Nagu üks seltskond teab, siis tegemist ei ole minu väljamõeldisega vaid suisa patenteeritud kaubamärgiga – üks FLL põhiväärtustest, mis ühendab 255 000+ noort robootikut 88 riigis (statistika siis FLL lehelt pärineb).

Ja olles veetnud eelmise pühapäeva koos enam kui klassitäie Laagri kooli roboringi õpilastega, siis võin julgelt väita, et tegu ei ole mõne peakorteris välja mõeldud ilusa fraasi või kõrgelennulise poliitilise lubadusega vaid see on väärtus, mida lapsed ka igal ajahetkel järgivad. See tähendab seda, et sa meenutad teisele võistkonnale, et nad peaksid õigel ajal võistlusplatsi ääres olema, sa oled ka ise seal võistlusplatsi ääres ergutamas – isegi kui on teada, et 26 meeskonnast ainult 9 edasi pääseb ja konkurents on karm. See tähendab seda, et sa ootad teist tiimi maketiga hindajate uste taga kuna robotimängu ja esitluse vahel on liiga vähe aega ja muidu võiks suure kiirustamisega ju makett katki minna või hilinemine jätaks halva esmamulje.

Need on vaid näited sellest pühapäeval – juba enne jagati pidevalt oma mõtteid ja esitlusi, et saada tagasiside. Ma tõesti ei usu, et need noored kunagi oleksid need täiskasvanud, kes aastaid käivad ringi rääkides, kui suurepärane idee neil on, aga kartes seda kellegagi jagada. Sest nad teavad, et koos tehes on tulemused parim ja võidukarikat on eriti uhke tunne vastu võtta siis, kui sa tead, et sa ei võitnud seda kellegi äparduse tõttu, vaid seetõttu, et sa olid seda väärt ausas konkurentsis.

Kahjuks tundub, et mida vanemaks me saame seda vähem kohtab seda ehedat tiimitunnet. Arvatavasti olen ma isegi õnnelik inimene, et tänu oma lastele saan siiski kaasjuhendaja ja Laagri roboringi suurima fännina osa sellest emotsioonist, sest päriselus on vahepeal tunne nagu oleks tulnukas kuskil võõral planeedil.

Mida vanemaks me saame seda keerulisemaks muutub teiste inimeste mõistmine ning nendega koostöö tegemine. Kas tõesti on nii naiivne ja lillelapselik loota, et kuskil on veel seltskondi, kes panustavad ühiselt mingi suurema eesmärgi nimel ilma, et igal liikmel oleks oma varjatut agendat? Või isegi kui on agenda, siis kõigi tiimi liikmete panus oleks võrdne?

Taaskord on mul vist vedanud, sest tegelikult tunnen päris palju inimesi, kes ühiskonna üldistest hoovustest hoolimata teevad asju, mis muudavad maailma väikeste sammudega – ilma et päeva lõpus neil endal sellest mingit materiaalset kasu oleks. Eks see on ka põhjus, miks ma vabatahtlikult olin nõus homme (laupäeva hommikul) kell 7 ärkama, et sõita 2 tundi autoga suht ääremaale. Aga lihtsalt see teadmine, et see on väike panus võrreldes paljude teiste inimeste pingutusega, tekitab soovi anda ka endast maksimum.

Aga siin kerkibki dilemma – mida teha seltskonnas, kus liigagi teravalt jääb silma Pareto printsiip. Ehk siis 20% inimestest pingutavad 80% eesmärgi nimel. Ja mis veel hullem – rahulikult järele mõeldes sa ei saa isegi mingi hetk aru, mis on selle eesmärgi eesmärk? Sul võib olla isiklik nägemus ja unistus, aga järjest enam hakkab tunduma, et see on lihtsalt illusioon sinu peas ja mitte päris. See on nagu juhtimisteoorias – kasum on kindlasti iga äriettevõtte eesmärk, kuid samas sädelev visioon ja konkreetne missioon on ju see, mis tegelikult inimesi mobiliseerib rohkem pingutama.

Võibolla rikkus AIESEC mu nooruses ära… Sest sellest 3 aastast, mis olin selle organisatsiooniga seotud jäi minusse kindel usk, et peame alati pingutama suuremat pilti silmas pidades. Ja et eesmärk peab olema alati piisavalt kõrgelennuline – ainult nii tuleme oma mugavustsoonist välja ja õpime uusi teadmisi.

Lihtsalt küsimus on selles, kas on mõtet energiat suunata sinna, kus mass selle ära absorbeerib ning sa isegi ei saa selle massi koosseisu osas kaasa rääkida? Või pigem leida see grupp inimesi, kelle puhul saad kindel olla, et sinu panustatud energia saab sünergiaks, mis on suurem kui osade summa?