Kes mind kooliajast saadik tunneb, need siis teavad, et kehaline ei olnud kohe kindlasti minu top10 lemmikaine hulgas ja Cooperi test tundus kaasaegne versioon piinapingist.
Tegelikult ma üldse enne 30-ndat sünnipäeva spordiga ei tegelenud – olin täiesti veendunud, et mulle lihtsalt pole seda sportlasegeeni antud. Aga mingi hetk kui siia Nõmme-Harku terviseradade servale kolisin ja naabritega tutvusin, siis mingi klõps käis. Kuidagi piinlik tundus õhtul grillida ja veini juua kui enamus seltskonnast arutas, kes kui palju rattaga sõitis päeval ja kes jooksmas oli käinud. Jaa olgem ausad – kui toa aknast on näha terviseraja algus, siis ikka on päris keeruline endale vabandusi leida, et miks mitte end veidi liigutada.
Sellised vanamemmed siis mööda rallisid minu esimestel kardiotreeningutel metsas 
No esimesed jooksud olid rohkem selline 100m jooksen ja 10min jalutan ja puhkan tüüpi ettevõtmised. Tol ajal sai isegi pulsikell ostetud ja mingi test tehtud ja lõppes see sellega, et pidin jalgrattaga nii rahulikus tempos liiklema, et 70 aastased memmed oma retroratastega, millel turukotid korvis ja mööda kihutasid nii, et tuul vilises. Ausalt öeldes oli päris tugev tahtmine asi pooleni jätta, aga kuna üllatavalt mõjus selline rattasõit hästi mõningatele üleliigsetele kilodele ja ka jooksus jõudsin juba nii kaugele, et suutsin üle 50% 8km rajast sörkides läbida, siis hakkas mingi motivatsioon tekkima.
Umbes 4 aastat leidsin endale ka hobi XDreami näol ja kuna õnnestus kokku panna suurepärane tiim, siis see on jäänud selliseks mõnusaks hobiks läbi aastate. Vahepeal ka mõned väikesed maijooksud, aga kuni selle aastani arvasin, et 7-8km ongi see piir minu jaoks.
Puhh meeskond XDreamil – Janek, mina ja Mare… Või siis need, kes Puhhi jutukat mäletavad, siis seal olime rohkem tuntud kui Tali, Jessy ja Deli
Aasta alguses tekkis mõte, et teen endale sellise pisikese bucket-listi (10 asja, mida vanaduses oleks hea meenutada) ja endalegi üllatuseks panin sinna ühe punktina kirja, et läbin elus ka vähemalt korra maratoni. Kuna eesmärk tundus kvalifitseeruvat kategooriasse “üle oma varju hüppamine”, siis muidugi otsustasin selle triki ka käsile võtta (ma ei tea, mis mul viga on, kuid eesmärgid, mille puhul tean, et suudan neid kindlasti täita ei ärata minus pooltki nii suurt entusiasmi järgi proovida, kui need, mis tunduvad suht võimatud).
Igatahes sai eesmärk ka välja hõigatud ja kui märtsis varajane kevad tuli, siis isegi 54km kokku sellel kuul jooksin. Aga aprilli ilmad andsid taas vabanduse mitte toast väljuda ja alles maikuu teises poolest tänu Maijooksule ja Harku järve jooksule sai ennast veidi liigutama hakatud.
Aga kuna poolmaraton pidi toimuma 13.september ja selleni ei olnud palju aega, siis otsustasin ära katsetada Endomondo treeningplaani. Ja koos treeningplaaniga läks mu treeningsuvi ka käima – juunis juba jooksin kuu jooksul 86km, juulis 155km ja augustis 148km – sinna hulka ei ole arvestatud XDreami etappe, kuna need kolmest eri spordialast koosnevad.
Endomondo statisika : km/kuus
Ja iga nädalaga ma reaalselt tundsin, kuidas muutun kiiremaks ja vastupidavamaks ja see on tegelikult tõeliselt mõnus tunne. Augusti keskes sai joostud Ööjooksu 10km distantsi 53:17, paar nädalat hiljem tegin jooksu ümber Ülemiste järve 14km 1:15:04.
Igatahes olin jõudnud punkti, kus ma enam ei kahelnud, et suudan poolmaratoni distantsi läbida, aga küsimus oli nüüd mis ajale joosta. Endomondo treeningplaan ennustas mulle 2h6min ajaks, marathon100 kalkulaator väitis et suudan 1h57min raja läbida, mis ikkagi veidi tundus liiga optimistlik.
Pühapäeva hommikul otsustasin, et isegi kui 1sek kiiremini kui 2tundi raja läbin siis lähen järgmine aasta maratonile.
Tähtis päev
Aaliga enne starti #elusonühinemist särkidega – plaan lisada ühiselt jooksukontole 31km
Hommik oli suht jahe ja see tekitas koheselt küsimuse riietuse osas. Kuna olin lubanud liituda #elusonühinemist jooksutiimiga, kelle eesmärk on siis vaikselt läbi sörkida tulevase ühendvalla “riigipiiri” distants, siis oli mul seljas uus ja uhke särk koos Sauevalla logo ja ühisvalla kaardiga selja peal – ainuke viga, et see oli pikkade käistega ja pigem sügise kui suve jooksuriietus. Aga vähemalt nagu pildilt näha, siis kenad näeme välja
Kusjuures üllatus oli see, et väga rahvamasse ei olnud stardialas – olles enne käinud mitmeid kordi SEB Maijooksul siis eeldasin sarnast kaost, aga kõik toimus kiiresti ja sujuvalt. Mingi hetk sai kotid pakihoidu antud ja siis stardikoridori suundusime.
Sel korral ei hakanud üldse Janekiga end tagasi hoidma vaid vaikselt kuid järjekindlalt trügisime end nii ette kui meie sektsioonis võimalik oli. Nii Ööjooks kui Ülemiste järve jooks näitasid ära, et möödajooks kulutab asjatult energiat.
Täpselt keskpäeval anti start ja teekond Piritale ja tagasi algas. Esimese kilomeetri jooksime Janekiga koos, aga kuna tal pulss millegipärast punasesse läks siis võttis ta tempot veidi maha ja edasi lippasin juba üksinda. Kuskil Russalka juures sain aru, et siiski särgivalik läks kehvasti – ilm oli soe, päike paistis lagipähe ja tundsin kuidas keha soojusega toime ei tule. Seega siis jooksu pealt sai särk seljast võetud – see ei ole üldse nii lihtne ülesanne kui sul kere täis erinevaid vöösid (pulsivöö, numbrivöö, joogivöö) ja lisaks pulsikell korralikult käise peale sätitud. Aga pingutus oli seda väärt – kohe langes pulss ja tundsin, et võin tempot lisada.
Vaikselt piilusin vahepeal ka kella, et siis prognoosida, et kuidas läheb ja kuni Pirita Selverini tundus kõik ikka tõeliselt ideaalne. Aga siis tekkis esimene tagasilöök. Nimelt on mul magneesiumiga tõsine probleem – ma lihtsalt ei suuda seda õigesti manustada. Kui piisavalt ei tarbi siis on jalakramp peale 10km kindel ja kui üle tarbin siis sellisel juhul läheb ainevahetus turbokiiruse peale.
Sel korral õnnestus mul vist siis veidi üle tarbida ning seega tekkis vastupandamatu soov mõnd seda plastikust sinist putkat külastada. Aga matemaatikuna teadsin ka väga hästi, et paar kaotatud minutit tähendab ka seda, et satun jooksjate hulka, kelle tempo on minu omast erinev. Lootuses, et kõik siin ilmas on mööduv sai Piritani ära joostud kui tagasiteel esimese jooksupunkti juures otsustasin, et väike peatus on vajalik.
Ja nagu ma arvasin siis tõesti 2 minutit peatust tähendab seda, et inimesed hoopis teises rütmis jooksevad kui sulle sobib. Püüdsin alguses ise hakata möödajookse tegema, aga 2/3 teest oli läbitud ja lihtsalt puudus energia, et ise tempot teha.
Selle päeva päästeingliks osutus rohelises jooksussärgis härrasmees nimega Tõnu (nime selgitasin hiljem piltide pealt välja). Igatahes möödus ta minust mingi hetk just sellise veidi suurema tempoga, mis tundus ahvatlev ning haakisin siis talle sappa. Millegipärast on lihtsam joosta, kui keegi teine tempot teeb ja ise ei pea selle pärast muretsema. See Tõnu oli üldse lahe tüüp – küll jagus tal energiat inimesi rajal ergutada ja küll oli tal tuttavaid igal tänavanurgal ja põõsa taga. Järgmised 7 km jooksingi siis nagu tõeline jälitaja ta sabas – aga olgem ausad, kui ta ei oleks õigel momendil ette jäänud siis 2h piir oleks võibolla ka alistamata jäänud.
Kuskil Vanalinna piiril hakkas asi täiesti käest ära minema – pulss oli täiesti normis ja oleks võinud isegi 2km enne lõppu veidi kõrgem olla, kuid ära kaduma hakkasid jalad. Lihtsalt lihased tahtsid muutuda süldiks ja iga 100 meetri tagant mõnest kõndivast võistlejast mööda joostes oli soov ka enda tempo maha võtta ja veidi lihtsalt jalutada. Sel hetkel hoidsin ma Laagri kaarti silme ees ja püüdsin ennast pidevalt motiveerida mõtetega, et on jäänud joosta ainult nii palju kui Leivatoast koduni ja nüüd olen juba lasteaia juures ja oleks piinlik ju nüüd alla anda. Millegipärast tundus tuttav jooksurada palju lühem kui võõrad rajad mööda linna.
Paarsada meetrit enne Vabaduse platsi kuulsin valjuhääldist, et 10km start on 8 minuti pärast – kuna viimased kilomeetrid oli põhifookus olnud ainult enda liikumises hoidmisel, siis ma isegi enam ei teadnud täpselt, mis võiks mu aeg tulla ja sel hetkel sain aru, et ma jooksengi poolmaratoni kindlalt alla 2 tunni ära. Ja järsku hakkasid sekundid lugema – ma ei tea kust energia võtsin, aga 100m enne finishit võtsin tempo üles ja minu entusiasmist inspireerituna tegid kaks finisheerujat sama – ehk siis lõpetasime ikka väga kiire spurdiga ja täpipealt sama ajaga nagu hiljem protokollist nägin.
Aga see oli ka mu viimane energiaraas – viimati olin ma nii väsinud peale jooksu 4 aastat tagasi oma esimesel Maijooksul kui 5 minutit lihtsalt maas lebasin. Kuna vanalinna tänavad ei ole parim koht maas lebamiseks, siis istusin tänavakivi äärel ja ainuke produktiivne asi, mida suutsin teha sel hetkel oli üks selfi. Muidu ma endlite fänn ei ole, aga no see hetk oli väärt jäädvustamist.
Loetud minutid peale finishit
Pilt rajalt – ca. 15km on läbitud ja 6 veel ootab
Poolmaratoni aeg tuli 1:53:51
Võrdluseks siis Marathon100 artiklist selline statistika:
Poolikus siis vastavalt – naisdebütant 2:13:50, meesdebütant 1:59:54. Keskmine varem poolikut jooksnud naispoolmaratoonar – 2:06:01 ja sama number meestel 1:52:21.
Ehk siis jooksin 20 minutit kiiremine kui keskmine naisdebütantide aeg ja peaaegu sama kiiresti kui keskmine aeg kogenud mees poolmaratoonaritel
Nüüd 2 päeva hiljem kui jalavalu vaikselt taanduma hakkab, siis vaikselt mõtisklen järgmise aasta plaanide osas. Kui 11. september 2016 tahta maraton läbida, siis see tähendab veel väga palju tööd – sest praegu ma selleks veel valmis pole. Aga no enam ei tundu miski jooksus võimatu.
Kuu aega taastun ja teen rahulikku trenni ja siis teen endale Endomondos uue treeningplaani, et kevadel Narva Energiajooksul või Riia Maratonil katsetada, kas see tulemus siis algaja õnn või siis äkki mul on spordigeen olemas ikkagi