Tundub ju väga mõistlik nõuanne? Olen liigagi palju elus kuulnud, et ma pingutan või rabelen liiga palju… Milleks? Ootad ja küll midagi ikkagi juhtub…

Aga minu jaoks see soovitus lihtsalt ei sobi – jättes nüüd kõrvale mehed, kelle puhul see mõttearendus nõuaks raamatut ja mitte üht blogipostitust, ja bussid, millega ma sõidan kord kvartalis maksimum, siis räägiks seekord lihtsalt ootamisest (sorry, kui keegi nüüd lootis pealkirja põhjal midagi pikantsemat siit lugeda )

Vahel ringi vaadates tundub, et enamike inimeste elu möödub ootamises… Oodates paremat töökohta, laste suureks saamist,  paremat majanduslikku olukorda, uusi tuuli poliitikas, suve, paremat tähtede seisu või mida iganes. Ja see kõik oleks OK, kui nende olekust, sõnadest ja tegudest ja olekust kumaks rahulolu selle valikuga… Aga kahjuks liigagi tihti tundub, et see ootus ei olekski nagu vaba valik, vaid mingi kõrgem jõud (või siis nooruses kuuldud targad õpetussõnad) takistavad olemast aktiivne.

Muidugi on ootamine turvalisem. Olen rongile joostes ühe oma lemmikkinga kontsa ära murdnud (ja rongile ma ei jõudnudki), olen valusalt kõrgelt kukkunud ja olen haiget saanud – seda kõike seetõttu, et rahuliku ootuse asemel olen valinud jooksu oma eesmärkide poole… Ja ma üldse ei ütle, et selline meeletu tormamine, nagu mul kombeks, on parim valik.

Aga lihtsalt oodates ei juhtu ka kindlasti midagi. Mida kauem sa istud ja ootad seda hirmutavam tundub liikumine. Ning võibolla tõesti helistab homme sulle juba mõni tööandja, kellele oled sa mingil viisil silma jäänud ja pakub sulle unelmate töökohta. Võibolla juba sellel kolmapäeval saad lotovõidu ja võid alustada oma uut elu. Võibolla näeme kunagi Toompeal ka valitsust, mis tõesti mõtleb üldsuse hüvangule ja mitte ei kauple seadustega tagatubades. Võibolla ….

Aga suure tõenäosusega neid asju ei juhtu – mitte senikaua, kui sa ise ei võta kätte ja ei astu rutiinist välja ja ei lõpeta ootamist. Covey kirjutab oma raamatus “Efektiivse inimese 7 harjumust”, et on võimalik olla proaktiivne või reaktiivne. Ehk siis reaktiivne inimene ootab, lootuses, et asjad muutuvad ise. Proaktiivne inimene püüab ise asju muuta.

Millises ringis tahaksid sina elada?

Muidugi kipub tavaliselt selle teooria esimeseks vastuargumendiks olema see, et mina ju ei saa midagi muuta. Ma pole poliitik, rikas ärimees ega ema Teresa…

Aga asja iroonia on see, et tavalise kodanikuna võib mõnikord olla lihtsam muutust luua, kui kuskil poliitikas või mõjuvõimsal kohal olles. Näiteks lapsevanemana ja kodanikuaktivistina olen suutnud palju rohkem kohalikus koolis muutusi tuua kui nüüd selle kooli nõukogu liikmena ja aseesimehena. Samuti olen ma pigem mõne MTÜ projektides suutnud vist rohkem reaalselt teha ühiskonna kitsaskohtade lahendamiseks, kui ühe Eesti keskmisest suurema omavalitsuse sotsiaalkomisjoni liikmena.

Ja kõige toredam on see, et kui usinalt tegutseda siis järjest rohkem ja kiiremini hakkab asju juhtuma… Sa kohtad uusi põnevaid inimesi ja avastad, et asjad su ümber toimivad nii nagu sa tahaks ja ette kujutad. Ja see tunne, kui mõni hingelähedane algatus jõuab eduka lõpuni on väärt kõiki neid murdunud kontsi ja marraskil põlvi (allegooriliselt rääkides), mis protsessi käigus kuludesse tuleb kanda.

Seega kokkuvõtteks… Kui sa oled oma eluga nii rahul, et kuldkalakest kohates, kes su kolm soovi täita lubab, ei oska sa isegi midagi soovida, siis jätka samas vaimus – ükskõik kas oled ootaja, unistaja, tegutseja või lihtsalt tulnukas… Aga kui sa hinges tahaks uskuda, et kuskil on kuldkalake sind ootamas, siis ära rohkem oota – astu esimene samm oma soovide täitumise suunas nüüd kohe…