Aga milles on siis probleem?

Meenub, kuidas vist 2 aastat tagasi esimest korda lastega (nad olid siis 1. klassis ja 7 aastased) käisin Robotexil. Kuna asi oli veidi etteplaneerimata, siis ei olnud registreerinud lapsi ka töötubadesse ja kohapeal enam ei saanud, kuna kohad olid täitunud. Tol hetkel olid minu teadmised robootikast külaltki pinnapealsed – ma küll teadsin, mis on IT, aga olin harjunud programmidega, mis töötavad rahulikult kuskil serveris ja ei ralli mööda mingeid jooni ringi – rääkimata sellest, et ühegi võistlusala reegleid teaks. Igatahes nii me seal siis pool tunnikest ringi jalutasime – igal pool tohutu rahvamass ning müra. Pole ime, et lapsed olid pigem ehmunud olekuga ja ei näidanud huvi üles ühegi asja vastu… Võibolla kui ma oleks veidi vähem IT usku lapsevanem olnud, siis oleksin sel hetkel otsustanud, et kui laste silmad neid uhkeid masinaid nähes särama ei löö, siis järelikult pole seda tehnikageeni antud.

Õnneks olid selleks hetkeks ka muud rattad pöörlema pandud ja nädal hiljem osalesid mu lapsed koos oma sõpradega Laagri kooli esimeses robootikatunnis, mille tegime Hooandja video jaoks.

Seal oli lastel võimalik rahulikult 4 tundi ehitada oma WeDo roboteid ning neile programme luua. Ja peale seda tundi laste silmad särasid. Küllaltki tähelepanuväärne on ka see, et 8-st näidistunnis osalenud noorest osalesid kõik ka eelmine aasta roboringis ja 6 neist jätkavad robootikaga juba teist aastat – nüüd juba EV3 roboteid progedes.

Ehk siis mis on loo moraal? Võibolla peaksime fookuse suunama massiüritustelt individuaalsema lähenemise poole? Muidugi on see keerulisem ja aega nõudvam, aga kui me tahame tuleviku insenere ja IT spetsialiste, siis ei saa loota, et lastel tekib teema vastu huvi ilma, et nad seda ise proovida ei saaks.

Vähemalt korra kvartalis ilmub mu FB uudisvoogu ka mõni inglise keelne artikkel, kus räägitakse edukast Eesti väikeriigist, kus juba kõik lasteaialapsed õpivad robootikat. Näiteks sellest artiklist leiab tsitaadi:

Computer programming is taught from the first grade forward – and school enrollment is at 100 percent

Tõesti või? Palun nimetage mulle üks kool Eestis, kus on õppekavas läbivalt sees IT osa alates esimesest klassist? Laagri koolis on vist 4. ja 5. klassis mingid IT tunnid, aga seal pigem tekstitöötlust õpitakse kui programmeerimist – vähemalt olen kuulnud mõnelt sügavama tehnikahuviga õpilaselt küllaltki hävitavat hinnangut koolitundide mõttekuse osas. Ja see ei ole ainult selle kooli probleem – hoolimata ilusatest välismaa artiklitest on tegelikult IT haridus parimal juhul noortele kättesaadav läbi huvihariduse ja sedagi mitte kõikjal.

Kui lapsed kooli läksid, siis tegelikult alguses püüdsin leida robootikaringi siin lähipiirkonnas, kuna sel hetkel Laagri Huvialakoolis roboring puudus. Kahjuks selgus, et robootikaringid on esiteks alates 5. klassist pigem ja teiseks kippus neis olema masendav järjekord.

Aga 5. klass on tegelikult liiga hilja. Sa ei pane ju last muusikakooli või iluuisutamisse 12 aastaselt üldjuhul? Isegi eelistused jagpalli või korvpalli osas tunduvad kujunevat välja hiljemalt 2-3. klassi ajaks. Samamoodi peaks laps võimalikult vara saama tutvuda tehnikaga ja robootika on selleks kõige mängulisem viis – lisaks matemaatilisele loogikale, kolmemõõtmelisele mõtlemisele ja peenmotoorikale on tegelikult võimalik robootikat kasutada väga erinevate ainete õppimiseks.

Ideaalis võikski olla nii, et esimeses klassis on kõigis Eesti koolides üks tund nädalas WeDo programmeerimist ja samuti on igal algklassilapsel võimalik kodu lähedal hiljem robootikat edasi õppida alates 2. klassist. Ja samuti põhikooli 2. astmes peaks olema üks aasta kohustuslik programmeerimistund nädalas – kas EV3, Scratch või mis iganes muu asi, aga oluline on et kõik lapsed saaksid ennast proovile panna. See ettepanek on küll kaugel sellest illusioonist, milles teised riigid arvavad meid elavat, kuid kindlasti oleks suur samm selle poole, et tehnikaharidus jõuaks võimalikult paljudeni.

Ja muidugi peab olema vahepeal ka neid tossu-paugu-teadusteatrietendusi, kuid ka nende osas peaks võibolla fokusseerima ja püüdma kõnetada veidi konkreetsemat sihtgruppi veidi sügavamalt. Sest eks ka teaduses kehtib tegelikult see põhimõte, et mis sobib kõigile ei sobi tegelikult kellelegi.

Lõpetuseks panen lingi siia ühele huvitavale artiklile, mis räägib Oxfordi teadlaste uuringust, milles väidetakse, et 20 aasta pärast on 35% töödest üle võtnud robotid. Sealt saab ka vaadata kui suur on oht just sinu ametikohale.

PS! Artiklit illustreeriv pilt on näide positiivsest poolest – seal siis Laagri Roboringi üks võistkond eelmise aasta FLL finaali robotimängul

(Tänud pildi eest Viorica Bordeile)

Mulle meeldib pidada end ratsionaalseks inimeseks, kes siiski hoiab end küllaltki laia teemavalikuga kursis ja püüab orienteeruda selles maailma järjest kaootilisemaks muutuval kiirteel. Kuid ausalt öeldes osutub see iga päev keerulisemaks. Pagulaste mässud (kusjuures nende puhul ei saa enam üldse aru, mis on tõene ja mis on fake), Clintoni lähenev surm , võltsitud kodakondsus ja usaldusväärsed kirikuraamatud (vähemalt lõpuks on eestlased kirikutele ka mingi praktilise rakenduse leidnud), Kallase mahhinatsioonid (nende osas on ka järg ammu käest läinud) – sinna vahele veel küllaltki tulised arutelud gruppides. Ja ärme unustame seda teksti, mis ilmub FB uudisvoogu vähemalt korra kaks aastas:

Kui küllaltki keeruline on hakata kontrollima arstide väiteid või aru saada Reformierakonna ja Kallase rahastamisskeemidest, siis selle fakti kontrollimine ei nõua just erilist vaeva. Ja ometigi aastast aastasse jookseb see taaskord minu uudisvoogu ja postitajateks on olnud nii arstid, ajakirjanikud, IT inimesed ja õpetajad. Ehk inimesed, kellelt nagu ootaks veidi allikakriitilisust ja analüüsivõimet.

Ja vale on väide, et see midagi ei maksa. Selline postitus võtab killukese sinu usaldusväärsusest – kui sa süüdimatult jagad infot, kus juba esmapilgul valed faktid silma torkavad ning paratamatult tekib kahtlus ka kõige muu info osas mida jagad

Aga olgem ausad – kui FB meenutab mulle taaskord mu ajaloolisi postitusi siis olen nii mõndagi aastatetagust postitust ka nüüd päris kurja näoga vaadanud ja ära kustutanud kuna ei saa olla kindel, et see on päris adekvaatne info.

Tükk haaval, jupp haaval,
päev haaval, tund haaval
üksteisel müüme kellegi valed ja süüd.

Ehk siis tegelikult on masendav mõelda, kui manipuleeritavaks on kogu ühiskond muutunud. Ja see tekitab mingi jõuetustunde – ei viitsi isegi enam pead murda vahepeal, mis on tõde ja vale… Võibolla sellepärast ma vaba aega ulmekirjandusega sisustangi – nende teoste puhul ei väida keegi, et seal miski ka tõde peaks olema ja ometi eriti vanemaid teoseid lugeda on nii mõnigi asi täppi läinud.

Kusjuures täppi minemisest rääkides jäi silma täna selline artikkel “SEGADUS HOROSKOOBIS! 86% inimestest on elanud vale tähemärgi all”. Kuigi mu igapäevane horoskoobilugemine lõppes koos uue aastatuhande saabumisega, kuid siiski olen elus nii palju kuulnud fraasi, et “tüüpiline Kala”. Nüüd aga selgub, et olen hoopis Veevalaja. Kuna nagu öeldud, siin magamistoas teki all viirusega aega veetes pole just väga palju huvitavat teha, seega huvi pärast läksin kohe uurima, et mis veevalajate kohta kirjutatakse. Wikist selline sissejuhatus tuli:

Inimene, kel Päike Veevalajas, on enamasti ratsionaalne ja objektiivne, suudab olukordi hinnata tundeid kõrvale jättes ning kriisihetkel väga kiiresti reageerida. Sõbrad ja mõttekaaslased võivad talle olla tähtsamad oma perest ning sageli on ta ühiskondlikult väga aktiivne. Ta on ülikiire mõtlemisega, seisab uuenduste eest ega väärtusta enamasti traditsioone. Sageli peetakse Veevalajat revolutsionääri võrdkujuks. Negatiivse poole pealt on ta pahatihti empaatiavõimetu, ei pea inimeste tundeid tähtsaks ega oska nendega arvestada. Samuti on ta üsna jäiga mõtlemisega, pidades oma ideid ainuõigeiks.

Ja kui horoskoopide positiivse poolega on üldjuhul meil ju tänu egotsentrilisele loomusele lihtne samastuda, siis tegelikult pani mõtlema just see negatiivne pool. Sel suvel pani ühe tuttava fraas, kelle arvamust küllaltki adekvaatseks pean, mõtlema enda empaatiavõime üle ja jõudsin ka ise järeldusele, et EQ skoor mul arvatavasti tunduvalt madalam tuleks kui IQ :-/  Viimase lause osas muidugi tahaks vaielda, aga eks seda iseloomuviga on ka elu jooksul ette heidetud – eriti nende poolt, kelle arvamusega ma olen vastuollu läinud ja revolutsioone korraldama kippunud

Aga horoskoop horoskoobiks – pigem pani see kõik mind mõtlema, kui palju horoskoop meid tegelikult mõjutab. Ma ei pea neid tõsiusklikke silmas, kes enne igat veidigi olulisemat sündmust elus lasevad endale tähekaarti koostada. Aga mingil tasemel me ju kõik teame tähemärke ning saades kellegi tähemärgi teada, paratamatult seostad inimesega mingeid omadusi. A la Kaksikud ja nende meeleolukõikumised, korraarmastajatest Neitsid, juhtidest Lõvid ja kangekaelsed ja edasipüüdlikud Kaljukitsed. Aga kas see ei ole mingil määral isetäituv ennustus? Taaskord üks stereotüüp, mille me lapsena omaks võtame ja selle koormat läbi elu seljas kanname?

Stereotüüpidest rääkides pean tunnistama, et olen veidi kurb… Just oma praeguse hobibeebi Laagri Roboringi pärast. Nüüd kus rühmad on komplekteerunud on selge, et sel aastal alustab robootikaõpet ainult paar uut tüdrukut. Positiivne on muidugi see, et peaaegu kõik eelmisel aastal alustanud neiud jätkavad ja kaks 100% neidude tiimi juba teevad ettevalmistusi FLL-ks… Üks neist Mimmu ja ta sõprade tiim, kellest suur osa ka alloleval pildil:

Kui kassid läinud siis hiirtel pidu #backtoschool #partytime

A photo posted by Diana Poudel (@dianapoudel) on Aug 30, 2016 at 12:06pm PDT

Aga just nähes enda neiu ja ta sõprade pealt, kuidas neiud võivad isegi osavamad robootikas olla, kui noormehed siis  on kurb, et nii vähe tüdrukuid üldse kooliajal teada saab, kas robootika ja IT võiks olla valdkond, kus nad säravad ja mis neid tõeliselt kõita võiks. Ja seda kõike õppides koos parimate sõbrannadega – mis saaks veel parem olla?
Eks elame näeme, mis edasi juhtub. Oleme Maiga nagu püüdnud algusest peale just anda välja sõnumit, et tüdrukud on täpselt sama palju oodatud roboringi kui poisid. Hooandja tutvustavas videos oli tüdrukuid ja poisse võrdselt, kõigis Koduvalla artiklites, kus robootikateemat on käsitletud olen alati püüdnud saata valikuks fotod, kus on tüdrukuid ning samuti Robocity peaks ju selge signaal olema, et see pole meeste ala, kui mina ja Mai seda veame. Ei teagi enam, mida ette võtta – see aasta lihtsalt püüame aidata võistkondadel FLL-ks võimalikult hästi ette valmistuda ja ehk mingi hetk hakkab ka jää murenema ning näeme kõigis rühmades nii palju vahvaid tüdrukuid, kui hetkel kahes rühmas on

Rääkides tüdrukutest ja poistest, siis lõppu oleks vist kohane kirjutada ka paar sõna presidendikampaaniast, kuna hetkel on ju lootus, et äkki saame esimese naispresidendi. Ja siinkohas lööb minus välja minu feministlik pool, mis ütleb, et kui kandidaadid on enamvähem võrdsed, siis miks mitte eelistada naist? Pean ausalt tunnistama, et mingil määral nõustun nendega, kes väidavad, et Kaljurannal on natuke liiga palju sidemeid Rosimannustega ning samuti peab ta kindlasti paljut juurde õppima kui valituks osutub. Kuid Kallasel on sidemeid veel kahtlasemate asjadega ning Helme padukonservatiivne šovinism ja puhta eesti vere ihalus ajab lihtsalt südame pahaks Lisaks hetkel kui meil uueks välisministriks sai Ligi võib osutuda presidendi diplomaatia alane kogemus vägagi vajalikuks, et stabiliseerida olukorda peale “sisserändaja poegi” ja “kauneid silmi ja kinnist suud” meenutavaid tervitusfraase

Lõpetuseks meenus selline videoklipp Facebookis seoses selle puhta vere ihalusega – õpetlik vaatamine kõigile, kuigi arvatavasti on tegu lavastusega.. Samas tundub selles klipis olevat rohkem tõde kui nii mõneski ametlike kanalite uudises, mida paaril viimasel päeval olen lugenud.

Juba enne võistlusi tegitas Laagri huvialakool palju elevust kuna meie juhendaja Mai registreeris 4 meeskonda sinna. Nii palju võistkondi ühest koolist/huviringist pole minu teada kunagi samal võistlusel osalenud. Kui juurde panna veel fakt, et lisaks Laagri kooli meeskondadele on Mail juhendada ka Vinni Roboring, kust oli samuti võistkond väljas, siis ütleme nii – sellist juhendajat nagu meil, on küllaltki keeruline leida.

Aga kuigi selline hulljulge entusiasm on muidugi tervitatav, siis sellega kogu lugu ei piirdu. Nimelt peale pikka ja põnevat päeva kui välja kuulutati finalisti, siis selgus, et kõik 4 Laagri meeskonda said edasi finaali ja võideti ka auhinnalisi kohti. Ja finaali pääses ka meie tore naaberlaud – Vinni Beoeeslid. Ehk siis kõik läheb vähem kui 2 kuu pärast kordusesse Eriti uhke on fakt, et robotimängu 6-st esimesest kohast olid 3 tükki Laagri võistkondadel – arvestades, et aasta tagasi polnud veel isegi kindel, kas sügisel õnnestub siin roboringi avada, siis võib julgelt väita, et siin hakkab veel põnevaid asju juhtuma…

Osalevad meeskonnad olid:

Laagri Robotid, kes said suisa projekti II auhinna, mis on väga kõva sõna. Läbivaks teemaks oli sel korral projektides Prügi Rännak ja kui mõnes Laagri kooli klassis prügi ja taaskasutus teemaks tuleb, siis soovitaks ka need noored oma projekti näitama kutsuda

Samuti said nad lisaauhinna kuna mõtlesid välja kõige lahedama viisi, kuidas taaskasutada 60 pizzakarpi (see selline kohapealne ajuharjutus oli) – nende ideeks oli karbid betooni täis valada ja tänavakiviplaatidena kasutada.

Liikmed: Aleksander, Diana, Jan Patrik, Ken-Erik, Marko, Marten ja Mattias

Laagri Darkside sai kohtunike eriauhinna ning samuti tehti suurepärane tulemus robootikamängus saades 4. koha.

Liikmed: Ainar, Arti Henri, Joosep, Karl Mattias, Markus, Oliver, Rainet Martin, Sander ja Sten

Laagri Prügimäekollid XD oli arvatavasti kõige noorem võistkond ( liikmete keskmine vanus alla 9 aasta), kuid see ei takistanud neil saamast robotimängu 3. kohta ja edasipääsu finaali.

Liikmed: Aliise, Brigitta, Joonatan, Karmen, Mirjam, Oliver ja Simmo

Laagri Programmeerijad tegid samuti robotimängus suurepärase soorituse olles lõpuarvestuses 6. kohal ning on oodatud märtsikuisesse üle-Eestilisele finaalkohtumisele.

Liikmed: Hanna, Henri, Joosep, Mihkel, Oliver, Reimo, Sander, Tauri ja Vivian

Lisaks saime endale ka uusi sõpru nagu Vinni Puhh ja Vinni Beoeeslite võistkond

Nüüd kõik lapsed, lapsevanemad ja kindlasti ka Mai peavad veidi toibuma, aga juba varsti tuleb alustada uue hooga, sest finaal nõuab veel paremaid programme, põnevamaid projekte ja stiilsemaid esitlusi… Igatahes võib vist täna õhtul öelda, et Laagri Roboringi käivitamise projekt, mis aasta tagasi Hooandjas alguse sai on edukalt vahefinišini viidud ning nüüd lihtsalt uued mäetipud vajavad vallutamist…

Märtsikuus siis FLL finaal ja kuskilt tuleb leida aeg ka oma koduse robootikavõistluse Laagri Robocity 2016 korraldamiseks – selles osas on igasugune toetus ja abi samuti oodatud. Tee test ja vaata, kuidas sina saad aidata kaasa robotipisiku levitamisele Saue vallas ja Lääne-Harjumaa piirkonnas!

Kõigepealt koolitoidust

Kohale olid kutsutud Baltic Restaurants esindajad, kes siis andsid ülevaate toimuvas ja hiljem sai ka küsimusi esitada. Kõigile neile, kes tervislikku toitu hindavad on hea uudis see, et kuigi isegi enne kasutati säilitusainevabat toorainet, siis nüüdseks on lõpetatud ka kartuli sulfideerimine – ehk siis toit veelgi tervislikum ja peaks ka maitset parandama.

Meie lennus kurdeti kõige rohkem liigse kala üle menüüdes, aga kahjuks selles osas midagi muuta ei saa – toitlustajad lähtuvad riigi ja Tervise Arengu Instituudi poolt ette antud juhistest ning need on otsustanud, et Eesti laps peab kala sööma. Kahjuks siiani pole see agitatsioon hästi läinud ja viga pole ainult Laagri koolis – kala läheb suurtes kogustes utiliseerimisele üle Eesti.

Tehti ka kooli nõukogu esindajatele ettepanek ise toitu proovima tulla – 1.30€ saab lõuna kätte. Eelmine kevad kui robootika pärast tihti koolimaja sattusin siis paar korda ka seda võimalust kasutasin ja isiklikult toidu maitse pärast ei kurda. Eriti arvestades et lõuna hind 1.30 € ja toitlustajad peavad 20 minuti jooksul toitlustama 300 last.

Tegin ka lennu tagasisidest lähtuvalt ettepaneku moos eraldi magustoidu juurde panna ja lubati proovida kuigi kardetakse, et neid lapsi, kellele moos ei maitse on tunduvalt vähem, kui neid kellele see liiga palju maitseb ja seega vabakäelisel tõstmisel jäävad viimased soovijad ilma moosita.

Igatahes jätsid külalised väga positiivse mulje – nagu aru sain, siis käiakse koolides ka kontrollreide tegema ja lisaks toidu kvaliteedile kontrollitakse, et kas kokatädid ka ikka naeratavad lastele

Huvikooli etteaste

Järgmisena oli päevakorras huvikooli teemad ja saime Taigurilt põhjaliku ülevaate nii möödunust kui tulevikust. Huvikooli lepingute süsteem olevat väga hästi käima läinud ja lubati, et kõik vanemad saavad veel selle aasta numbri seas kätte ka kooli poolt allkirjastatud huvikoolide lepingud.

Paljud lapsevanemad on soovi avaldanud ka koonsarvete ja otsekorralduse osas ja see on huvikooli tulevikuplaanides kirjas – loodetavasti tulevad koondarved 2016/17 õppeaastal.

Paar numbrit ka:

• Huvikooli personal: 52 õpetajat + direktor + raamatupidaja
• Kokku on 50 huviringi/92 erinevat rühma.
• Hetke seisuga on huvikoolis 1216 õpilaskohta

Kuna üheks teemaks oli ka huvikooli soodustus siis hetkel on seis selline, et huvikool loodab selles osas valla peale, aga valla arvamus on, et nende toetus huvikoolile on tasuta ruumid.

Mis toimub basseinis?

Nõukoguni jõudis vanemate kaebusi nii külmetamise kohta ujumistundides kui ka vee kvaliteedi osas. Seega teema pandi päevakorda ja LHSK OÜ juht Tõnis Ilp tegi põhjaliku ülevaate. Kahjuks kõiki numbreid ei jõudnud üles kribada, aga kokkuvõte see, et peaaegu kõik näitajad on Laagri kooli ujulas paremad kui tavapärased tervisekaitse nõuded ette näevad. Probleeme on seotud klooriga, aga uuel aastal tuleb mingi imemasin nimega UV kiirguspuhastussüsteem, mis lahendab ka selle mure. Aga kindlasti tuleb arvestada, et Laagri kooli ujula töötab täiskoormusel ja seetõttu peab sinna lisama maksimaalse lubatud koguse kloori.

Külmetamisega ujumistundides on olukord keerulisem – kuna lastega rääkimine üle veesulina on võimatu, siis paratamatult peab õpetaja nad vahepeal basseini äärde üles rivistama. Aga osad nõukogu liikmed andsid head nõu, et kui ujumistund enne söögivahetundi siis tasuks lapsele anda mingi  snäkk kaasa – külm hakkab lihtsamini siis kui energiat organismis vähe. Aga kui kellegil on tõsine mure, siis tasuks võtta ühendust otse õpetajaga – mõne lapse individuaalne külmatalumine võib lihtsalt olla kehvem. Lihtsalt hetkel püütakse basseini vee temperatuuri hoida nii, et basseinis saaks ka läbi viia ujumistreeringuid ning samas oleks ikkagi sobiv ka nooremate kooliastme ujumistundideks ja taaskord on tegu kahe väga erineva numbriga, mille vahel ideaalse kompromissi leidmine pea võimatu.

Kaamerad ja jalgrattavargused

Kool on pannud parema kaamera ja nagu olete näinud, siis ka jalgrattaparkla on nii piiratud, et ilma kaamera vaatevälja sattumata sealt ratast võtta pole võimalik. Kahjuks osad lapsed pargivad ratta mujale ja kuna head kaamerad on kallid siis kui tahaksime kogu kooli territooriumi katta kaameratega, siis peab kuskilt mujalt raha vähemaks võtta, mis ei tundu ka hea plaan. Käis läbi ka rattamaja ehitamise idee, kuid maja ette seda ehitama ei hakkaks ja kui see kuhugi nurga taha panna, siis paljud lapsed ei viitsiks ratast sinna viia. Kultuurimaja ees olev mobiilne parkimislahendus on samuti ülikallis lõbu.

Igatahes selle teema üle mõeldakse edasi ja kui kellelgi mõni eriti hea idee, siis jätke see siia kommentaaridesse ning äkki saabki selle rataste turvalisuse ära lahendada.

Igihaljas teema – koolivorm

Kuna üheks teemaks mida oma lennu küsitluses käsitlesin oli kooliriietuse teema, siis sellest ka veidi. Kusjuures koolivormi ülemise osa (pluus ja vest/kampsun) osas ei kurtnud ükski 77 vastanud lapsevanemast, siis sellega tundub kõik korras olevat.

Probleeme on pükste ja seelikutega – 60% poiste jaoks on püksid liiga laiad ning 40% meie lennu tüdrukute vanematest sooviks, et tüdrukud võiks külmemal ajal pükse kanda. Kusjuures tegelikult tüdrukud võivad viigipükse kanda, aga selle kohta vanemad kommenteerisid, et peetakse “poiste püksteks”, pole mugavad ning seega ei ole reaalne alternatiiv.

Tegin ettepaneku lubada koolivormi osana ka mustad kaunistuseta teksad (mis lahendaks nii tüdrukute pükste mure kui annaks ka kiitsakate poiste emadele mingi alternatiivi), kuid kahjuks on sellele ettepanekule nõukogu poolt suht ükshäälne vastuseis. Püüan diskussiooni käimas hoida, aga tundub, et ainult 2. klasside vanemad on tugevat soovi avaldanud sellise alternatiivi osas ja paratamatult on meil demokraatia ning koolis on 9 lendu.

Muud teemad siis veidi lühemalt

Kohviautomaat ei pidanud testperioodi vastu ja lahkus koolist.

Laagri kool on ühinenud Kiusamisest vabaks kooli programmiga ja samuti saavad õpetajad hetkel koolitust Vaikuseminutite osas.

Peale pikemat diskussiooni otsustas kooli nõukogu, et kolmandas klassis siiski jääb ainult male asendama ühte matemaatikatundi. Ettepanek oli tutvustada robootikat ja malet mõlemat, kuid kahjuks erinevalt lapsevanematest ei näe kooli nõukogu ja õpetajad selles teemas laste jaoks tulevikus reaalset väljundit ja arvatakse, et male on rohkem matemaatikaga seotud.

Koolibussi peatusesse paigaldati lamav politseinik ja loodetavasti lahendab see nende lastevanemate mure, kelle lapsed koolibussiga käivad.

Koolibussi graafikut nihutati taaskord, aga täiesti “ideaalse” graafiku loomine tundub võimatu kuna peab arvestama 4 kooliga – Laagri, Ääsmäe, Saue gümnaasium ja Pääsküla.

Ettepanek, et ühele hiljutisele uuringule tuginedes tuleks kaaluda kooli alguse tunni võrra hilisemaks tõstmist, on veidi liiga revolutsiooniline ja vaadeldes taas 4 kooli perspektiivist ei toimiks ka logistiliselt. Aga kindlasti on tore, et tõsiselt arutatakse selle üle, et mida saaks koolis veel paremaks teha lähtudes uutest uuringutest ja kasvatusteooriatest.

Räägiti kujundavast hindamisest ja olukorrast, et hetkel 3 saanud laps hinnet parandada ei saa, aga 2 saanud laps saab selle parandada ära. Ideaalis võiks kujundav hindamine ka mingi hetk tulla, kuid et see toimiks on vaja veel eelnevalt õpetajate seas selgitustööd ja koolitusi teha.

_______________

Kuna see koosolek kestis 3,5 h siis täiesti võimalik, et oli seal veel mõtteid, kuid siia postitusse igatahes enamik mu tehtud märkmetest kirja läks.

Kellel nüüd mõni mõte või mure tekkis siis saate siin postituse all kommenteerida või siis Laagri kooli FB grupis – seda linki ma siia avalikult ei pane kuna soov on hoida grupp ainult Laagri kooli lastevanemate päralt, aga Stuudiumi kirjakastis on see link kõigil olemas

Ja kui keegi tahab järgmisele nõukogule mõnd teemat arutamiseks saata, siis Laagri kooli 2. klasside vanemate ettepanekud on oodatud diana.poudel@gmail.com aadressile ja teiste lendude esindajate nimed leiate siit lehelt 

Kõige veidram oli mõelda, et aasta tagasi sai kurvastusega mõeldud, et miks Laagri koolis robootikat pole ja mööda Tallinna huvikoolide lehti ringi vaadatud – ainult selleks, et teada saada, et esimeste klasside jaoks eriti ringe pole ja kui ongi, siis need on juba pungil täis. Nüüd aasta hiljem tundub probleem iidne ajalugu – ainuke mure on see, et ikka parimad sõbrantsid samas rühmas oleksid

Kusjuures Laagri koolis ongi mingi anomaalia selle teemaga – kui tavapäraselt on robootikaringid 10+ vanusele, siis Laagri koolis on kõige vähem robootikahuvilisi just vanusegrupis 6-9 klass. Samas 2. ja 3. klasside seas on asi nii populaarne, et pidime avama kolmanda rühma ja ikka on liigagi palju lapsi veel ootejärjekorras.

Kusjuures paljud on uurinud, et kust me siis robootikaringi jaoks rahastuse saime. Suurim osa tuli siis Hooandjast, kus projekti toetas 121 Hooandjat summas 5555€ (ilus number, kas pole ). Siis sai tehtud taotlus Varaaidale, kes omalt poolt pani 2700€ ja huvikool lisas sellele summale veel 1000€.

Arvutite ostu toetas Saue vallavalitsus 1600€ – selle eest sai siis 8 täitsa head sülearvutit.

Arve kokku lüües peab tõdema, et robootikaring läks maksma ühe väikese sõiduauto hinna – samas arvestades, et varustust on nii palju, et 3-4 aastat miskit juurde vaja pole eriti muretseda ja põnevat tegemist jagub nii kõige pisematele kui kõige suurematele, siis isiklikult arvan, et see oli väärt investeering.

Eriti arvestades, et loetud päevad enne esimese ringi toimumist on 120-st kohast juba täidetud 110 ja millegipärast ei usu, et järgmine reede enam neid vabu kohti on.

Väljavõte Laagri Huvialakooli lehelt 03.09.2015

Aga siinkohal võibolla tekib mõnel lapsevanemal küsimus, et mis selles robootikas siis nii erilist on, et selline mass peale tormab?

Eks iga lapsevanema jaoks on võibolla erinev põhjus, kuid inimesena, kellel on veidi IT tausta siis mind sundis kogu seda roboringi projekti ette võtma soov, et mu lapsed õpiksid programmeerimise loogikat juba võimalikult varakult. Nagu kuskil ka varasemalt kirjutasin, siis meie laste põlvkond on pigem IT teenuste tarbijad – nad oskavad näpuga ekraanil lohistada, kuid enamikel puudub igasugune arusaam, et kuidas asjad töötavad. Robootika ongi selline mängulisem võimalus aru saada, kuidas tehnika telgitagused toimivad – ja see on teadmine, mis juba hetkel on hädavajalik, aga paarikümne aasta pärast suisa kriitiline.

Kui kellegi jaoks nüüd hakkas robootika väga kuiva ja igava teemana tunduma, siis soovitaks vaadata neid kahte videot – üks siis on tehtud jõulude ajal Laagri koolis ja teine siis FLL Estonia finaalvõistlusel. Igavast ja rutiinsest on asi ikka väga kaugel

Aga ega see lugu siinkohal ei lõppe. Meil on Maiga tõsine plaan juba kevadel teha siin piirkonnas üks vahva sõpruskohtumine teiste robotiringidega – samuti on ju juba loetud kuude pärast uued FLL-d ja Robomiku võistlused ja muud huvitavad üritused tulemas.

Samuti ma siiralt loodan, et tüdrukud julgemalt robootikaringidesse tulevikus registreeruvad. Minu andmetel on hetkel ca. 25% tüdrukuid, kuid tegelikult võiks ju olla 50%.

Üks unistus on see, et tekib ka mingi väike lapsevanemate punt, kellega koos lapsi juhendada enne FLL võistlusi – sest paratamatult õpetaja üksi ei suuda 10-20 tiimiga kuhugi minna, aga kui igal meeskonnal oleks kaasjuhendaja, siis oleks võimalik palju enamatel lastel saada osa ka neist vahvatest võistlustest.

Igatahes elame ja näeme, kuidas asjad edenevad…