Progress vs regress
Trumpi puhul julgen väita, et piir ei jooksnud mitte “lollide” ja “tarkade” vahel vaid hoopis kahe hirmunud inimgrupi vahel. Ühel pool siis seisid inimesed, kelle jaoks ühiskonna areng ja elutõdede muutumine on olnud liiga kiire. Nad sündisid maailma, kus neile õpetati, et nad on ühiskonna alustalad, et mees peab hoolitsema naiste ja kodu eest ning sihikindel visa töö toob leiva lauale ja rikkuse majja.
Ja nüüd pool sajandit hiljem on nad maailmas, kus ühiskond on heterogeensem kui kunagi varem ning tundub, et väärtustatakse rohkem just neid erinevaid inimesi – homoseksuaale, afro-ameeriklasi ja naisõiguslasi. Palgatöö pole ammu enam tee rikkuseni ning start-upi maailma rohkete nullidega tehingud innustavad osasid, kuid tunduvalt suuremas elanikkonnas tekitavad lihtsalt kadedust.
Ja ka Clintoni selja taha koondusid hirmunud inimesed – need on need inimesed, kelle jaoks viimase poole sajandi muutused on toonud uusi võimalusi, õnne ja kelle jaoks tundub regress ja tagasiminek eelmise sajandi keskpaiga väärtuste juurde mõeldamatu.
Kas üldse on mingit win-win lahendust?
Küsimus on pigem selles, et kes tegelikult eile kaotas? Ühelt poolt tundub, et kaotasid progressiivsed jõud ja stagnatsioon avas ukse ja ütles: “Tulin, et jääda”. Samas raputas see sündmus siiski maailma alustalasid ja kaos on tegelikult parim aeg muutuste jaoks. Ja kuigi olen kindel, et need miljonid inimesed, kes andsid Trumpile oma hääle, loodavad, et taas tõusevad ausse konservatiivsed väärtused, naised saadetakse kööki ja magamistuppa ning kõik veidigi tõmmumad kodanikud saadetakse lõunasse, siis tegelikkus võib olla veidi teine.
Ühiskonnas, kus otseselt keelatud ei ole miski (kui me just kriminaalsetest hobidest ei räägi) on küllaltki keeruline jõuda tavakodanikeni mingite teemadega. Samas ühiskonnas, kus midagi ära püütakse keelata kasvab inimeste huvi keelatud teemade vastu märgatavalt. Ehk siis kui nüüd tõesti USA läheb seda teed, et püütakse vähendada naiste või vähemuste õigusi, siis võib see lõppeda hoopis vastupidise tulemusega. Ja isegi kui otseselt ei keelata, siis Trump on vastuoluline kuju, kes juba oma väljaütlemistega võib ärritada ka rahumeelseid kodanikke nii palju, et hakatakse tema kiuste midagi tegema.
Muidugi kehtib kõik eelpooltoodu ainult olukorras, kus jäävad kehtima demokraatlikud väärtused ja 4 aasta pärast valitakse uus president. Diktatuur või suletud ühiskond on juba teine teema, kuid lootkem, et nii äärmuslikuks olukord seal lombi taga ei lähe.
Oravad vs ninasarvik
1999 aasta veebruaris sain ma 18 aastaseks ning nädal hiljem hääletasin ma esimest korda valimistel – kui ma ei eksi, siis tookord läks mu hääl ka reformierakonnale. Ehk siis kogu mu täiskasvanuiga on möödunud riigis, kus Reformierakond on olnud alati koalitsioonis ja nii mõeldes tundub olukord jabur – demokraatlik riik peaks ju siiski olema veidi dünaamilisem. Samas kuni selle nädalavahetuseni pole tundunud olevat sobivaid alternatiive just selle hirmu pärast ninasarviku ees. Ja tundub, et ma pole ainus – loetud päevad peale Savisaare lahkumist on Eesti poliitmaastik segi aetud ning nüüd piiksuvad hirmunud oravad puu otsas.
Muidugi on küsimus, et kas ninasarvik on tegelikult ka pildilt kadunud? Praegust olukorda võiks kirjeldada arvatavasti nagu õlimaali, kus on hetkel keskne element üle värvitud, kuid peale kunstniku enda ei tea keegi, mis tuleb uuele pildile.
Ja ma arvan, et see muutus on hea… Mul pole eriti suuri ootusi uue koalitsiooni suhtes, kuid samas olgem ausad – ammu ei looda eriti, et Toompealt miskit säravat tuleks. Aga ega väga palju hullemaks ei saa ka minna, sest riigi ja erakonna rahakott on lootusetult sassis nii Keskerakonnal kui ka Reformierakonnal ning hetkel on selline pada sõimab katelt olukord. Muidugi oleks tore, kui kuskil nurgas oleks ootel aateline ja intelligentne seltskond, kes suudaks ilma poliitteatrita ka saada piisava häälehulga, et ise koalitsiooni tegema hakata, aga see tähendaks, et ühiskond tervikuna peaks tegema pika sammu oma arengus ja väärtustes.
Siiralt loodan, et läbi saab ka KE ainuvõim Tallinnas ja vastandumiste asemel näeks rohkem koostööd igal tasemel ja igal pool. Kui USA saab hakkama Trumpiga, siis selles kontekstis tundub Ratas ju täitsa tore – veidi kantseliitliku sõnakasutusega Don Quijote tundub ta olevat, kuid mis sa teed – printse valgel hobusel kohtab tänapäeval ju üliharva.
]]>Ütlen kohe ära, et minu värbamisele pole mõtet aega kulutada. Kui ma kunagi otsustan erakonda astuda, siis suudan ise vajalikud taotlused ja kontaktid üles leida ja hetkel ma isegi ei kaalu seda varianti.
Aga miks siis?
Juhtimisteooriates kasutatakse üht huvitavat sõna võimustamine. Ehk siis kellegile rohkema võimu andmine. Ideaalis peaks inimesele andma rohkem õigusi ja samas ka kohustusi ning nende vahel peaks valitsema tasakaal. Sama protsess toimub ka erakonnaga liitumisel – põhimõtteliselt saan ma õiguse nende nimekirjas kandideerida. Kohustusena tuleb siis minu avalik poolehoid erakonna poliitikale ning ettevõtmistele ning juhul kui osutuks valituks, siis arvatavasti ka kohustus kuulata kõrgemalt tulevaid “juhiseid”.
Aga vähemalt minu jaoks ei ole siin õigused ja kohustused tasakaalus. Ma saan aru, et suure erakonna jaoks on üks lihtliige küllaltki marginaalne ühik. Lisaks tundub kehtivat ka Pareto laiendatud printsiip, umbes 5% liikmetest teevad 95% otsuseid (ja keeravad ka sama suures koguses jama kokku – vähemalt mõne erakona puhul 
) . Ehk siis olles selle 95% hulgas, kellel on 5% otsustamisõigust, siis minu panus tervikusse on näiteks 10 000 liikmega erakonna puhul 0,0005%, mis ilmselgelt on tegelikult null panus.
Ehk siis senikaua kuni minu soov ühiskonda panustada piirdub väikese piirkonnaga, siis igasugune erakondadega liitumine toob rohkem jama kui kasu.
Aga kas valimisliit on parem?
Eks see on küsimus, millele pole ka võimalik päris must-valget vastust anda. Valimisliit koosneb erinevatest inimestest ning isegi kui väljaspoolt vaadatuna tundub kõik sujuvat, siis intriige ja vastuolusid on ka valimisliidus. Arvatavasti kehtib ka valimisliidus see kurikuulus Pareto printsiip, kuid siiski traditsioonilisemas mõistes 80:20. Ja näiteks kui valimisliidus on 25 inimest, siis annab see vähemalt 1% panustamise võimaluse kõigile. Ja siin sõltub ka rohkem sinust endast – mida aktiivsemalt kursis end asjadega hoiad, aktiivsemalt sõna võtad ja küsid, seda rohkem sa asju mõjutada saad.
Kas valimisliit peaks olema apoliitiline?
See on ka huvitav küsimus. Näiteks kui Keskerakond on valinud varasemalt suuna, et viskab need liikmed välja, kes kandideerivad, kuid mite nende nimekirjas, siis Vabaerakond just hiljuti teatas, et nemad kohalikesse valimistesse ei sekku ning nende liikmed kandideerigu pigem valimisliitude nimekirjas.
Ehk siis selle teatega lõi Vabaerakond nüüd olukorra, kus on väga keeruline piiri tõmmata. Kui valimisliidus on juba ühte parlamendierakonda kuuluvad liikmed, siis kas on õigus keelata sama teistele?
Ja võibolla ongi kohalikud valimised hea lakmuspaberi test – kui piisavalt suur hulk erakondliku tasutaga inimesi kandideerib valimisliitudes, siis äkki annab see poliitilisele ladvikule tugevama signaali, et aeg on lõpetada totakad liivakastivaidlused ning suureks kasvada? Sest eks iga erakond tahaks ju öelda, et neil on võimalikult palju liikmeid ka kohalikes volikogudes, kuid seda arvu saavad nad siiski esitada nende inimeste kohta, kes nende nimekirjas kandideerides sinna volikokku said.
Muidugi on siin oht, et mitte olles piisavalt tähelepanelikud, siis võime anda lõpuks hääle inimesele, kes esindab poliitilisi jõude, kelle vaateid me ei toeta. Aga erakondade register on avalik ning toimub ka sisekontroll valimisliitude siseselt. Ma ei kujuta ette, et kandideeriksin samas valimisliidus EKRE nimekirja kuuluva inimesega – eriti kui võib tekkida olukord kus minu kogutud hääled aitavad selle inimese volikokku.
Eks elame näeme mis saab… Haldusreform, kahe tooli seadus, Vabaerakonna uutmoodi lähenemine ja kahe suurema erakonna meelelahutuslik sisevõitlus – vähemalt igavuse pärast ei pea järgmise 363 päeva jooksul kartma ükski inimene, kes natukenegi poliitika vastu huvi tunneb