Igatahes lühidalt asja kokku võttes on EMSL (Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit) eesmärgiks koos vabaühenduste esindajatega välja mõelda ettepanekud meie poliitilisele eliidile, et kuidas kolmandat sektorit paremini rahastada.

Hetkel siis põhimõtteliselt mingi rahastus ikka liigub ja suurimad summad siis MTÜ-dele lähevad läbi Hasartmängunõukogu ja katuserahade. Kahjuks sellisel projektipõhisel rahastamisel on mõningaid varjukülgi – isegi kui kõik oleks läikiv nagu prillikivi (mille puhul osade kommentaaride puhul võiks eeldada, et nii see päris ei ole), siis selline täna annan ja homme ei anna tüüpi rahastamine kohe kindlasti ei muuda vabaühendusi tugevamateks ning pole just lihtne panna pikemaajalisi eesmärke kui kõik sõltub tuule suunast.

Kohe alguses oli ka väike diskussioonipaneel, kus osalesid Jürgen Ligi ja Andres Anvelt poliitikute poolelt,  Alari Rammo kui EMSL esindaja ja siis lisaks Suum Sukles (kelle puhul jäi veidi arusaamatuks, et keda ta esindab, aga kes olen mina, et kedagi isiksuse lõhestumises süüdistada ).

Ligi oli tavapäraselt kuldsuu ja pärleid pudenes – said oma osa nii riigikogu, valitsus kui ka mõned isikud nimeliselt. Aga põhimõtteliselt olid kõik esinejad lõpuks üksmeelel, et midagi peaks muutma, aga segaseks jäi veidi see, et kes siis muutuste vastu konkreetselt on. Natuke kurb oli ka vaadata, kuidas Anvelt ühes lauses mainib, et muidugi tuleb edaspidi kaasata kõiki osapooli kohe alguses ja siis paar minutit hiljem mainib, et Saar töötab mingit eelnõud välja, aga no pole ju enne vaja kellegagi suhelda kui eelnõu paberil.

Peale diskussiooni tehti väike paus ja siis edasi töö juba rühmades käima hakkas. Kuna ma sain just eelmine nädal korda juriidilise poole oma Laagri Kogukond MTÜ jaoks ning kindlasti kogukonnaprojektid on hetkel valdkond, mis põnevust pakub, siis liitusingi kohaliku demokraatia ja kogukonnaprojektide töögrupiga.

Seltskond oli kirev – inimesi Saaremaalt Tartuni ning kõigil oli ka nii häid kui halbu lugusid elust enesest, mida jagada. Kusjuures tundub, et Saue vald on küllaltki eesrindlik selles osas – on ju kohalikele MTÜ-dele määratud isegi eelarvelisi toetusi ja üldjuhul püütakse ka kaasa mõelda. Aga mõned mõtted ikkagi jäid sellest arutelust ka kuhugi ajukäärdudesse idanema.

Kui kõik tunnevad kõiki, siis kuidas olla kindel, et rahastustusotsused on objektiivsed?

Isegi siin Saue vallas (mis oma 10 000+ elanikuga on Eesti suuremate omavalitsuste seas) on tegelikult umbes 100-200 inimest, kes tegelikult tegutsevad aktiivsemalt ja paratamatult tuntakse üksteist. Lisaks veel on paratamatus ka see, et aktiivsemad vabaühenduste esindajad kandideerivad ka KOV valimistel ja neid on päris suur hulk nii volikogus kui komisjonides. Ehk siis kuidas vältida seda, et otsuseid tehakse suvjektiivsete asjaolude põhjal?

Selline võiks välja näha üks asum või kogukond ja paratamatult on aktiivsemad inimesed kusagil seal keskel… ( Pilt Christakis & Fowler)

Arvatavasti sellel olukorral ei olegi nüüd ühest vastust, aga kindlasti aitab see, kui rahastusega seotud asjaolude puhul on info kõigile kättesaadav ning samuti ei ole siin kivid ainult omavalitsuse kapsaaedades. Väga paljud MTÜ-d ei jaga piisavat infot ka ise väljaspoole ja paratamatult võib tekkida kahtlus, kui keegi saab suuremaid summasid ja ainuke info, mis nende kohta internetist leitav asub äriregistri kodulehel. Kui palju liikmeid? Mis huvitavad projektid käimas on? See info avalikult aitaks palju pingeid maha võtta.

Tegutsemine kolmandas sektoris = vabatahtlik töö

Millegipärast on paljude meetmete ja fondide hindajate hulgas levinud arusaam, et kolmas sektor on tasuta tööjõud. Muidugi põhineb kõik vabatahtlike kaasamisel ja vähesed MTÜ-d saavad pakkuda isegi täistöökohaga töötajatele konkurentsivõimelist palka, aga kas see nii ka olema peaks? Keegi ütles väga ilusasti, et Toidupanga vabatahtlikel, kes kord kuus abiks käivad silmad säravad, aga need, kes taustal kogu töö ära teevad, on ammu läige tuhmunud ja liigagi tihti põletatakse ennast läbi. Eriti irooniline on see, et keegi ei sea küsimärgi alla kui taotluses on kirjas, et kutsutakse esinema mõni esineja, kellele siis paari tunni eest 300€ makstakse, agarida, kus projektijuht endale paari kuu tegutsemise eest sümboolseks brutopalgaks kirjutab paarsada eurot tekitab negatiivseid emotsioone.

Veidi liiga palju kasti sees mõtlemist

Kusjuures taaskord – probleem ei ole ainult ühes otsas. Inimestega koha peal suheldes siis tegelikult oli päris vähe neid vabaühendusi, kes püüdsid endale stabiilset rahavoogu genereerida ka läbi sotsiaalse ettevõtluse – pigem oli seisukoht, et kõike peabki tasuta tegema. Ja ma olen sellega nõus, kui me räägime kõige nõrgematele inimgruppidele suunatud tegevustest – vaesusriskid pered, naiste turvakodud ja kodutute loomade varjupaigad ei saa kindlasti oma põhitegevusele hinnasilti külge panna oma klientide perspektiivist.

Pardiralli (mida korraldab MTÜ Eesti Vähihaigete Laste Vanemate liit) on üks väga vahva aktsioon, mis võiks inspireerida ka teisi veidi uutmoodi lähenemisi kasutama, et leida vajalikku rahastust… (Foto: pardiralli.ee)

Aga samas kui me räägime kogukonnaüritustest, siis võiks ikkagi kaaluda seda varianti, et teha kasvõi vabatahtlik pilet (ehk siis igaüks maksab vastavalt oma võimalustele). Nii saab MTÜ endale veidi reserve, et kindlustada, et põnevad asjad toimuvad ka siis kui keegi katust pakkuma ei taha tulla ja mõni idee lihtsalt ei mahu ühegi toetusmeetme raamidesse.

____________________

Aga kui nüüd kiirelt üritusest edasi rääkida, siis peale lõunat kõik ideed ühele seinale kokku koguti ja lubati selle alusel ka ettepanekud koostada. Idee on üllas ja vajalik, aga ma lihtsalt kardan, et musklit jääb veidi väheks, et need head mõtted ellu kutsuda. Ja siinkohal ma tõesti ei kahtle mitte EMSL kompetentsis vaid pigem muretsen selle üle, et kolmas sektor on tegelikult ka ise seesmiselt killustunud. Praegune riigi poolne rahastamine tekitab pingeid, kahtlustusi ja ebatervet konkurentsi ja paratamatult see takistab ühise eesmärgi nimel pingutusi tegemast.

Aga igatahes oli tore olla üle pika aja jälle ühel EMSL üritusel (AIESECi aegadel sai neil üritustel ikka sagedamini osaletud..). Aga kurb on näha, et probleemid kipuvad samad olema – kaootiline rahastus, liikmete kaasamine keeruline ning kuna tegu hobi ja mitte tööga (üldjuhul) siis organisatoorne võimekus madal.

Kusjuures lõpetuseks üks väike fakt, mis meelde jäi

31% inimestest tahaks vahepeal vabatahtlikku tööd teha, aga ei tea kus ja mida…

Ehk siis kui sa juhuslikult oled selle 31% seas ning elad Laagris, siis anna endast märku diana.poudel@gmail.com . Enne suve on küll plaan Laagri Kogukond MTÜ-ga üks üritus korralikult ära teha – “Laagri Robocity 2016”, kuid suveks ja sügiseks on ideid veel ning samuti olen valmis alati kaasa aitama mõne uue idee käivitamisel

Ja EMSL lehel olevat kokkuvõtet üritusest saab lugeda siit.