Progress vs regress

Trumpi puhul julgen väita, et piir ei jooksnud mitte “lollide” ja “tarkade” vahel vaid hoopis kahe hirmunud inimgrupi vahel. Ühel pool siis seisid inimesed, kelle jaoks ühiskonna areng ja elutõdede muutumine on olnud liiga kiire. Nad sündisid maailma, kus neile õpetati, et nad on ühiskonna alustalad, et mees peab hoolitsema naiste ja kodu eest ning sihikindel visa töö toob leiva lauale ja rikkuse majja.

Ja nüüd pool sajandit hiljem on nad maailmas, kus ühiskond on heterogeensem kui kunagi varem ning tundub, et väärtustatakse rohkem just neid erinevaid inimesi – homoseksuaale, afro-ameeriklasi ja naisõiguslasi. Palgatöö pole ammu enam tee rikkuseni ning start-upi maailma rohkete nullidega tehingud innustavad osasid, kuid tunduvalt suuremas elanikkonnas tekitavad lihtsalt kadedust.

Ja ka Clintoni selja taha koondusid hirmunud inimesed – need on need inimesed, kelle jaoks viimase poole sajandi muutused on toonud uusi võimalusi, õnne ja kelle jaoks tundub regress ja tagasiminek eelmise sajandi keskpaiga väärtuste juurde mõeldamatu.

Kas üldse on mingit win-win lahendust?

Küsimus on pigem selles, et kes tegelikult eile kaotas? Ühelt poolt tundub, et kaotasid progressiivsed jõud ja stagnatsioon avas ukse ja ütles: “Tulin, et jääda”. Samas raputas see sündmus siiski maailma alustalasid ja kaos on tegelikult parim aeg muutuste jaoks. Ja kuigi olen kindel, et need miljonid inimesed, kes andsid Trumpile oma hääle, loodavad, et taas tõusevad ausse konservatiivsed väärtused, naised saadetakse kööki ja magamistuppa ning kõik veidigi tõmmumad kodanikud saadetakse lõunasse, siis tegelikkus võib olla veidi teine.

Ühiskonnas, kus otseselt keelatud ei ole miski (kui me just kriminaalsetest hobidest ei räägi) on küllaltki keeruline jõuda tavakodanikeni mingite teemadega. Samas ühiskonnas, kus midagi ära püütakse keelata kasvab inimeste huvi keelatud teemade vastu märgatavalt. Ehk siis kui nüüd tõesti USA läheb seda teed, et püütakse vähendada naiste või vähemuste õigusi, siis võib see lõppeda hoopis vastupidise tulemusega. Ja isegi kui otseselt ei keelata, siis Trump on vastuoluline kuju, kes juba oma väljaütlemistega võib ärritada ka rahumeelseid kodanikke nii palju, et hakatakse tema kiuste midagi tegema.

Muidugi kehtib kõik eelpooltoodu ainult olukorras, kus jäävad kehtima demokraatlikud väärtused ja 4 aasta pärast valitakse uus president. Diktatuur või suletud ühiskond on juba teine teema, kuid lootkem, et nii äärmuslikuks olukord seal lombi taga ei lähe.

Oravad vs ninasarvik

1999 aasta veebruaris sain ma 18 aastaseks ning nädal hiljem hääletasin ma esimest korda valimistel – kui ma ei eksi, siis tookord läks mu hääl ka reformierakonnale. Ehk siis kogu mu täiskasvanuiga on möödunud riigis, kus Reformierakond on olnud alati koalitsioonis ja nii mõeldes tundub olukord jabur – demokraatlik riik peaks ju siiski olema veidi dünaamilisem. Samas kuni selle nädalavahetuseni pole tundunud olevat sobivaid alternatiive just selle hirmu pärast ninasarviku ees. Ja tundub, et ma pole ainus – loetud päevad peale Savisaare lahkumist on Eesti poliitmaastik segi aetud ning nüüd piiksuvad hirmunud oravad puu otsas.

Muidugi on küsimus, et kas ninasarvik on tegelikult ka pildilt kadunud? Praegust olukorda võiks kirjeldada arvatavasti nagu õlimaali, kus on hetkel keskne element üle värvitud, kuid peale kunstniku enda ei tea keegi, mis tuleb uuele pildile.

Ja ma arvan, et see muutus on hea… Mul pole eriti suuri ootusi uue koalitsiooni suhtes, kuid samas olgem ausad – ammu ei looda eriti, et Toompealt miskit säravat tuleks. Aga ega väga palju hullemaks ei saa ka minna, sest riigi ja erakonna rahakott on lootusetult sassis nii Keskerakonnal kui ka Reformierakonnal ning hetkel on selline pada sõimab katelt olukord. Muidugi oleks tore, kui kuskil nurgas oleks ootel aateline ja intelligentne seltskond, kes suudaks ilma poliitteatrita ka saada piisava häälehulga, et ise koalitsiooni tegema hakata, aga see tähendaks, et ühiskond tervikuna peaks tegema pika sammu oma arengus ja väärtustes.

Siiralt loodan, et läbi saab ka KE ainuvõim Tallinnas ja vastandumiste asemel näeks rohkem koostööd igal tasemel ja igal pool. Kui USA saab hakkama Trumpiga, siis selles kontekstis tundub Ratas ju täitsa tore – veidi kantseliitliku sõnakasutusega Don Quijote tundub ta olevat, kuid mis sa teed – printse valgel hobusel kohtab tänapäeval ju üliharva.