Raamatu idee tekkis mul kuskil detsembri alguses – olin just lõpetamas koolitustega Westholmi koolis, kui mingi hetk hakkas peas idanema mõte, et oleks väga vaja raamatut, mis aitaks õpetajatel ja lapsevanematel ise lapsi koolitada. Olin just avastanud, et ainuke turvalise interneti teemaline käsiraamat ilmus aastal 2011. aastal tõlketeosena – paratamatult on selle sisu aegunud ja pealegi väga paljud selles raamatus olevad näited käivad Suurbritannia ja mitte Eesti olude kohta.

17. detsember oli see päev, kus hakkasin oma mõtteid kirja panema. Tegin selleks Wordi faili ja hakkasin kirjutama. Ja umbes paar päeva ja paarkümmendtuhat tähemärki hiljem mõistsin, et Wordi abil see raamat valmis ei saa. Ma teadsin, millest ma kirjutada tahan ja samuti oli peas juba kuju võtnud see mõte, et kõik peatükid peaksid olema sarnase struktuuriga, kuid Wordis edasi tagasi kerimine tekitas mul juba kerge peavalu. Õnneks sattusin just sel ajal lugema Daniel Vaariku postitust “Raamatu kirjutamisest”, kus ta mainib sellist vahvat programmi nagu Scrivener.

Laadisin selle programmi alla ja kulutasin mõned tunnid selle tundmaõppimisele ja tagantjärgi saan öelda, et need olid arvatavasti ühed paremini investeeritud tunnid mul aastal 2017. Igatahes lõin struktuuri, panin paika iga osa jaoks eesmärgid (kui pikk minimaalselt mingi osa tulema peaks) ja hakkasin uuesti kirjutama.

Iga alapeatükk oli ka kindlalt määratud pikkusega ning Scrivenerist saab kiire ülevaate kui palju teksti kuhugi juurde on vaja.

Raamatu struktuur (Scriveneri kuvatõmmis)

Nüüd läks asi palju lõbusamaks ning peale jõule oli mul kolm täiesti vaba päeva, kus igal päeval suutsin juurde kirjutada ca 5000 sõna. Võibolla oleks suunud seda tempot isegi hoida veel mõned päevad, kuid vahepeal oli vaja tegeleda ka magistriõpingute ainetöödega.

Igatahes jaanuari alguses oli mul raamatust 2/3 mustandit valmis ja sel hetkel hakkasin mõtlema, et kuidas edasi peaks minema. Kuna minu jaoks kirjastamise teema oli täiesti võõras, sai sel perioodil ka palju googeldatud – näiteks Varraku blogis on täitsa hea postitus raamatu eelarvest ja hinnakujundusest ning kirjastuse Gutenbergi pojad lehelt leiab ka päris palju põnevat. Otsustasin saata kirjad 10-le kirjastusele, kelle raamatud olid sellel hetkel kõige kõrgemal Rahva Raamatu kodulehe TOP-is ja vaadata mis saab.

See spämmiprojekt läks oodatust paremini – 3 kirjastust tahtsid kohe kohtuda, 3 palusid saata valmis käsikiri, et on huvitatud ja neljalt ma vastust ei saanud. Ei hakka siin nimesid nimetama, kuid otsustasin teha ühel jaanuarikuu teisipäeval kohtumiste maratoni kirjastustega X, Y ja Z. X on üks Eesti suurimaid kirjastusi ning nendega oli kohtumine lühike ja konkreetne. Sain teada, et nad on raamatust huvitatud ja valmis tegema lepingu (kusjuures nad isegi ei küsinud mult käsikirja näha :D). Nende idee oli, et kui tekst valmis saab, saadan asja keeletoimetajale ja nad kogu asja üle võtavad. Kirjastus Y-ga kohtudes kogesin esimest korda kirjastajate paanikat e-raamatute ees. Ühel hetkel öeldakse, et e-raamatud ei müü ja keegi ei loe ja teisel hetkel välistatakse täiesti idee, et e-raamat müüki panna samal ajal kui paberraamat. Kõige lõbusam oli sellel kohtumisel hetk, kus aastaid tegutsenud kirjastuse asutaja veendunult ütles, et pdf kujul küll ei  saa e-raamatut müüa, sest seda saab ju teistega jagada. Paari minupoolse täiendava küsimusega selgus, et mõni inimene siiralt usub, et raamatupoodides müüdavaid e-pub faile piraatkoopiana jagada ei saa Igatahes oli mulle kohe peale neid kaht kohtumist selge, et X ja Y ma koostööd teha ei saa. Esimese puhul jättis väga veidra tunde see, et keegi ei tunne isegi sinu teksti vastu huvi ja teise kirjastusega tundsin kohtumiste esimestel minutitel, et veregrupp lihtsalt ei sobi.

Kolmas kohtumine sellel päeval oli kirjastuse Z esindajaga ja see oli hoopis nagu teine ooper. See oli ainus inimene, kes juba paar päeva enne kohtumist uuris, kas olemasolevat käsikirja ka näha saaks. Kohtumine oli ülimalt optimistlik ja sel hetkel olin 100% veendunud, et olen leidnud sobiva koostööpartneri.

Hakkasin ette valmistama ka Hooandja projekti. Sel hetkel tundus Hooandja pigem oluline idee testimise seisukohast, kuna uskusin, et raamat valmib koostöös kirjastusega. Lihtsalt olles agiilse projektijuhtimise pooldaja, arvan, et iga idee puhul on seda hea esimesel võimalusel testida. Jaanuari lõpus Hooandja projekt käivitus ja tegelesin edasi tekside viimistlemisega, info levitamisega ja lõpuks kohtusin ka kirjastuse Z juhiga (eelnevalt olin projektijuhiga suhelnud). Kohtumine tundus igati tore ja tundus, et saame koostöö ideest ka asarnasel aru, kuid nädal hiljem, kui oleksin käsikirja pidanud neile üle andma selgus, et ikkagi oli mingi kommunikatsioonihäire. Muidugi olgem ausad – minu jaoks on see raamat lihtsalt üks samm pikemal teel, mille lõppeesmärgiks on digipädevuste tõstmine koolides. Kirjastuse jaoks on raamat jälle see lõplik toode, millelt tuleb kasumit maksimeerida.

Selleks hetkeks olin aru saanud, et kirjastused pigem toimivad kose meetodil (vastupidine agiilsele), oli arvatavasti enda poolt ka motivatsioon madal, et hakata nüüd iga lepingu punkti uuesti algusest peale läbi rääkima ja tegin otsuse, et kirjastan asja ise. Kuna lepingu saamine oli veninud olin vahepeal ühendust võtnud nii Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidega ning selgus, et nad võtavad hea meelega vastu ka üksiküritajate raamatuid. Mõlemad tegutsevad keskladude kaudu ning tarne ja arveldus ei olegi nii bürokraatlik protsess, kui alguses kartsin.

Veebruari teine pool kulus asja viimistlemisele. Tekstid tuli keeleliselt toimetada ja küljendada. Otsustasin küljendusega ise tegeleda – aga fontide ilu ja hingeelu on minu jaoks taaskord teema, kus ma ennast väga mugavalt ei tunne, seetõttu spikerdasin veidi – on olemas selline leht nagu Book Design Templates, kus parema ilumeelega inimesed on juba kokku sobitanud õiged fondid.

Küljendamise käigus tekkis soov ka raamatusse saada illustratsioone. Uurisin siit ja sealt erinevate illustraatorite töid ja rääkisin ka oma kursaõega, kuid algusest peale oli suht selge, et kui tahta elukutseliselt illustraatorilt pilte, lükkub raamatu ilmumine edasi mitmed kuud. Aga õnneks tekkis ühe vestluse käigus hea idee, et miks mitte lasta pildid teha ühel Laagri Roboringi õpilasel. Olen tema plakateid ja pilte juba mitu aastat imetlenud ja tema stiil mulle endale väga meeldib. Suhtlesin Pärli ja ta vanematega ning huvi oli täiesti olemas Ja Pärli tegi super tööd – panen siia FB lehe cover pildi kuhu mõned ta illustratsioonid ka lisasin.

Pärli joonistatud illustratsioonid.

Üheks keeruliseks kohaks oli ka raamatu tagakaane kujundus. Aga siin õnneks sõbrad appi tulid. Nimelt mingi hetk sain siin Hooandjas testides ja foorumites teemasid algatades aru, et raamatu esialne pealkiri “Turvaline internet – praktline käsiraamat lapsevanematele ja õpetajatele” ei pruugi parim valik olla (tagasiside: “kuiv”, “hirmutav”, “tegelikult võiks vanema kooliastme õpilased ka lugeda ise, aga sellise pealkirjaga raamatut nad ei taha”, “aga miks noorsootöötajaid ei mainita” jne) ja tegin oma FB seinal väikese brainstormingu. Sealt tuli nii palju lahedaid tekste, et mu toimetaja Aet soovitas need tagakaanele  panna ja see väga hea idee oli. Tagakaas selline välja näeb.

Tegelikult võiks veel paljust kirjutada ja põnevamad ajad on ju tegelikult ees. Tõehetk saabub umbes kuu või paari pärast, kui raamat poodide ja raamatukogude riiulitel lugejatega kohtub. Lihtsalt tahtsin praegu vaiksemat hetke ära kasutada ja mõtted blogisse kirja panna. Panin nüüd raamatu eelvaate issuusse ka üles

Tihti tundub mulle, et inimesed ja ühiskond lihtsalt ei ole loogilised ja peale seda raamatut võin täiesti kindlalt väita, et inimkond ongi üks väga ebaloogiline nähtus. Paneks siia siis mõned põnevamad näited sealt – kellel huvi tekib, siis see raamat uuesti ilmunud ja seega saadaval nii raamatupoodides kui ka raamatukogudes

Kontrast

Tehke üks väike katse – pange enda ette kolm kaussi veega, kus ühes on külm, teises leige ja kolmandas soe vesi. Hoidke üht kätt kõige pealt külmas ja teist soojas vees ja pange siis mõlemad käed leigesse vette. Ei tundu ju vesi mõlema käe jaoks sama soe?

Sama loogika toimib ka elus – näiteks ostes väga kalli ülikonna või kleidi, siis tundub hiljem aksessuaare ostes neile kulutatud raha väikesena kuna perspektiivitunnetus on paigast ära.

Vastastikkus (ehk mina sulle, sina mulle)

Tegu on kindlasti ühe väga levinud mõjustamise liigiga, millega me kõik oleme kokku puutunud. Asja iva on siis selles, et tehakse algselt mingi “teene”, “kingitus” ja hiljem siis püütakse ära kasutada inimese võlgnevustunnet, et sisse kasseerida suuremat teenet. Näiteks kui keegi tänaval lille kingib ja siis annetust küsib. Ja eks siia alla kvalifitseerub ka tegelikult see klubides välja tegemise loogika. Meis on mingi ajalooline geen, mis nõuab, et teeksime alati teene vastu ja kui kõik inimesed oleks head ja mõistlikud, siis poleks sel reeglil viga midagi. Aga kuna kahjuks maailma ei ole üks päikseline aas, siis tasub iga teene puhul mõelda, et kas see tehti lihtsalt heast südamest või siis pigem on eesmärgiks väike teene suurema vastu vahetada.

Kohusetunne ja järjekindlus

Tundub ju, et need kaks omadust on igal juhul positiivsed? Kes meist ei tahaks kohusetundlikku ja järjekindlat kolleegi endale? Samas just neid iseloomuomadusi kasutades teevad mänguasjapoed endale lisamüüki, hiinlased värbasin endale ameerika sõjavangide hulgast uusi agente ja iga aasta saavad vigastada või surma noored tudengid, kes püüavad liituda mõne USA tudengikorporatsiooniga.

Sotsiaalne tõendus

Kuidas saab juhtuda, et noor naist rünnatakse poole tunni jooksul kolm korda noaga ja seda näevad pealt 38 tavalist kesklassi kuuluvat naabrit ja keegi ei lähe appi? Või miks on nii, et kui saad tänaval infarkti, siis sul on palju suurem tõenäosus õigeaegselt abi saada juhul kui tegu on inimtühja tänavaga, kus üks inimene mööda läheb kui kuskil rahvarohkes kohas?

Ma usun, et see pole kellegi jaoks üllatus, et enamik inimesi eelistab mõelda ja tegutseda niimoodi nagu suurem mass seda teeb ning just see teebki asja ohtlikuks.

Samas on just sellel meetodil ka kõige rohkem positiivseid kasutusvõimalusi – näiteks on tehtud katse, et lihtsa filmi näitamisega saab lasteaias julgustada tagasihoidlikuid lapsi julgemalt sotsialiseerima või siis lihtsalt lastel mõnd hirmu ületada.

Meeldivus ja autoriteetsus

Kindlasti ei ole kellelegi üllatuseks, et välimus loeb. Aga lisaks välimusele on suur roll ka meie “sulgedel” – ehk siis riietel ja aksessuaaridel ning samuti erinevatel staatusesümbolitel (eriti autod).

Samuti loevad tiitlid – ainult, et väga vähesed vaevuvad kontrollima, et kas see tiitel on päiselt teenitud või lihtsalt väidetud. Kõige suurema alarmi võiks tõsta katse, kus viidi läbi katse, kus üks uuringu läbiviija helistas suvalisse haiglasse õdede tuppa ja tutvustas end arstina ja käskis anda mingile patsiendile ravimit – kusjuures eksperimentaalset ravimit ja ohtlikkus doosis. Ja enamik õdesid kuuletus – kuigi nad polnud seda arsti enne näinud ja nad pidid teadma, et see ravim taolises koguses on patsiendi jaoks ohtlik.

Kunagi soovis professor Milgram ka välja uurida, et mis sundis natsi Saksamaal nii palju tavakodanikke osalema juutide vastastes kuritegudes. Ta otsustas viia kõige pealt läbi katse Ameerikas, et välja selgitada inimeste kuulekus ja siis edasi liikuda oma uuringutega Saksamaale arvates, et sakslastel on eriliselt välja arenenud kuulekus kõrgematele jõududele.

Katse käigus pidi katseisik andma elektrilööke teisele katseisikule kui see ei suuda küsimustele korrektselt vastata – iga vale vastusega löögi intensiivsus tugevnes. Eeldus oli, et mõned üksikud inimesed on valmis minema 450 voldini – mis on juba väga eluohtlik.Tulemus šokeeris kõiki – enamik 40-st katseisikust läksid lõpuni – isegi kui teine katseisik palus lõpetada, ütles, et tal on süda haige jne. Lihtsalt kuna autoriteet (teadlane) käskis jätkata siis enamik inimesi allus käsule – isegi kui see ei olnud inimlik.

Ütleme nii, et see uurimismeeskond hoidis kokku Saksamaale mineku raha kuna polnud enam mingit vajadust sinna minna, et uurida, kas sakslased on kuidagi erinevad.

Nappus ja tsensuur

Inimesele on omane tahta parimat ja eeldame, et parim on see, mida on raske saada. Ehk siis kui mingi asi on viimane, seda on limiteeritud kogus või on mingi piiratud ajaga pakkumine, siis see tundub ahvatlevam kui tavapärane asi. Samuti kehtib see idee keelatud asjade kohta ning eriti teismeliste kohta. Ehk siis mida piiratum mingi asja kogus on või mida keelatum on tegevus siis seda suurem on inimeste soov seda saada/teha.

Siin peatükis tuuakse näiteks ka 19.august 1991 riigipööre Moskvas, kus üritati tagasi võtta Gorbatšovi pool tehtud järeleandmised – aga kui inimestele on juba mingid õigused antud, siis neist enam nii kergekäeliselt ei olda valmis loobuma ja kokkuvõttes see katse lõppes ju ka Eesti Vabariigi taassünniga. Küsimus on selles, et kui poleks olnud järsku vajadust oma õiguste eest võitlema hakata, siis kas oleks asjad samamoodi läinud?

Kokkuvõtteks

Tegelikult on ülalpool vaid väga üksikud huvitavad näited raamatust ja needki väga lühendatul kujul. Lisaks on iga peatüki lõpus ka autorilt näpunäiteid, kuidas neutraliseerida taoliste mõjustamistehnikate mõju. Ütleme nii, et see pole päris lihtne lugemine – kahjuks nii mõneski kohas oli valusat äratundmist, et ma ise olen täpselt nende mõjustamis tööriistade õnge läinud ja vahepeal täitsa piinlik oli. Aga pea liiva alla peitmine ei aita ja plaan see raamat poest endale päriseks osta kuna tundub, et vahepeal mälu värskendamine ei tee paha kuna kõik need käitumismustrid on ikka nii sügaval sees, et ühekordne teadvustamine mingit suurt muudatust ei too.