Aasta oli siis 1989 (ja hall vihik pärineb aastast 1967). Kliki pildle, et näha suuremalt.

Kui jätta välja, et klassipildid on must-valged ning vihikute paber veidi monotoomsema värviga, siis tegelikult on kõik sama. Mina läksin 3. klassi aastal 1989 ning mu lapsed alustasid 3. klassi nüüd sellel sügisel. Mis veel hullem – seal kaustas oli ka minu ema koolivihik tema 3. klassist ja ka 67. aastal oli kõik samamoodi.

Maailm ei ole sama – sel ajal kuna mina algklassides käisin oli küll NL viimased aastad, kuid ikkagi oli kogu eeldus see, et me kasvame üles, läheme kuhugi tootvale tööle ja töökoht on kogu eluks. Ema õppis koolis üldse sügaval nõukaajal.

Polnud kapitalismi, globaliseerumist, erinevaid kultuure ega valikuvabadust.

Kui me nüüd valede valikutega maailma tuksi ei keera, siis mu lapsed ja nende sõbrad ja klassikaaslased saavad elama maailmas, kus tuleb pidevalt õppida, areneda, uusi väljakutseid vastu võtta. Kui midagi suurt tahta teha, siis ei suuda sa saavutada seda individuaalselt – pead leidma ja innustama erinevaid tiime, töötama inimestega erinevast keele ja kultuuriruumist ning suutma elada korraga ni reaalsuses kui virtuaalsuses.

Elutempo on teine, tõed on teised ja oskused, mida elus toimetulekuks vaja on teised, kuid kool ei ole muutunud… Ja olgem ausad – see on hirmutav tõdemus. Oma pealkirjaga ei pidanud ma mitte silmas kool või hariduse surma vaid pigem sellist Okasroosikese muinajutust pärit sügavat und, mis endasse mähib mitte ainult peategelase vaid ka kõik kaaskondlased.

Ainuke jama on selles, et kui muinasjutus kappab kohale lõpuks valge prints ja ühe õrna suudlusega päästab olukorra, siis kas me tõesti tahame selle peale lootma jääda???

Eesti kool vajab äratust ja ma pole kindel, et seda saab teha üks inimene või väike inimrühm kuskilt uhkest ministeeriumist. See vajaks meie kõigi panust ja kaasamõtlemist. Me ei tohiks hakata arutama, mis valesti on. See oleks sama hea kui hakata arutama, et kuidas täiustada faksiaparaati nutitelefonide ajastul.

Lapsevanemad, õpetajad ja poliitikud peaksid koos korraldama hoopis mõttetalgud, et mis on meie siht ja unistus ja alles siis kui me teame, kuhu me teel oleme saame panna paika täpsed reisiplaanid ja pakkida sobiva koti.

Kas see poleks suurejooneline kink Eestile selle sajandaks sünnipäevaks? Suurepärane kink kõigile lastele ja meile endile?

Ma ei tea praegusel hetkel veel, et kuidas peaks seda protsessi algatama kuigi mõned mõtted selles osas on. Aga enne kui hakata tõsisemalt teemaga tegelema siis tahakski teada, kas see mure Eesti kooli ja haridussüsteemi pärast kõnetab veel teisigi või on enamik ühiskonnast arusaamal, et piisab väikesest iluravist ning midagi fundamentaalselt muuta ei ole vaja?

Siia lõppu paneks selle video, mis mõned nädalad tagasi FB seinal silma jäi:

Vaata ka postitust Laste IT hariduse sünge tegelikkus.

Tundub ju väga mõistlik nõuanne? Olen liigagi palju elus kuulnud, et ma pingutan või rabelen liiga palju… Milleks? Ootad ja küll midagi ikkagi juhtub…

Aga minu jaoks see soovitus lihtsalt ei sobi – jättes nüüd kõrvale mehed, kelle puhul see mõttearendus nõuaks raamatut ja mitte üht blogipostitust, ja bussid, millega ma sõidan kord kvartalis maksimum, siis räägiks seekord lihtsalt ootamisest (sorry, kui keegi nüüd lootis pealkirja põhjal midagi pikantsemat siit lugeda )

Vahel ringi vaadates tundub, et enamike inimeste elu möödub ootamises… Oodates paremat töökohta, laste suureks saamist,  paremat majanduslikku olukorda, uusi tuuli poliitikas, suve, paremat tähtede seisu või mida iganes. Ja see kõik oleks OK, kui nende olekust, sõnadest ja tegudest ja olekust kumaks rahulolu selle valikuga… Aga kahjuks liigagi tihti tundub, et see ootus ei olekski nagu vaba valik, vaid mingi kõrgem jõud (või siis nooruses kuuldud targad õpetussõnad) takistavad olemast aktiivne.

Muidugi on ootamine turvalisem. Olen rongile joostes ühe oma lemmikkinga kontsa ära murdnud (ja rongile ma ei jõudnudki), olen valusalt kõrgelt kukkunud ja olen haiget saanud – seda kõike seetõttu, et rahuliku ootuse asemel olen valinud jooksu oma eesmärkide poole… Ja ma üldse ei ütle, et selline meeletu tormamine, nagu mul kombeks, on parim valik.

Aga lihtsalt oodates ei juhtu ka kindlasti midagi. Mida kauem sa istud ja ootad seda hirmutavam tundub liikumine. Ning võibolla tõesti helistab homme sulle juba mõni tööandja, kellele oled sa mingil viisil silma jäänud ja pakub sulle unelmate töökohta. Võibolla juba sellel kolmapäeval saad lotovõidu ja võid alustada oma uut elu. Võibolla näeme kunagi Toompeal ka valitsust, mis tõesti mõtleb üldsuse hüvangule ja mitte ei kauple seadustega tagatubades. Võibolla ….

Aga suure tõenäosusega neid asju ei juhtu – mitte senikaua, kui sa ise ei võta kätte ja ei astu rutiinist välja ja ei lõpeta ootamist. Covey kirjutab oma raamatus “Efektiivse inimese 7 harjumust”, et on võimalik olla proaktiivne või reaktiivne. Ehk siis reaktiivne inimene ootab, lootuses, et asjad muutuvad ise. Proaktiivne inimene püüab ise asju muuta.

Millises ringis tahaksid sina elada?

Muidugi kipub tavaliselt selle teooria esimeseks vastuargumendiks olema see, et mina ju ei saa midagi muuta. Ma pole poliitik, rikas ärimees ega ema Teresa…

Aga asja iroonia on see, et tavalise kodanikuna võib mõnikord olla lihtsam muutust luua, kui kuskil poliitikas või mõjuvõimsal kohal olles. Näiteks lapsevanemana ja kodanikuaktivistina olen suutnud palju rohkem kohalikus koolis muutusi tuua kui nüüd selle kooli nõukogu liikmena ja aseesimehena. Samuti olen ma pigem mõne MTÜ projektides suutnud vist rohkem reaalselt teha ühiskonna kitsaskohtade lahendamiseks, kui ühe Eesti keskmisest suurema omavalitsuse sotsiaalkomisjoni liikmena.

Ja kõige toredam on see, et kui usinalt tegutseda siis järjest rohkem ja kiiremini hakkab asju juhtuma… Sa kohtad uusi põnevaid inimesi ja avastad, et asjad su ümber toimivad nii nagu sa tahaks ja ette kujutad. Ja see tunne, kui mõni hingelähedane algatus jõuab eduka lõpuni on väärt kõiki neid murdunud kontsi ja marraskil põlvi (allegooriliselt rääkides), mis protsessi käigus kuludesse tuleb kanda.

Seega kokkuvõtteks… Kui sa oled oma eluga nii rahul, et kuldkalakest kohates, kes su kolm soovi täita lubab, ei oska sa isegi midagi soovida, siis jätka samas vaimus – ükskõik kas oled ootaja, unistaja, tegutseja või lihtsalt tulnukas… Aga kui sa hinges tahaks uskuda, et kuskil on kuldkalake sind ootamas, siis ära rohkem oota – astu esimene samm oma soovide täitumise suunas nüüd kohe…