Mulle meeldib pidada end ratsionaalseks inimeseks, kes siiski hoiab end küllaltki laia teemavalikuga kursis ja püüab orienteeruda selles maailma järjest kaootilisemaks muutuval kiirteel. Kuid ausalt öeldes osutub see iga päev keerulisemaks. Pagulaste mässud (kusjuures nende puhul ei saa enam üldse aru, mis on tõene ja mis on fake), Clintoni lähenev surm , võltsitud kodakondsus ja usaldusväärsed kirikuraamatud (vähemalt lõpuks on eestlased kirikutele ka mingi praktilise rakenduse leidnud), Kallase mahhinatsioonid (nende osas on ka järg ammu käest läinud) – sinna vahele veel küllaltki tulised arutelud gruppides. Ja ärme unustame seda teksti, mis ilmub FB uudisvoogu vähemalt korra kaks aastas:

Kui küllaltki keeruline on hakata kontrollima arstide väiteid või aru saada Reformierakonna ja Kallase rahastamisskeemidest, siis selle fakti kontrollimine ei nõua just erilist vaeva. Ja ometigi aastast aastasse jookseb see taaskord minu uudisvoogu ja postitajateks on olnud nii arstid, ajakirjanikud, IT inimesed ja õpetajad. Ehk inimesed, kellelt nagu ootaks veidi allikakriitilisust ja analüüsivõimet.

Ja vale on väide, et see midagi ei maksa. Selline postitus võtab killukese sinu usaldusväärsusest – kui sa süüdimatult jagad infot, kus juba esmapilgul valed faktid silma torkavad ning paratamatult tekib kahtlus ka kõige muu info osas mida jagad

Aga olgem ausad – kui FB meenutab mulle taaskord mu ajaloolisi postitusi siis olen nii mõndagi aastatetagust postitust ka nüüd päris kurja näoga vaadanud ja ära kustutanud kuna ei saa olla kindel, et see on päris adekvaatne info.

Tükk haaval, jupp haaval,
päev haaval, tund haaval
üksteisel müüme kellegi valed ja süüd.

Ehk siis tegelikult on masendav mõelda, kui manipuleeritavaks on kogu ühiskond muutunud. Ja see tekitab mingi jõuetustunde – ei viitsi isegi enam pead murda vahepeal, mis on tõde ja vale… Võibolla sellepärast ma vaba aega ulmekirjandusega sisustangi – nende teoste puhul ei väida keegi, et seal miski ka tõde peaks olema ja ometi eriti vanemaid teoseid lugeda on nii mõnigi asi täppi läinud.

Kusjuures täppi minemisest rääkides jäi silma täna selline artikkel “SEGADUS HOROSKOOBIS! 86% inimestest on elanud vale tähemärgi all”. Kuigi mu igapäevane horoskoobilugemine lõppes koos uue aastatuhande saabumisega, kuid siiski olen elus nii palju kuulnud fraasi, et “tüüpiline Kala”. Nüüd aga selgub, et olen hoopis Veevalaja. Kuna nagu öeldud, siin magamistoas teki all viirusega aega veetes pole just väga palju huvitavat teha, seega huvi pärast läksin kohe uurima, et mis veevalajate kohta kirjutatakse. Wikist selline sissejuhatus tuli:

Inimene, kel Päike Veevalajas, on enamasti ratsionaalne ja objektiivne, suudab olukordi hinnata tundeid kõrvale jättes ning kriisihetkel väga kiiresti reageerida. Sõbrad ja mõttekaaslased võivad talle olla tähtsamad oma perest ning sageli on ta ühiskondlikult väga aktiivne. Ta on ülikiire mõtlemisega, seisab uuenduste eest ega väärtusta enamasti traditsioone. Sageli peetakse Veevalajat revolutsionääri võrdkujuks. Negatiivse poole pealt on ta pahatihti empaatiavõimetu, ei pea inimeste tundeid tähtsaks ega oska nendega arvestada. Samuti on ta üsna jäiga mõtlemisega, pidades oma ideid ainuõigeiks.

Ja kui horoskoopide positiivse poolega on üldjuhul meil ju tänu egotsentrilisele loomusele lihtne samastuda, siis tegelikult pani mõtlema just see negatiivne pool. Sel suvel pani ühe tuttava fraas, kelle arvamust küllaltki adekvaatseks pean, mõtlema enda empaatiavõime üle ja jõudsin ka ise järeldusele, et EQ skoor mul arvatavasti tunduvalt madalam tuleks kui IQ :-/  Viimase lause osas muidugi tahaks vaielda, aga eks seda iseloomuviga on ka elu jooksul ette heidetud – eriti nende poolt, kelle arvamusega ma olen vastuollu läinud ja revolutsioone korraldama kippunud

Aga horoskoop horoskoobiks – pigem pani see kõik mind mõtlema, kui palju horoskoop meid tegelikult mõjutab. Ma ei pea neid tõsiusklikke silmas, kes enne igat veidigi olulisemat sündmust elus lasevad endale tähekaarti koostada. Aga mingil tasemel me ju kõik teame tähemärke ning saades kellegi tähemärgi teada, paratamatult seostad inimesega mingeid omadusi. A la Kaksikud ja nende meeleolukõikumised, korraarmastajatest Neitsid, juhtidest Lõvid ja kangekaelsed ja edasipüüdlikud Kaljukitsed. Aga kas see ei ole mingil määral isetäituv ennustus? Taaskord üks stereotüüp, mille me lapsena omaks võtame ja selle koormat läbi elu seljas kanname?

Stereotüüpidest rääkides pean tunnistama, et olen veidi kurb… Just oma praeguse hobibeebi Laagri Roboringi pärast. Nüüd kus rühmad on komplekteerunud on selge, et sel aastal alustab robootikaõpet ainult paar uut tüdrukut. Positiivne on muidugi see, et peaaegu kõik eelmisel aastal alustanud neiud jätkavad ja kaks 100% neidude tiimi juba teevad ettevalmistusi FLL-ks… Üks neist Mimmu ja ta sõprade tiim, kellest suur osa ka alloleval pildil:

Kui kassid läinud siis hiirtel pidu #backtoschool #partytime

A photo posted by Diana Poudel (@dianapoudel) on Aug 30, 2016 at 12:06pm PDT

Aga just nähes enda neiu ja ta sõprade pealt, kuidas neiud võivad isegi osavamad robootikas olla, kui noormehed siis  on kurb, et nii vähe tüdrukuid üldse kooliajal teada saab, kas robootika ja IT võiks olla valdkond, kus nad säravad ja mis neid tõeliselt kõita võiks. Ja seda kõike õppides koos parimate sõbrannadega – mis saaks veel parem olla?
Eks elame näeme, mis edasi juhtub. Oleme Maiga nagu püüdnud algusest peale just anda välja sõnumit, et tüdrukud on täpselt sama palju oodatud roboringi kui poisid. Hooandja tutvustavas videos oli tüdrukuid ja poisse võrdselt, kõigis Koduvalla artiklites, kus robootikateemat on käsitletud olen alati püüdnud saata valikuks fotod, kus on tüdrukuid ning samuti Robocity peaks ju selge signaal olema, et see pole meeste ala, kui mina ja Mai seda veame. Ei teagi enam, mida ette võtta – see aasta lihtsalt püüame aidata võistkondadel FLL-ks võimalikult hästi ette valmistuda ja ehk mingi hetk hakkab ka jää murenema ning näeme kõigis rühmades nii palju vahvaid tüdrukuid, kui hetkel kahes rühmas on

Rääkides tüdrukutest ja poistest, siis lõppu oleks vist kohane kirjutada ka paar sõna presidendikampaaniast, kuna hetkel on ju lootus, et äkki saame esimese naispresidendi. Ja siinkohas lööb minus välja minu feministlik pool, mis ütleb, et kui kandidaadid on enamvähem võrdsed, siis miks mitte eelistada naist? Pean ausalt tunnistama, et mingil määral nõustun nendega, kes väidavad, et Kaljurannal on natuke liiga palju sidemeid Rosimannustega ning samuti peab ta kindlasti paljut juurde õppima kui valituks osutub. Kuid Kallasel on sidemeid veel kahtlasemate asjadega ning Helme padukonservatiivne šovinism ja puhta eesti vere ihalus ajab lihtsalt südame pahaks Lisaks hetkel kui meil uueks välisministriks sai Ligi võib osutuda presidendi diplomaatia alane kogemus vägagi vajalikuks, et stabiliseerida olukorda peale “sisserändaja poegi” ja “kauneid silmi ja kinnist suud” meenutavaid tervitusfraase

Lõpetuseks meenus selline videoklipp Facebookis seoses selle puhta vere ihalusega – õpetlik vaatamine kõigile, kuigi arvatavasti on tegu lavastusega.. Samas tundub selles klipis olevat rohkem tõde kui nii mõneski ametlike kanalite uudises, mida paaril viimasel päeval olen lugenud.