Aasta oli siis 1989 (ja hall vihik pärineb aastast 1967). Kliki pildle, et näha suuremalt.

Kui jätta välja, et klassipildid on must-valged ning vihikute paber veidi monotoomsema värviga, siis tegelikult on kõik sama. Mina läksin 3. klassi aastal 1989 ning mu lapsed alustasid 3. klassi nüüd sellel sügisel. Mis veel hullem – seal kaustas oli ka minu ema koolivihik tema 3. klassist ja ka 67. aastal oli kõik samamoodi.

Maailm ei ole sama – sel ajal kuna mina algklassides käisin oli küll NL viimased aastad, kuid ikkagi oli kogu eeldus see, et me kasvame üles, läheme kuhugi tootvale tööle ja töökoht on kogu eluks. Ema õppis koolis üldse sügaval nõukaajal.

Polnud kapitalismi, globaliseerumist, erinevaid kultuure ega valikuvabadust.

Kui me nüüd valede valikutega maailma tuksi ei keera, siis mu lapsed ja nende sõbrad ja klassikaaslased saavad elama maailmas, kus tuleb pidevalt õppida, areneda, uusi väljakutseid vastu võtta. Kui midagi suurt tahta teha, siis ei suuda sa saavutada seda individuaalselt – pead leidma ja innustama erinevaid tiime, töötama inimestega erinevast keele ja kultuuriruumist ning suutma elada korraga ni reaalsuses kui virtuaalsuses.

Elutempo on teine, tõed on teised ja oskused, mida elus toimetulekuks vaja on teised, kuid kool ei ole muutunud… Ja olgem ausad – see on hirmutav tõdemus. Oma pealkirjaga ei pidanud ma mitte silmas kool või hariduse surma vaid pigem sellist Okasroosikese muinajutust pärit sügavat und, mis endasse mähib mitte ainult peategelase vaid ka kõik kaaskondlased.

Ainuke jama on selles, et kui muinasjutus kappab kohale lõpuks valge prints ja ühe õrna suudlusega päästab olukorra, siis kas me tõesti tahame selle peale lootma jääda???

Eesti kool vajab äratust ja ma pole kindel, et seda saab teha üks inimene või väike inimrühm kuskilt uhkest ministeeriumist. See vajaks meie kõigi panust ja kaasamõtlemist. Me ei tohiks hakata arutama, mis valesti on. See oleks sama hea kui hakata arutama, et kuidas täiustada faksiaparaati nutitelefonide ajastul.

Lapsevanemad, õpetajad ja poliitikud peaksid koos korraldama hoopis mõttetalgud, et mis on meie siht ja unistus ja alles siis kui me teame, kuhu me teel oleme saame panna paika täpsed reisiplaanid ja pakkida sobiva koti.

Kas see poleks suurejooneline kink Eestile selle sajandaks sünnipäevaks? Suurepärane kink kõigile lastele ja meile endile?

Ma ei tea praegusel hetkel veel, et kuidas peaks seda protsessi algatama kuigi mõned mõtted selles osas on. Aga enne kui hakata tõsisemalt teemaga tegelema siis tahakski teada, kas see mure Eesti kooli ja haridussüsteemi pärast kõnetab veel teisigi või on enamik ühiskonnast arusaamal, et piisab väikesest iluravist ning midagi fundamentaalselt muuta ei ole vaja?

Siia lõppu paneks selle video, mis mõned nädalad tagasi FB seinal silma jäi:

Vaata ka postitust Laste IT hariduse sünge tegelikkus.