Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama

Ütlen kohe ära, et minu värbamisele pole mõtet aega kulutada. Kui ma kunagi otsustan erakonda astuda, siis suudan ise vajalikud taotlused ja kontaktid üles leida ja hetkel ma isegi ei kaalu seda varianti.

Aga miks siis?

Juhtimisteooriates kasutatakse üht huvitavat sõna võimustamine. Ehk siis kellegile rohkema võimu andmine. Ideaalis peaks inimesele andma rohkem õigusi ja samas ka kohustusi ning nende vahel peaks valitsema tasakaal. Sama protsess toimub ka erakonnaga liitumisel – põhimõtteliselt saan ma õiguse nende nimekirjas kandideerida. Kohustusena tuleb siis minu avalik poolehoid erakonna poliitikale ning ettevõtmistele ning juhul kui osutuks valituks, siis arvatavasti ka kohustus kuulata kõrgemalt tulevaid “juhiseid”.

Aga vähemalt minu jaoks ei ole siin õigused ja kohustused tasakaalus. Ma saan aru, et suure erakonna jaoks on üks lihtliige küllaltki marginaalne ühik. Lisaks tundub kehtivat ka Pareto laiendatud printsiip, umbes 5% liikmetest teevad 95% otsuseid (ja keeravad ka sama suures koguses jama kokku – vähemalt mõne erakona puhul ) .  Ehk siis olles selle 95% hulgas, kellel on 5% otsustamisõigust, siis minu panus tervikusse on  näiteks 10 000 liikmega erakonna puhul 0,0005%, mis ilmselgelt on tegelikult null panus.
Ehk siis senikaua kuni minu soov ühiskonda panustada piirdub väikese piirkonnaga, siis igasugune erakondadega liitumine toob rohkem jama kui kasu.

Aga kas valimisliit on parem?

Eks see on küsimus, millele pole ka võimalik päris must-valget vastust anda. Valimisliit koosneb erinevatest inimestest ning isegi kui väljaspoolt vaadatuna tundub kõik sujuvat, siis intriige ja vastuolusid on ka valimisliidus. Arvatavasti kehtib ka valimisliidus see kurikuulus Pareto printsiip, kuid siiski traditsioonilisemas mõistes 80:20. Ja näiteks kui valimisliidus on 25 inimest, siis annab see vähemalt 1% panustamise võimaluse kõigile. Ja siin sõltub ka rohkem sinust endast – mida aktiivsemalt kursis end asjadega hoiad, aktiivsemalt sõna võtad ja küsid, seda rohkem sa asju mõjutada saad.

Kas valimisliit peaks olema apoliitiline?

See on ka huvitav küsimus. Näiteks kui Keskerakond on valinud varasemalt suuna, et viskab need liikmed välja, kes kandideerivad, kuid mite nende nimekirjas, siis Vabaerakond just hiljuti teatas, et nemad kohalikesse valimistesse ei sekku ning nende liikmed kandideerigu pigem valimisliitude nimekirjas.

Ehk siis selle teatega lõi Vabaerakond nüüd olukorra, kus on väga keeruline piiri tõmmata. Kui valimisliidus on juba ühte parlamendierakonda kuuluvad liikmed, siis kas on õigus keelata sama teistele?

Ja võibolla ongi kohalikud valimised hea lakmuspaberi test – kui piisavalt suur hulk erakondliku tasutaga inimesi kandideerib valimisliitudes, siis äkki annab see poliitilisele ladvikule tugevama signaali, et aeg on lõpetada totakad liivakastivaidlused ning suureks kasvada? Sest eks iga erakond tahaks ju öelda, et neil on võimalikult palju liikmeid ka kohalikes volikogudes, kuid seda arvu saavad nad siiski esitada nende inimeste kohta, kes nende nimekirjas kandideerides sinna volikokku said.

Muidugi on siin oht, et mitte olles piisavalt tähelepanelikud, siis võime anda lõpuks hääle inimesele, kes esindab poliitilisi jõude, kelle vaateid me ei toeta. Aga erakondade register on avalik ning toimub ka sisekontroll valimisliitude siseselt. Ma ei kujuta ette, et kandideeriksin samas valimisliidus EKRE nimekirja kuuluva inimesega – eriti kui võib tekkida olukord kus minu kogutud hääled aitavad selle inimese volikokku.

Eks elame näeme mis saab… Haldusreform, kahe tooli seadus, Vabaerakonna uutmoodi lähenemine ja kahe suurema erakonna meelelahutuslik sisevõitlus – vähemalt igavuse pärast ei pea järgmise 363 päeva jooksul kartma ükski inimene, kes natukenegi poliitika vastu huvi tunneb