Aasta oli siis 1989 (ja hall vihik pärineb aastast 1967). Kliki pildle, et näha suuremalt.

Kui jätta välja, et klassipildid on must-valged ning vihikute paber veidi monotoomsema värviga, siis tegelikult on kõik sama. Mina läksin 3. klassi aastal 1989 ning mu lapsed alustasid 3. klassi nüüd sellel sügisel. Mis veel hullem – seal kaustas oli ka minu ema koolivihik tema 3. klassist ja ka 67. aastal oli kõik samamoodi.

Maailm ei ole sama – sel ajal kuna mina algklassides käisin oli küll NL viimased aastad, kuid ikkagi oli kogu eeldus see, et me kasvame üles, läheme kuhugi tootvale tööle ja töökoht on kogu eluks. Ema õppis koolis üldse sügaval nõukaajal.

Polnud kapitalismi, globaliseerumist, erinevaid kultuure ega valikuvabadust.

Kui me nüüd valede valikutega maailma tuksi ei keera, siis mu lapsed ja nende sõbrad ja klassikaaslased saavad elama maailmas, kus tuleb pidevalt õppida, areneda, uusi väljakutseid vastu võtta. Kui midagi suurt tahta teha, siis ei suuda sa saavutada seda individuaalselt – pead leidma ja innustama erinevaid tiime, töötama inimestega erinevast keele ja kultuuriruumist ning suutma elada korraga ni reaalsuses kui virtuaalsuses.

Elutempo on teine, tõed on teised ja oskused, mida elus toimetulekuks vaja on teised, kuid kool ei ole muutunud… Ja olgem ausad – see on hirmutav tõdemus. Oma pealkirjaga ei pidanud ma mitte silmas kool või hariduse surma vaid pigem sellist Okasroosikese muinajutust pärit sügavat und, mis endasse mähib mitte ainult peategelase vaid ka kõik kaaskondlased.

Ainuke jama on selles, et kui muinasjutus kappab kohale lõpuks valge prints ja ühe õrna suudlusega päästab olukorra, siis kas me tõesti tahame selle peale lootma jääda???

Eesti kool vajab äratust ja ma pole kindel, et seda saab teha üks inimene või väike inimrühm kuskilt uhkest ministeeriumist. See vajaks meie kõigi panust ja kaasamõtlemist. Me ei tohiks hakata arutama, mis valesti on. See oleks sama hea kui hakata arutama, et kuidas täiustada faksiaparaati nutitelefonide ajastul.

Lapsevanemad, õpetajad ja poliitikud peaksid koos korraldama hoopis mõttetalgud, et mis on meie siht ja unistus ja alles siis kui me teame, kuhu me teel oleme saame panna paika täpsed reisiplaanid ja pakkida sobiva koti.

Kas see poleks suurejooneline kink Eestile selle sajandaks sünnipäevaks? Suurepärane kink kõigile lastele ja meile endile?

Ma ei tea praegusel hetkel veel, et kuidas peaks seda protsessi algatama kuigi mõned mõtted selles osas on. Aga enne kui hakata tõsisemalt teemaga tegelema siis tahakski teada, kas see mure Eesti kooli ja haridussüsteemi pärast kõnetab veel teisigi või on enamik ühiskonnast arusaamal, et piisab väikesest iluravist ning midagi fundamentaalselt muuta ei ole vaja?

Siia lõppu paneks selle video, mis mõned nädalad tagasi FB seinal silma jäi:

Vaata ka postitust Laste IT hariduse sünge tegelikkus.

Aga milles on siis probleem?

Meenub, kuidas vist 2 aastat tagasi esimest korda lastega (nad olid siis 1. klassis ja 7 aastased) käisin Robotexil. Kuna asi oli veidi etteplaneerimata, siis ei olnud registreerinud lapsi ka töötubadesse ja kohapeal enam ei saanud, kuna kohad olid täitunud. Tol hetkel olid minu teadmised robootikast külaltki pinnapealsed – ma küll teadsin, mis on IT, aga olin harjunud programmidega, mis töötavad rahulikult kuskil serveris ja ei ralli mööda mingeid jooni ringi – rääkimata sellest, et ühegi võistlusala reegleid teaks. Igatahes nii me seal siis pool tunnikest ringi jalutasime – igal pool tohutu rahvamass ning müra. Pole ime, et lapsed olid pigem ehmunud olekuga ja ei näidanud huvi üles ühegi asja vastu… Võibolla kui ma oleks veidi vähem IT usku lapsevanem olnud, siis oleksin sel hetkel otsustanud, et kui laste silmad neid uhkeid masinaid nähes särama ei löö, siis järelikult pole seda tehnikageeni antud.

Õnneks olid selleks hetkeks ka muud rattad pöörlema pandud ja nädal hiljem osalesid mu lapsed koos oma sõpradega Laagri kooli esimeses robootikatunnis, mille tegime Hooandja video jaoks.

Seal oli lastel võimalik rahulikult 4 tundi ehitada oma WeDo roboteid ning neile programme luua. Ja peale seda tundi laste silmad särasid. Küllaltki tähelepanuväärne on ka see, et 8-st näidistunnis osalenud noorest osalesid kõik ka eelmine aasta roboringis ja 6 neist jätkavad robootikaga juba teist aastat – nüüd juba EV3 roboteid progedes.

Ehk siis mis on loo moraal? Võibolla peaksime fookuse suunama massiüritustelt individuaalsema lähenemise poole? Muidugi on see keerulisem ja aega nõudvam, aga kui me tahame tuleviku insenere ja IT spetsialiste, siis ei saa loota, et lastel tekib teema vastu huvi ilma, et nad seda ise proovida ei saaks.

Vähemalt korra kvartalis ilmub mu FB uudisvoogu ka mõni inglise keelne artikkel, kus räägitakse edukast Eesti väikeriigist, kus juba kõik lasteaialapsed õpivad robootikat. Näiteks sellest artiklist leiab tsitaadi:

Computer programming is taught from the first grade forward – and school enrollment is at 100 percent

Tõesti või? Palun nimetage mulle üks kool Eestis, kus on õppekavas läbivalt sees IT osa alates esimesest klassist? Laagri koolis on vist 4. ja 5. klassis mingid IT tunnid, aga seal pigem tekstitöötlust õpitakse kui programmeerimist – vähemalt olen kuulnud mõnelt sügavama tehnikahuviga õpilaselt küllaltki hävitavat hinnangut koolitundide mõttekuse osas. Ja see ei ole ainult selle kooli probleem – hoolimata ilusatest välismaa artiklitest on tegelikult IT haridus parimal juhul noortele kättesaadav läbi huvihariduse ja sedagi mitte kõikjal.

Kui lapsed kooli läksid, siis tegelikult alguses püüdsin leida robootikaringi siin lähipiirkonnas, kuna sel hetkel Laagri Huvialakoolis roboring puudus. Kahjuks selgus, et robootikaringid on esiteks alates 5. klassist pigem ja teiseks kippus neis olema masendav järjekord.

Aga 5. klass on tegelikult liiga hilja. Sa ei pane ju last muusikakooli või iluuisutamisse 12 aastaselt üldjuhul? Isegi eelistused jagpalli või korvpalli osas tunduvad kujunevat välja hiljemalt 2-3. klassi ajaks. Samamoodi peaks laps võimalikult vara saama tutvuda tehnikaga ja robootika on selleks kõige mängulisem viis – lisaks matemaatilisele loogikale, kolmemõõtmelisele mõtlemisele ja peenmotoorikale on tegelikult võimalik robootikat kasutada väga erinevate ainete õppimiseks.

Ideaalis võikski olla nii, et esimeses klassis on kõigis Eesti koolides üks tund nädalas WeDo programmeerimist ja samuti on igal algklassilapsel võimalik kodu lähedal hiljem robootikat edasi õppida alates 2. klassist. Ja samuti põhikooli 2. astmes peaks olema üks aasta kohustuslik programmeerimistund nädalas – kas EV3, Scratch või mis iganes muu asi, aga oluline on et kõik lapsed saaksid ennast proovile panna. See ettepanek on küll kaugel sellest illusioonist, milles teised riigid arvavad meid elavat, kuid kindlasti oleks suur samm selle poole, et tehnikaharidus jõuaks võimalikult paljudeni.

Ja muidugi peab olema vahepeal ka neid tossu-paugu-teadusteatrietendusi, kuid ka nende osas peaks võibolla fokusseerima ja püüdma kõnetada veidi konkreetsemat sihtgruppi veidi sügavamalt. Sest eks ka teaduses kehtib tegelikult see põhimõte, et mis sobib kõigile ei sobi tegelikult kellelegi.

Lõpetuseks panen lingi siia ühele huvitavale artiklile, mis räägib Oxfordi teadlaste uuringust, milles väidetakse, et 20 aasta pärast on 35% töödest üle võtnud robotid. Sealt saab ka vaadata kui suur on oht just sinu ametikohale.

PS! Artiklit illustreeriv pilt on näide positiivsest poolest – seal siis Laagri Roboringi üks võistkond eelmise aasta FLL finaali robotimängul

(Tänud pildi eest Viorica Bordeile)