool on nagu teie vanaemad ja vanaisad – tark, sõbralik, elukogenud ja tore… Samas mõnikord veidi põikpäine ja talle ei meeldi alati uued asjad – pigem tahaks ta, et asjad oleks nii nagu tema noorusajal. Ja ka vanal koolil on mõnikord raske muutuda.

Noorel koolil selliseid muresid ei ole – see on pidevas muutumises. Pidevalt katsetakse erinevaid asju ja jäetakse alles need ideed, mis töötavad ja hüljatakse see, mis õige ei tundu. Noor kool on nagu teie siin – taibukas, rõõmus, säravsilmne – võibolla mõnikord veidi muretu, aga samas alati valmis avastama ja õppima uusi asju.

Lisaks on vanas koolis juba palju kangelasi ja legende. Õpilasi, kes on hiljem kuulsaks saanud, direktoreid,kes on kooli jaoks midagi suurt teinud ja õpetajaid, kellest vanemad räägivad lastele juba enne esimest koolipäeva.

Laagri koolis selliseid säravaid tähti ei ole veel. Ja see tähendab, et igaüks teist võib olla see kooli kangelane, keda meenutatakse 10, 20 või isegi 50 aasta pärast.

Võibolla istub siin kolmandas reas keegi, kes tulevikus töötab välja täiusliku vähiravimi? Võibolla seal saali tagumises nurgas on keegi, kes lendab kunagi Marsile? Võibolla kuulab mu juttu tulevane Eesti Vabariigi president?

Kõik on võimalik! Siin ja täna on kõik võimalik nii kooli kui igaühe teie jaoks. Aga, et suured asjad juhtuks, siis selleks on vaja 3 asja:

1. Julgust unistada suurelt
2. Sõpru kellega koos unistada
3. Tarkust ja teadmisi, et need unistused ka täide viia

Imetoredat kooliaasta algust teile kõigile ja palju õnne Laagri kool!