Aga milles on siis probleem?

Meenub, kuidas vist 2 aastat tagasi esimest korda lastega (nad olid siis 1. klassis ja 7 aastased) käisin Robotexil. Kuna asi oli veidi etteplaneerimata, siis ei olnud registreerinud lapsi ka töötubadesse ja kohapeal enam ei saanud, kuna kohad olid täitunud. Tol hetkel olid minu teadmised robootikast külaltki pinnapealsed – ma küll teadsin, mis on IT, aga olin harjunud programmidega, mis töötavad rahulikult kuskil serveris ja ei ralli mööda mingeid jooni ringi – rääkimata sellest, et ühegi võistlusala reegleid teaks. Igatahes nii me seal siis pool tunnikest ringi jalutasime – igal pool tohutu rahvamass ning müra. Pole ime, et lapsed olid pigem ehmunud olekuga ja ei näidanud huvi üles ühegi asja vastu… Võibolla kui ma oleks veidi vähem IT usku lapsevanem olnud, siis oleksin sel hetkel otsustanud, et kui laste silmad neid uhkeid masinaid nähes särama ei löö, siis järelikult pole seda tehnikageeni antud.

Õnneks olid selleks hetkeks ka muud rattad pöörlema pandud ja nädal hiljem osalesid mu lapsed koos oma sõpradega Laagri kooli esimeses robootikatunnis, mille tegime Hooandja video jaoks.

Seal oli lastel võimalik rahulikult 4 tundi ehitada oma WeDo roboteid ning neile programme luua. Ja peale seda tundi laste silmad särasid. Küllaltki tähelepanuväärne on ka see, et 8-st näidistunnis osalenud noorest osalesid kõik ka eelmine aasta roboringis ja 6 neist jätkavad robootikaga juba teist aastat – nüüd juba EV3 roboteid progedes.

Ehk siis mis on loo moraal? Võibolla peaksime fookuse suunama massiüritustelt individuaalsema lähenemise poole? Muidugi on see keerulisem ja aega nõudvam, aga kui me tahame tuleviku insenere ja IT spetsialiste, siis ei saa loota, et lastel tekib teema vastu huvi ilma, et nad seda ise proovida ei saaks.

Vähemalt korra kvartalis ilmub mu FB uudisvoogu ka mõni inglise keelne artikkel, kus räägitakse edukast Eesti väikeriigist, kus juba kõik lasteaialapsed õpivad robootikat. Näiteks sellest artiklist leiab tsitaadi:

Computer programming is taught from the first grade forward – and school enrollment is at 100 percent

Tõesti või? Palun nimetage mulle üks kool Eestis, kus on õppekavas läbivalt sees IT osa alates esimesest klassist? Laagri koolis on vist 4. ja 5. klassis mingid IT tunnid, aga seal pigem tekstitöötlust õpitakse kui programmeerimist – vähemalt olen kuulnud mõnelt sügavama tehnikahuviga õpilaselt küllaltki hävitavat hinnangut koolitundide mõttekuse osas. Ja see ei ole ainult selle kooli probleem – hoolimata ilusatest välismaa artiklitest on tegelikult IT haridus parimal juhul noortele kättesaadav läbi huvihariduse ja sedagi mitte kõikjal.

Kui lapsed kooli läksid, siis tegelikult alguses püüdsin leida robootikaringi siin lähipiirkonnas, kuna sel hetkel Laagri Huvialakoolis roboring puudus. Kahjuks selgus, et robootikaringid on esiteks alates 5. klassist pigem ja teiseks kippus neis olema masendav järjekord.

Aga 5. klass on tegelikult liiga hilja. Sa ei pane ju last muusikakooli või iluuisutamisse 12 aastaselt üldjuhul? Isegi eelistused jagpalli või korvpalli osas tunduvad kujunevat välja hiljemalt 2-3. klassi ajaks. Samamoodi peaks laps võimalikult vara saama tutvuda tehnikaga ja robootika on selleks kõige mängulisem viis – lisaks matemaatilisele loogikale, kolmemõõtmelisele mõtlemisele ja peenmotoorikale on tegelikult võimalik robootikat kasutada väga erinevate ainete õppimiseks.

Ideaalis võikski olla nii, et esimeses klassis on kõigis Eesti koolides üks tund nädalas WeDo programmeerimist ja samuti on igal algklassilapsel võimalik kodu lähedal hiljem robootikat edasi õppida alates 2. klassist. Ja samuti põhikooli 2. astmes peaks olema üks aasta kohustuslik programmeerimistund nädalas – kas EV3, Scratch või mis iganes muu asi, aga oluline on et kõik lapsed saaksid ennast proovile panna. See ettepanek on küll kaugel sellest illusioonist, milles teised riigid arvavad meid elavat, kuid kindlasti oleks suur samm selle poole, et tehnikaharidus jõuaks võimalikult paljudeni.

Ja muidugi peab olema vahepeal ka neid tossu-paugu-teadusteatrietendusi, kuid ka nende osas peaks võibolla fokusseerima ja püüdma kõnetada veidi konkreetsemat sihtgruppi veidi sügavamalt. Sest eks ka teaduses kehtib tegelikult see põhimõte, et mis sobib kõigile ei sobi tegelikult kellelegi.

Lõpetuseks panen lingi siia ühele huvitavale artiklile, mis räägib Oxfordi teadlaste uuringust, milles väidetakse, et 20 aasta pärast on 35% töödest üle võtnud robotid. Sealt saab ka vaadata kui suur on oht just sinu ametikohale.

PS! Artiklit illustreeriv pilt on näide positiivsest poolest – seal siis Laagri Roboringi üks võistkond eelmise aasta FLL finaali robotimängul

(Tänud pildi eest Viorica Bordeile)