Ma ei hakka siin pikal kohvikutest pajatama – muidugi tekkis mõtteid, et mida teisiti teha ja samuti sain ideid juhul kui järgmine aasta taaskord end Laagri kohvikutepäeva korraldustiimist peaksin leidma, kuid blogi avama ja uut postitust lisama sundis mind hoopis veidi teine teema.
Nimelt käisime Sauel ringi koos vennaga ja tema jaoks tundus enesestmõistetav, et mina kui “kohalik” tean, mis toimub. Aga minu jaoks on Saue linn tegelikult täiesti võõras kant ja ma ei tunne end seal mingilgi moel kohalikuna. Kõige ilmekamaks näiteks on kasvõi see, et peale 2h ja 7 kohvikut ei õnnestunud mul kohata seal ühtegi tuttavat inimest… Sellist nalja ei ole juhtunud minuga ei Pällus (kuigi enne sinna minekut ma isegi ei teadnud, kus see kohake asub), Ääsmäel ega Vanamõisas.
Samas kui nüüd liitumisplaanid lähevad nii nagu plaan paberil hetkel on, siis 2 aasta pärast pole enam Saue valda ja Saue linn ja Laagri kuuluvad mõlemad sellisesse uhke nimega üksusesse nagu Lääne-Harju vald.
Kuskilt diskussioonist käis läbi, et kõige edukam on ühinemine juhul, kui tavaelanik ei saa aru, et üldse ühinemine toimus (ehk miski ei muutu). Ja kooli, vallateenuste ja lasteaia puhul polegi seda väga keeruline saavutada. Aga hoopis teine asi on selliste suuremate üritustega – paratamatult jõuab info palju laiema publikuni ja kokku hakkab tulema kirevam seltskond. Samuti kui sellised üritused on mingil määral tehtud KOV toel (kas siis finants või tugiteenused) siis paratamatult peab hakkama kompromisse tegema – et ei tekiks olukorda, kus pidevalt miskit toimub, kuid elanikel on juba kerge üleküllastumus.
Siinkohas tundubki järjest olulisem see, et KOV delegeeriks asju edasi kohalikele üksustele (külaseltsid, aktiivsed MTÜ-d jne.), kuid kuigi see on üllas idee ja minusuguse kodanikuühiskonna pooldaja jaoks tundub ainuõige lahendus, siis samas igasugune delegeerimine toob endaga kaasa uut kaost.
Ja kuigi seda on nüüs sauevallakana raske tunnistada, siis mul on tunne, et Saue linna elanikel on tugevam ühtekuuluvustunne… Juba täna tänavatel liikudes ja rahvast jälgides oli näha, et rahvas moodustab kuidagi ühise seltskonna – tuntakse end mugavalt nii tuttavate kui võõrastega. Sellist põimumist kahjuks Laagri suuruses kohas tunda ei ole (vähemalt hetkel veel).
Aga, et seda kirjatükki mitte nukra alatooniga lõpetada, siis samas on ju tore, et siin lähedal on koht, kus on nii palju aktiivseid ja sõbralikke inimesi.
Ja kinnistus ka mu soov katsetada ideed hoopis ühel täiesti suvalisel suvisel õhtupoolikul panna üles siin koduhoovis üks pop-up kohvik. Selline suur kohvikutepäev on küll tore, aga samas veidi kisub ralliks kätte ära ja miks ei võiks selline kodukohvikute traditsioon läbi suve kesta – et igal nädalavahetuse õhtul on kuskil kodu lähedal mõni uus koht, kuhu saab pere ja sõpradega istuma minna ja ennast mõnusalt tunda 
