Ma ei hakka siin pikal kohvikutest pajatama – muidugi tekkis mõtteid, et mida teisiti teha ja samuti sain ideid juhul kui järgmine aasta taaskord end Laagri kohvikutepäeva korraldustiimist peaksin leidma, kuid blogi avama ja uut postitust lisama sundis mind hoopis veidi teine teema.
Nimelt käisime Sauel ringi koos vennaga ja tema jaoks tundus enesestmõistetav, et mina kui “kohalik” tean, mis toimub. Aga minu jaoks on Saue linn tegelikult täiesti võõras kant ja ma ei tunne end seal mingilgi moel kohalikuna. Kõige ilmekamaks näiteks on kasvõi see, et peale 2h ja 7 kohvikut ei õnnestunud mul kohata seal ühtegi tuttavat inimest… Sellist nalja ei ole juhtunud minuga ei Pällus (kuigi enne sinna minekut ma isegi ei teadnud, kus see kohake asub), Ääsmäel ega Vanamõisas.
Samas kui nüüd liitumisplaanid lähevad nii nagu plaan paberil hetkel on, siis 2 aasta pärast pole enam Saue valda ja Saue linn ja Laagri kuuluvad mõlemad sellisesse uhke nimega üksusesse nagu Lääne-Harju vald.
Kuskilt diskussioonist käis läbi, et kõige edukam on ühinemine juhul, kui tavaelanik ei saa aru, et üldse ühinemine toimus (ehk miski ei muutu). Ja kooli, vallateenuste ja lasteaia puhul polegi seda väga keeruline saavutada. Aga hoopis teine asi on selliste suuremate üritustega – paratamatult jõuab info palju laiema publikuni ja kokku hakkab tulema kirevam seltskond. Samuti kui sellised üritused on mingil määral tehtud KOV toel (kas siis finants või tugiteenused) siis paratamatult peab hakkama kompromisse tegema – et ei tekiks olukorda, kus pidevalt miskit toimub, kuid elanikel on juba kerge üleküllastumus.
Siinkohas tundubki järjest olulisem see, et KOV delegeeriks asju edasi kohalikele üksustele (külaseltsid, aktiivsed MTÜ-d jne.), kuid kuigi see on üllas idee ja minusuguse kodanikuühiskonna pooldaja jaoks tundub ainuõige lahendus, siis samas igasugune delegeerimine toob endaga kaasa uut kaost.
Ja kuigi seda on nüüs sauevallakana raske tunnistada, siis mul on tunne, et Saue linna elanikel on tugevam ühtekuuluvustunne… Juba täna tänavatel liikudes ja rahvast jälgides oli näha, et rahvas moodustab kuidagi ühise seltskonna – tuntakse end mugavalt nii tuttavate kui võõrastega. Sellist põimumist kahjuks Laagri suuruses kohas tunda ei ole (vähemalt hetkel veel).
Aga, et seda kirjatükki mitte nukra alatooniga lõpetada, siis samas on ju tore, et siin lähedal on koht, kus on nii palju aktiivseid ja sõbralikke inimesi.
Ja kinnistus ka mu soov katsetada ideed hoopis ühel täiesti suvalisel suvisel õhtupoolikul panna üles siin koduhoovis üks pop-up kohvik. Selline suur kohvikutepäev on küll tore, aga samas veidi kisub ralliks kätte ära ja miks ei võiks selline kodukohvikute traditsioon läbi suve kesta – et igal nädalavahetuse õhtul on kuskil kodu lähedal mõni uus koht, kuhu saab pere ja sõpradega istuma minna ja ennast mõnusalt tunda 
Võibolla sellest tingitult on avatud külaväravad koos avatud õuekohvikutega muutunud ka juba nii lühikese ajaga vägagi populaarseks ettevõtmiseks. Tänagi sai Vanamõisas ringi sõidetud saiakeste jahil ning pärastlõunal Vanamõisas vabaõhukeskuses üks Argentiinapärane šašlõkk kõigi raskuste kiuste söödud.
Aga kui korraks peatuda ja küsida, et miks sellised kohvikutepäevad ja tänavafestivalid on muutunud nii populaarseteks (ja ma ei pea silmas ainult Saue valda, vaid Eestit üldisemalt), siis kindlasti ei ole asi ilusates kookides ja maitsvas kohvis. Pigem tundub, et tagasihoidlikud eestlased on leidnud uue viisi, kuidas lõpuks ometi veidi kohalikku kogukonda üles ehitada ning kokku tuua ja nagu meile kombeks, siis alguses ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama.
Sest tegelikult on nii selle Laagri kohviku unistuse taga kui ka avatud külaväravate idee keskmes võimalus kohtuda inimestega. Võibolla isegi väiksemates kohtades nagu Ääsmäe, Pällu ja Vanamõisa toimib juba vaikselt see kohalik kogukond, kuid Laagri on natuke vaeslapse osas.
Julgeks isegi väita, et tänasel päeval on Laagri ja Lasnamäe veel mingil tasandil sarnased… Kindlasti ei ole see mõte, mis eriti kellegile nüüd meeldiks (lasnamäelased välja arvatud võibolla ), aga olgem ausad – mõlemad piirkonnad on mingil moel magalarajoonid. Lihtsalt asustustihedus on siin väiksem ja elanike sissetulekud suuremad. Aga enamus meist lahkub siit varavalgest ja jõuab tagasi küllaltki hilja ning paratamatult tundub, et elu on mujal.
Ja üldjuhul see olekski ju täitsa ok – pole ühtegi seadust, mis kohustaks naabritega suhtlema. Aga me kõik tahaksime ju, et kodukant oleks turvaline? Meile meeldiks vahetevahel murda rutiinist välja ja kogeda uusi emotsioone? Ja meil kõigil oleks ju elu palju lihtsam, kui vajadusel oleks alati lähikonnas mõni inimene, kellelt saad abi küsida, kui auto lumehanges või istud linnas ummikus ja lasteaed hakkab uksi sulgema?
Aga selleks, et see kõik juhtuks on vajalik ka see, et me ise hooliks mitte ainult oma maisest varast vaid tunneksime omanikutunnet veidi laiemalt. Et me ise püüaks vahetevahel kaasa lüüa mõne ürituse korraldamisel ning, et me oleksime valmis ka ise appi minema ning teeksime seda hea meelega.
Nagu näha, siis see lugu algas magusatest saiakestest ja lõppes juba palju tõsisematel teemadel, kuid nii väikeses kohas nagu siinne kant on erinevad asjad omavahel seotud. Me muretseme tihti suurte asjade pärast, mille muutmiseks üksikinimese tasemel väga palju võimalust ei ole ja jätame kahe silma vahele pisiasjad, mis tegelikult annaks elule palju sära ja värvi juurde.
Lõpetuseks siia üks armas pilt tänaselt kohvikute päevalt ja siinkohal annaks kindlasti tänase päeva stiilipunktid Musta Kassi kohvikule – kuigi kõik kohad olid toredad, siis see koht oli lihtsalt uskumatult ere näide, et kui vahva kohviku saab teha enda koduaias 
Kohvikutepäevast rohkem pilte näeb Saue valla FB lehelt