Ütlen kohe ära, et minu värbamisele pole mõtet aega kulutada. Kui ma kunagi otsustan erakonda astuda, siis suudan ise vajalikud taotlused ja kontaktid üles leida ja hetkel ma isegi ei kaalu seda varianti.
Aga miks siis?
Juhtimisteooriates kasutatakse üht huvitavat sõna võimustamine. Ehk siis kellegile rohkema võimu andmine. Ideaalis peaks inimesele andma rohkem õigusi ja samas ka kohustusi ning nende vahel peaks valitsema tasakaal. Sama protsess toimub ka erakonnaga liitumisel – põhimõtteliselt saan ma õiguse nende nimekirjas kandideerida. Kohustusena tuleb siis minu avalik poolehoid erakonna poliitikale ning ettevõtmistele ning juhul kui osutuks valituks, siis arvatavasti ka kohustus kuulata kõrgemalt tulevaid “juhiseid”.
Aga vähemalt minu jaoks ei ole siin õigused ja kohustused tasakaalus. Ma saan aru, et suure erakonna jaoks on üks lihtliige küllaltki marginaalne ühik. Lisaks tundub kehtivat ka Pareto laiendatud printsiip, umbes 5% liikmetest teevad 95% otsuseid (ja keeravad ka sama suures koguses jama kokku – vähemalt mõne erakona puhul 
) . Ehk siis olles selle 95% hulgas, kellel on 5% otsustamisõigust, siis minu panus tervikusse on näiteks 10 000 liikmega erakonna puhul 0,0005%, mis ilmselgelt on tegelikult null panus.
Ehk siis senikaua kuni minu soov ühiskonda panustada piirdub väikese piirkonnaga, siis igasugune erakondadega liitumine toob rohkem jama kui kasu.
Aga kas valimisliit on parem?
Eks see on küsimus, millele pole ka võimalik päris must-valget vastust anda. Valimisliit koosneb erinevatest inimestest ning isegi kui väljaspoolt vaadatuna tundub kõik sujuvat, siis intriige ja vastuolusid on ka valimisliidus. Arvatavasti kehtib ka valimisliidus see kurikuulus Pareto printsiip, kuid siiski traditsioonilisemas mõistes 80:20. Ja näiteks kui valimisliidus on 25 inimest, siis annab see vähemalt 1% panustamise võimaluse kõigile. Ja siin sõltub ka rohkem sinust endast – mida aktiivsemalt kursis end asjadega hoiad, aktiivsemalt sõna võtad ja küsid, seda rohkem sa asju mõjutada saad.
Kas valimisliit peaks olema apoliitiline?
See on ka huvitav küsimus. Näiteks kui Keskerakond on valinud varasemalt suuna, et viskab need liikmed välja, kes kandideerivad, kuid mite nende nimekirjas, siis Vabaerakond just hiljuti teatas, et nemad kohalikesse valimistesse ei sekku ning nende liikmed kandideerigu pigem valimisliitude nimekirjas.
Ehk siis selle teatega lõi Vabaerakond nüüd olukorra, kus on väga keeruline piiri tõmmata. Kui valimisliidus on juba ühte parlamendierakonda kuuluvad liikmed, siis kas on õigus keelata sama teistele?
Ja võibolla ongi kohalikud valimised hea lakmuspaberi test – kui piisavalt suur hulk erakondliku tasutaga inimesi kandideerib valimisliitudes, siis äkki annab see poliitilisele ladvikule tugevama signaali, et aeg on lõpetada totakad liivakastivaidlused ning suureks kasvada? Sest eks iga erakond tahaks ju öelda, et neil on võimalikult palju liikmeid ka kohalikes volikogudes, kuid seda arvu saavad nad siiski esitada nende inimeste kohta, kes nende nimekirjas kandideerides sinna volikokku said.
Muidugi on siin oht, et mitte olles piisavalt tähelepanelikud, siis võime anda lõpuks hääle inimesele, kes esindab poliitilisi jõude, kelle vaateid me ei toeta. Aga erakondade register on avalik ning toimub ka sisekontroll valimisliitude siseselt. Ma ei kujuta ette, et kandideeriksin samas valimisliidus EKRE nimekirja kuuluva inimesega – eriti kui võib tekkida olukord kus minu kogutud hääled aitavad selle inimese volikokku.
Eks elame näeme mis saab… Haldusreform, kahe tooli seadus, Vabaerakonna uutmoodi lähenemine ja kahe suurema erakonna meelelahutuslik sisevõitlus – vähemalt igavuse pärast ei pea järgmise 363 päeva jooksul kartma ükski inimene, kes natukenegi poliitika vastu huvi tunneb