Nagu üks seltskond teab, siis tegemist ei ole minu väljamõeldisega vaid suisa patenteeritud kaubamärgiga – üks FLL põhiväärtustest, mis ühendab 255 000+ noort robootikut 88 riigis (statistika siis FLL lehelt pärineb).

Ja olles veetnud eelmise pühapäeva koos enam kui klassitäie Laagri kooli roboringi õpilastega, siis võin julgelt väita, et tegu ei ole mõne peakorteris välja mõeldud ilusa fraasi või kõrgelennulise poliitilise lubadusega vaid see on väärtus, mida lapsed ka igal ajahetkel järgivad. See tähendab seda, et sa meenutad teisele võistkonnale, et nad peaksid õigel ajal võistlusplatsi ääres olema, sa oled ka ise seal võistlusplatsi ääres ergutamas – isegi kui on teada, et 26 meeskonnast ainult 9 edasi pääseb ja konkurents on karm. See tähendab seda, et sa ootad teist tiimi maketiga hindajate uste taga kuna robotimängu ja esitluse vahel on liiga vähe aega ja muidu võiks suure kiirustamisega ju makett katki minna või hilinemine jätaks halva esmamulje.

Need on vaid näited sellest pühapäeval – juba enne jagati pidevalt oma mõtteid ja esitlusi, et saada tagasiside. Ma tõesti ei usu, et need noored kunagi oleksid need täiskasvanud, kes aastaid käivad ringi rääkides, kui suurepärane idee neil on, aga kartes seda kellegagi jagada. Sest nad teavad, et koos tehes on tulemused parim ja võidukarikat on eriti uhke tunne vastu võtta siis, kui sa tead, et sa ei võitnud seda kellegi äparduse tõttu, vaid seetõttu, et sa olid seda väärt ausas konkurentsis.

Kahjuks tundub, et mida vanemaks me saame seda vähem kohtab seda ehedat tiimitunnet. Arvatavasti olen ma isegi õnnelik inimene, et tänu oma lastele saan siiski kaasjuhendaja ja Laagri roboringi suurima fännina osa sellest emotsioonist, sest päriselus on vahepeal tunne nagu oleks tulnukas kuskil võõral planeedil.

Mida vanemaks me saame seda keerulisemaks muutub teiste inimeste mõistmine ning nendega koostöö tegemine. Kas tõesti on nii naiivne ja lillelapselik loota, et kuskil on veel seltskondi, kes panustavad ühiselt mingi suurema eesmärgi nimel ilma, et igal liikmel oleks oma varjatut agendat? Või isegi kui on agenda, siis kõigi tiimi liikmete panus oleks võrdne?

Taaskord on mul vist vedanud, sest tegelikult tunnen päris palju inimesi, kes ühiskonna üldistest hoovustest hoolimata teevad asju, mis muudavad maailma väikeste sammudega – ilma et päeva lõpus neil endal sellest mingit materiaalset kasu oleks. Eks see on ka põhjus, miks ma vabatahtlikult olin nõus homme (laupäeva hommikul) kell 7 ärkama, et sõita 2 tundi autoga suht ääremaale. Aga lihtsalt see teadmine, et see on väike panus võrreldes paljude teiste inimeste pingutusega, tekitab soovi anda ka endast maksimum.

Aga siin kerkibki dilemma – mida teha seltskonnas, kus liigagi teravalt jääb silma Pareto printsiip. Ehk siis 20% inimestest pingutavad 80% eesmärgi nimel. Ja mis veel hullem – rahulikult järele mõeldes sa ei saa isegi mingi hetk aru, mis on selle eesmärgi eesmärk? Sul võib olla isiklik nägemus ja unistus, aga järjest enam hakkab tunduma, et see on lihtsalt illusioon sinu peas ja mitte päris. See on nagu juhtimisteoorias – kasum on kindlasti iga äriettevõtte eesmärk, kuid samas sädelev visioon ja konkreetne missioon on ju see, mis tegelikult inimesi mobiliseerib rohkem pingutama.

Võibolla rikkus AIESEC mu nooruses ära… Sest sellest 3 aastast, mis olin selle organisatsiooniga seotud jäi minusse kindel usk, et peame alati pingutama suuremat pilti silmas pidades. Ja et eesmärk peab olema alati piisavalt kõrgelennuline – ainult nii tuleme oma mugavustsoonist välja ja õpime uusi teadmisi.

Lihtsalt küsimus on selles, kas on mõtet energiat suunata sinna, kus mass selle ära absorbeerib ning sa isegi ei saa selle massi koosseisu osas kaasa rääkida? Või pigem leida see grupp inimesi, kelle puhul saad kindel olla, et sinu panustatud energia saab sünergiaks, mis on suurem kui osade summa?

Kusjuures lubaduste andmises olen ma tegelikult proff – veel mõned aastad tagasi on mul kuskil oma päeviku lehtedel kirjas 1. jaanuari paiku sellised sissekanded, et jätan suitsetamise maha, lõpetan magusa tarbimise, hakkan korralikuks… Põhimõtteliselt name it and I probably have had promised it

Ehk siis võib lubadused jagada kaheks – hakkan midagi tegema või enam ei tee midagi. Ja vot siin ongi konks – pole kunagi kiusatust tundnud lausuda sõnu igavesest ajast igavesti ning selline millegi tegemine/mitte tegemine lõputult lihtsalt ei motiveeri. Siinkohas peab ütlema, et mitte tegemine on isegi keerulisem kui millegi rutiinne tegemine.

Umbes 2 aastat ja mõned päevad tagasi otsustasin, et ei luba enam midagi – hakkan hoopis eesmärke seadma. Eesmärgi võlu on selles, et sellel on ajaline piir ja isegi kui vahepeal libastud teel sinna, siis ei sunni see nii kergelt käega lööma kui lubaduse puhul.

2015 aasta alguses siis tegingi esmakordselt katset – ja et ikka motivatsiooni üleval hoida, siis ma ei hakanud asja oma isklikku päevikusse kirjutama vaid panin ikka asja kohe FB cover fotoks, et poleks võimalik nii kergelt loobuda.

Kusjuures tänasel päeval ei tundugi see eesmärk nii suur, kuid 2 aastat tagasi tundus poolmaraton ikka hirmus asi. Aga juba septembris 2015 sai asi tehtud ja see rahulolutunne ikka võimas oli…

Aga et asi mingiks piinlikuks eneseabiõpiku peatükiks kätte ei läheks, et a la “7 nippi kuidas paremini elada”, siis pean kohe siinkohal ütlema, et 2016. aastal see asi väga ei toiminud. Esiteks oli jama selles, et mul polnud selleks aastaks selliseid ilusaid konkreetseid eesmärke, mida ühe lause või pildiga väljendada ning kuigi sportlikust poolest sai maraton eesmärgiks pandud, siis sellel puudus uudsuse võlu.

Kusjuures see ei tähenda, et aasta oleks igav või kehv olnud – just ilmutasin väikese fotovaliku meenutamaks eelmist aastat ja seal palju häid hetki ja toredaid inimesi, kuid sellist eriliselt värvikat hetke, mida meenutada, ei olnud.

Kahjuks ka maratoni eesmärk jäi täitmata – kas oli probleem nüüd selles, et ma seda eesmärki pigem tasakesi kodukontoris sosistasin kui avalikult välja hõiskasin või lihtsalt polnud nii määratud… Isegi ei tea – poolmaratoni uuesti igatahes läbisin ja seega väga kriitiline enda suhtes ei näe ka mõtet olla.

Aga nüüd tegelikult jõuangi põhjuse juurde, miks ma selle postituse teen Nimelt tahaks siiski veelkord katsetada, et kas avalikult välja öeldud eesmärgid täituvad paremini ja selleks aastaks on tegelikult suuri eesmärke päris mitu. Kusjuures pean tunnistama, et salajas loodan, et enamik lugejaid juba alguses otsustas, et see teema neid ei kõneta ja siiani lugemisega ei jõua… Sest eks eesmärk ole unistus ja unistus on ikkagi selline isiklik teema ja natuke kõhedaks teeb nende unistuste avalik väljapanek…

Aga aitab vingerdamisest – 2017. aastal tahan…

1. … lõpetada Pärnu Kolledzi ettevõtlus- ja projektijuhtimise cum laude diplomiga (lõpetamine 16.06)

Mind on ikka päris kaua häirinud see kunagine kooli poolelijätmine ning nüüd sellel aastal tahaks vea ära parandada. Aga kuna paratamatult on teadmisi ja kogemusi elu jooksul kogunenud ning lihtsalt diplom tundub nõrk eesmärk – seega püüaks anda endast ikkagi maksimumi

2. … maraton lõpuks läbi joosta (SEB maraton 10.09)

See ei ole kõige olulisem eesmärk, aga ma ei taha, et see samamoodi närima jääks nagu see kooliteema. Seega tuleb vaim valmis seada ja trenni tegema asuda, et septembris suudaks 40 km läbi joosta (ükskõik, mis see aeg ka ei tuleks).

3. … pääseda kohalikku volikokku (KOV valimised 15.10)

Nagu spordiga nii ka poliitikaga – enne 30. sünnipäeva poleks ma isegi uskunud, et need teemad mind kuidagi kõnetada võiks, aga aeg muutub ja inimene muutub. Ja ma tunnen, et tahaks siiski kodukoha asjades rohkem kaasa rääkida ja rohkem infot annab ka endale paremaid ideid, et mida põnevat veel käima lükata või tegema asuda. Aga tunnistame ausalt, et see on mu aasta kõige keerulisem eesmärk – kui praeguseks hetkeks on selge, et ülikoolis on õppeained piisavalt kõrgele keskmisele hindele läbitud ja tuleb vaid lõputöö korralikult ära teha või siis maratoni puhul on kindlustunne, et vähemalt pool sellest kindlasti läbi suudan joosta, siis selle eesmärgi täitmine tundub päris keeruline. Tuleb ikka väga tugevalt pingutada ja mugavustsoonist kaugele eemale minema. Aga eks seda põnevam see tee sinnani saabki olema

Igatahes eks elame näeme, kuidas see aasta läheb. Tegelikult on õhus veel palju igasuguseid põnevaid mõtteid ja tegemisi – jätkan robootikateema ja Robocityga, juba ootan järjekordseid Laagri kohvikute päevi ning sügisel tahaks magistrantuuri edasi minna. Igavuse üle muretsema ei pea ja tõotab unustamatu aasta tulla. Loodetavasti jääb ikka vahepeal aega ka blogipostituste jaoks ja sõpradega koos saab grillida ja chillida.

Kuna uut soovida on hilja, siis soovin tegusat aastat kõigile…