Kusjuures see on hämmastav, kui iseseisvaks on mu väikeste plikade punt paari aastaga muutunud. Kui esimesel aastal tuli neid mööda majapidamist üles otsida ja elutuppa vedada, et nad lõbutsemise kõrvalt ka projektiga tegeleks, siis sel aastal võis rahulikult ise üleval kontoris tööd teha, kui noored allkorrusel plaane pidasid, ülesandeid jaotasid ning robotimängu harjutasid. Kusjuures täiesti uskumatu oli päev enne finaali kokku lugeda nende tabelitest, et nad 100 korda robotimängu läbi harjutasid (üks mäng koos ettevalmistusega võtab 5 minutit + sinna pole arvestatud aega mis programmide tegemisele ja roboti ehitamisele läks). Ma arvatavasti ei liialda, kui väidan, et neil ainuüksi robotimängu ettevalmistuste peale kulus 30-40 tundi tööd. Lisaks siis ehitati prototüüpe, kohtuti ekspertidega ja tehti fantastilised plakatid ja näidend, mida kutsuti neid isegi laval kordama. Ainuke asi, mis tegemata jäi oli esitluse harjutamine, kuid õnneks on nad päris jutukas ja loov kamp ja tundub, et said ka hindajate ruumis ilusasti hakkama. Ja kogu see suur töö tõi ka tulemuse – projekti II koht poolfinaalis ja pääs finaali (see teine oli just see, mida nad kõige rohkem soovisid). Ja seda rõõmu ja positiivset emotsiooni, mida need viis väikest tegelast laupäeval enda ümber kiirgasid on keeruline sõnadesse panna. Minul oli lai naeratus suul ja silmad pisaraid täis.
Ja tegelikult on selle tulemuse taga väga paljuski ühe teise Laagri tiimi mõju. Laagri Unicorns (sellel aastal 85,7% ulatuses tüdrukute tiim, sest nad adopteerisid ühe noormehe) on olnud väiksemate plikade jaoks uskumatu eeskuju. Nad on peaaegu algusest peale olnud isemajandav tiim ning kaks aastat oligi meil Laagris kaks tüdrukute tiimi, kes küll eri päevadel robootikatunnis käisid, kuid võistulustel ja FLL ettevalmistuste käigus ikkagi pidevalt ühendus pidasid. Ka täna olid minu viis “lapsukest” peaaegu varahommikust saadik taas Laagri koolis, et Unicornsidele kaasa elada (nagu vanemad plikad eile minu omadele kaasa käisid elamas). Ja kui kõigile suureks üllatuseks välja kuulutati, et Meister I on Laagri Unicorns, siis olid plikad isegi õnnelikumad kui eile oma karikat võites (ja ma oleks võinud vanduda, et see pole võimalik). Ja nii vaene Ramon oligi jälle hädas sellega, et iga nurga peal on inimesi, kellel silmadest voolavad pisarad ja samas rõõmsalt kilkavad ja kallistavad.
Ja muidugi kõige selle juures ei saa ma ju kõrvale jätta Laagri Hexagoni, kus Oliver on. Sest sel aastal toimus murrang ka poistes. Sest nad tõesti ootasid ja valmistusid. Võibolla oli Marel ja Piretil veidi rohkem tööd nende kaasjuhendamisega alguses, siis jaanuari alguseks olid ka poisid muutunud suht isemajandavaks tiimiks. Ja kuigi karikat ei võidetud, siis robotimängu 4. koht poolfinaalis, kus oldi vastamisi selliste tippudega nagu Viirus ja Öökullid on väga kõva tulemus ning sai ka tunnustatud kohaga finaalis.
Kusjuures ma kujutan ette, et Laagri tiimid jätavad osadele veidi hullumeelse mulje. Nad sobiksid pigem Hispaaniasse kui külma Eestisse, aga just sellist energiat, emotsiooni ja pühendumist ongi meil rohkem vaja. Kusjuures see on nakkav. Täna ka 21. kooli paar võistlejat juba veidi “hullumeelselt” käitusid. TetraHexaHedron peab küll ettevaatlik olema – Oskarist võib saada ühe plikade tiimi jaoks järgmine adopteerimisprojekt 
Ja ma nii loodan, et Vinnikad ja Klemm ka finaali pääsevad – plikad väga kurvad olid, et nende lemmikud seekord mujal ning polegi võimalik nende robotimängudele kaasa elama minna nagu varasematel aastatel on tehtud.
Kunagi ütles keegi mulle, et laiskadel vanematel on tublimad lapsed. Mul on tunne, et see kehtib ka ajapuuduses juhendajate kohta… Mai müttab siis oma paarisaja õpilase ja ülikooli õpingutega… Püüan talle abiks olla, kuid magistritöö, koolitused ja muud projektid paratamatult tekitavad olukorra, kus pean piirduma sellega juhendamisel, et annan plikadele koha kus kohtuda, popcorni ja mandariine turgutuseks ning paar julgustavat sõna enne kui oma tööasjadega tegelema hiilin. Me tegelikult kartsime, et selle kõigega seoses hakkab kannatama Laagri robotiimide tase, kuid tundub, et mida vähem juhendajal on aega sekkuda, seda parem on hoopis tulemus.
Sorry – see postitus on vist täiesti arusaamatu kõigile, kes FLL teemat ei tea, aga lihtsalt tahtsin selle emotsiooni kirja panna enne kui unele lähen. Sest ma olen nii uhke kõigi nende noorte üle, kellega ma selle nädalavahetuse veetsin ning ootan juba märtsikuu algust, kus kogu selle pundiga Tartu saab minna
Ja kui sa siiamaani oled jõudnud lugemisega, siis oled sa ilmselgelt FLL fänn ja seega kui sul on Insta konto siis kindlasti jälgi ka Laagri Laju (nad täna tegid ja varsti tulevad loodetavasti ka postitused) ja Laagri Unicornsi Instagrami kontosid 