Nimelt siis alustasime vestlust hetkepoliitikast, kust jõudsime kiirelt Kaljulaiuni ning sealt edasi juba naiste ja nende võimaluste ja õiguste juurde üldisemalt. Ja kuigi pean oma selle hetke vestluspartnerit intelligentseks ja keskmisest tunduvalt avarama maailmapildiga inimeseks, siis oli päris hirmutav näha kui palju stereotüüpe ikkagi igasühes meis peidus on.

Esiteks pani mu kaasvestleja küsimärgi alla fakti, kas ikka meil on probleeme soolise palgalõhega. No ma ei tea – kas näiteks Praxise uuring või Statistikaamet on piisavalt pädevad allikad? Postimehe kevadisest artiklist võime lugeda, et Eestis said 2014. aastal erinesid naiste ja meeste keskmised palgad 28,3%.

Aga kuna palgalõhe on lihtsalt sümptom ja mitte põhjus siis miks selline olukord on tekkinud? Üheks põhjuseks on kindlasti probleem, et ametialade lõikes on meile väga tugevad soolised käärid. Kui lugeda artikleid, kuidas 22 tippadvokaati tegid mingi algatuse, siis leiame sealt 6 naist, kui rääkida erakonna juhtidest taasiseseisvunud Eesti tegutsemisaja jooksul, siis parandage mind, kui eksin, kuid ühtegi naist isegi ei meenu…

Samas mitut meessoost lasteaiakasvatajat olete el jooksul kohanud? Kusjuures siinkohas esitasingi küsimuse, et mis oleks reaktsioon mu vestluspartneril, kui ta esimest päeva last lasteaeda viies avastaks, et kasvataja on meesterahvas? Vastus oli lihtne – nimelt otsiks ta uue lasteaia, kuna naine on pädevam lapsi hoidma!!! Ma nüüd ei tea – mul on täiesti see nõutud geen olemas, kuid ma küll ei tunne, et minust väga hea lasteaiakasvataja või isegi algklasside õpetaja saaks. Mul puudub lihtsalt vajalik distsipliin ja kannatlikkus selle ameti jaoks kuigi viimase 5 aastaga olen oma üllatuseks avastanud, et vabal ajal saan lastega suht normaalselt läbi.

Aga kui lastest rääkida, siis on viimasel ajal hakanud tõsiselt närvi ajama meespoliitikute arvamuslood, mis läbi lillede ütlevad, et naised võiks sünnitama hakata. Kusjuures minul on 2 last olemas ja seega on nagu minimaalne panus ju tegelikult antud. Ei taha isegi mõelda, milliseid emotsioone tekitavad need lood neist tuttavates, kes on otsustanud laste saamist hilisemaks või üldse vahele jätta :/

Ja tegelikult tekib küsimus, et miks neid lapsi nüüd nii hirmsasti vaja on? Kui riik arvab, et iga fertiilses eas naine peaks lähtuma oma pereplaneerimisel makromajanduslikust vaatest ehk rahvastiku taastootmisest, siis minu ettepanek on see, et mõtleme siis veel suuremalt. Viimase 15 aastaga on maailma rahvastik suurenenud ca 25% ja see kasv jätkub. Muidugi ma saan aru, et see kasv toimub pigem Euroopast ja Ameerika ühendriikidest väljaspool ja seega valge mehe geenid on reaalses ohus, aga seda probleemi ei lahenda olukord, kus naistes tekitatakse süümepiinad lastetuse pärast. Isegi praeguses palgalõhede konnatiigis on naistel rohkem valikuid ja võimalusi eneseteostuseks kui kunagi varem ning seega paratamatult 3+ lastega pered jäävad erandiks kui reegliks kuna elus on aeg piiratud ja väikeste laste kõrvalt on keeruline maailma avastada. Võibolla 100 aasta pärast tehnoloogia areng või mõni muu sotsiaalmajanduslik trend muudab seda peremudelit, kuid senikaua võiks mõelda lahendusi olukorrale, mis võtavad arvesse reaalseid trende ja mitte valge mehe unelmaid.

Nädal tagasi jäi silma Maarja Kupitsa artikkel “Härra minister, sünnitage ise või olge palun vait”, kus ta väga ilusasti seda teemat käsitleb tunduvalt pikemalt. Ja seal on ka välja toodud üks mõte, mis Toompeal vist kipub vahepeal meelest minema:

Inimesi ei loodud riigi jaoks, vaid riik loodi inimeste jaoks

Aga mida siis teha, et olukord paraneks?

Esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine. Muidugi ilmub artikleid, statistikat ja käivad tulised arutelud Virginia Woolfi grupis FB-s, kuid kahtlustan, et Toompea koridorides ei ole veel välja kujunenud ühtset arvamust teema osas. Tean isegi oma tutvusringkonnast kümneid inimesi, kes suure tõenäosusega selle blogipostituse peale pead vangutavad ja arvavad, et see on taaskord pastakast välja imetud probleem.

Teiseks saame siiski muuta enda arusaami – ja kui peres on lapsi siis on meil võimalik vähemalt nendele kaasa anda teadmne, et neil on õigus tulevikus ametit valida südamehääle ja kompetentside alusel. Ja selleks tasub juba varakult pakkuda lastele võimalust avastada erinevaid teemasid – tänapäeva huviharidus on selles osas ju vägagi valikuterohke. Muidugi kipuvad stereotüübid tekkima juba väga varakult, kuid vanematel on siiski võimalus nende mõju pehmedada.

Kolmandaks ärge laske oma unistusi ja soove raamidesse panna vastavalt sellele, mis on “kohane”. Maailm on kaootiline pak ning tegelikult on enamik piire meie peas. Stereotüübid ühiskonnas on nagu markerijoon sipelga jaoks – tegelikku takistust ei ole, kuid sellest hoolimata istume ringi sees ja kurdame, et meid takistatakse.