Aasta oli siis 1989 (ja hall vihik pärineb aastast 1967). Kliki pildle, et näha suuremalt.

Kui jätta välja, et klassipildid on must-valged ning vihikute paber veidi monotoomsema värviga, siis tegelikult on kõik sama. Mina läksin 3. klassi aastal 1989 ning mu lapsed alustasid 3. klassi nüüd sellel sügisel. Mis veel hullem – seal kaustas oli ka minu ema koolivihik tema 3. klassist ja ka 67. aastal oli kõik samamoodi.

Maailm ei ole sama – sel ajal kuna mina algklassides käisin oli küll NL viimased aastad, kuid ikkagi oli kogu eeldus see, et me kasvame üles, läheme kuhugi tootvale tööle ja töökoht on kogu eluks. Ema õppis koolis üldse sügaval nõukaajal.

Polnud kapitalismi, globaliseerumist, erinevaid kultuure ega valikuvabadust.

Kui me nüüd valede valikutega maailma tuksi ei keera, siis mu lapsed ja nende sõbrad ja klassikaaslased saavad elama maailmas, kus tuleb pidevalt õppida, areneda, uusi väljakutseid vastu võtta. Kui midagi suurt tahta teha, siis ei suuda sa saavutada seda individuaalselt – pead leidma ja innustama erinevaid tiime, töötama inimestega erinevast keele ja kultuuriruumist ning suutma elada korraga ni reaalsuses kui virtuaalsuses.

Elutempo on teine, tõed on teised ja oskused, mida elus toimetulekuks vaja on teised, kuid kool ei ole muutunud… Ja olgem ausad – see on hirmutav tõdemus. Oma pealkirjaga ei pidanud ma mitte silmas kool või hariduse surma vaid pigem sellist Okasroosikese muinajutust pärit sügavat und, mis endasse mähib mitte ainult peategelase vaid ka kõik kaaskondlased.

Ainuke jama on selles, et kui muinasjutus kappab kohale lõpuks valge prints ja ühe õrna suudlusega päästab olukorra, siis kas me tõesti tahame selle peale lootma jääda???

Eesti kool vajab äratust ja ma pole kindel, et seda saab teha üks inimene või väike inimrühm kuskilt uhkest ministeeriumist. See vajaks meie kõigi panust ja kaasamõtlemist. Me ei tohiks hakata arutama, mis valesti on. See oleks sama hea kui hakata arutama, et kuidas täiustada faksiaparaati nutitelefonide ajastul.

Lapsevanemad, õpetajad ja poliitikud peaksid koos korraldama hoopis mõttetalgud, et mis on meie siht ja unistus ja alles siis kui me teame, kuhu me teel oleme saame panna paika täpsed reisiplaanid ja pakkida sobiva koti.

Kas see poleks suurejooneline kink Eestile selle sajandaks sünnipäevaks? Suurepärane kink kõigile lastele ja meile endile?

Ma ei tea praegusel hetkel veel, et kuidas peaks seda protsessi algatama kuigi mõned mõtted selles osas on. Aga enne kui hakata tõsisemalt teemaga tegelema siis tahakski teada, kas see mure Eesti kooli ja haridussüsteemi pärast kõnetab veel teisigi või on enamik ühiskonnast arusaamal, et piisab väikesest iluravist ning midagi fundamentaalselt muuta ei ole vaja?

Siia lõppu paneks selle video, mis mõned nädalad tagasi FB seinal silma jäi:

Vaata ka postitust Laste IT hariduse sünge tegelikkus.

Kuigi algne mõte oli just Laagri koolis tund teha, siis kuidagi tänu info liikumise käänulistele teedele andsin nõusoleku ka tunni andmiseks Nõmme Erakoolis ja mõneti isegi hea – nii saab asju palju paremini enda jaoks perspektiivi panna kui on võrdlusmaterjali ka.

Laagri koolis siis osalesid külalistunnis kõik kolm kaheksandat klassi. Ehk siis enam kui 60 õpilast. Ütlen ausalt, et see oli päris suur väljakutse, sest paratamatult vahepeal tekkis noortel soov omavahel mõnd asja veidi täpsemalt arutada ja seega enda kehtestamine ei ole nii lihtne.

Kuna eesmärgiks oli pigem teema üldisem tutvustus, siis rääkisime nii sellest, et kes on ettevõtja ja kuidas üldse ettevõtlusega tegelema saab asuda. Siis rääkisin Pere24 näitel, et kuidas toimub näiteks IT teenusel baseeruva firma loomine ning samuti sai kiire ülevaade tehtud erinevatest tugisüsteemidest – nii nendest, kust saab nõu kui ka neist, mis võivad olla abiks finantside leidmisel.

Aga, et kogu asi liiga teoreetiliseks ei läheks, siis tunni viimases osas tegime ka väikese rühmatöö – iga rühm pidi välja nuputama ühe toote või teenuse.

Kusjuures just see viimane osa oli minu jaoks eriti positiivseks üllatuseks – enamik rühmi suutis 5 minutiga läbi arutada palju ideid ning eriti elavalt jäid näiteks meelde elektrooniline jalutuskepp pimedate jaoks (et saada andurite abil infot ümbritseva kohta) ja samuti mobiiliäpp, mis aitab vene keelest aru saada (ehk siis kirillitsat mitte oskav inimene teeb pildi ja saab kohe tõlke). Muidugi ma kahtlustan, et need ideed võivad isegi mingil moel teostatud olla, kuid kindlasti seal klassis olevad noored seda ei teadnud ja ideed tulid nende endi peadest.

Samuti toodi ka välja, et selline ideede brainstorming on päris keeruline kuna kõik on ju maailmas juba olemas Ütleme, et seda tunnet teavad vist väga hästi ka need, kes Garage48-l sagedamini on osalenud…

Tund aega hiljem toimus siis tund Nõmme erakooli 9ndas klassis, kus klassis oli 10 õpilast (tegelikult neid vist klassis 12, aga kaks last puudus). Ja olgem ausad – sellises väikeses seltskonnas on tunni tegemine ikka oluliselt lihtsam. Sa saad kaasata iga õpilast ja kontakti loomine on kiirem ja sujuvam.

Sisu ja esitlus olid samad, aga kuna tunnis oli ka klassi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes vahepeal aitas kaasa näidete ja vihjetega, mis aitas siduda minu esitlust nende varem õpituga või andis vihje, et seda infot läheb varsti tunnis vaja, siis õpilaste motivatsioon oli muidugi selle võrra suurem.

Ka seal klassis tegime rühmatöö ja seal siis tekkis diskussioon selle ümber, kas ettevõtlus on ka see, kui olla näiteks mingi kauba maaletooja ja edasimüüja – millegipärast tundus ka neile, et ettevõtlus tähendab alati unikaalset toodet või teenust.

Aga eriti põnevaks läks paar minutit enne tunni lõppu, kus üks noormees juba asjaga nii hoogu läks, et uuris, et miks peaks gümnaasiumis üldse õpilasfirmaga jamama vaid teeks kohe OÜ ära – koos õpetajaga siis püüdsime entusiasmi veidi maha tõmmata ja seletada, et miks just õpilasfirma on eriti hea ja turvaline viis asjadega alustada. Igatahes on mul tunne, et see noormees läks koju raamatupidamise kohta täpsemalt uurima kuna jõudsime juba vestlusega niikaugele, et mis siis on suurimad kulud väikefirma jaoks

Kui nüüd kiire wrap-up teemale teha, siis minu jaoks oli tegu väga toreda võimalusega ja siiralt loodan, et ka õpilaste jaoks vähemalt paar mõtet seal oli, mis kuhugi tagumisse ajusoppi jäid idanema ja ehk ühel ilusal päeval julgevad nad sammu mugavustsoonist välja astuda ja midagi katsetada. Ja ma tõesti arvan, et korra kaks aastas peaks juba põhikooli vanem aste veidi koolipingist kaugemale vaatama – kas siis taoliste külalisloengute näol või veel parem oleks klassiekskurssioonid mõnda põnevasse ettevõttesse. Sest kui me räägime, et noored peaksid juba peale põhikooli lõppu tegema teadlikuid valikuid oma edasise haridustee osas (gümnaasium – mis kallak?, kutseõpe etc.), siis hetkel neil ei ole piisavalt infot selliste otsuste langetamiseks.