Ja enamike nende vaimude ühisnimetajaks on vanad legendid ja uskumused – välja arvatud Tartu vaim, kellele küll Postimehe karikatuuriveerg on omistanud antropomorfse välimuse, kuid tegelikult on selle fraasi taga hoopis pigem filosoofiline elukäsitlus, millesse on kindlasti panustanud palju Tartu Ülikool ja erinevad tudengiorganisatsioonid.
Aga tulles nüüd tänasesse päeva, siis mis tegelikult muudab mõne koha erilisemaks kui mõne teise? Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui väidan, et Kalamajas või Uues-Maailmas on rohkem seda kohalikku vaimu kui paljudes teistes piirkondades.
Mis on see, mis nende piirkondades tekitab rohkem sellist kogukondlikku initsiatiivi rohujuure tasemel?
Puidust hooned? Kesklinna lähedus? Traditsioonid ja ajalugu? Tahaks loota, et mitte need faktorid, sest olgem ausad – neid asju järgi teha oleks väga keeruline.
Olen 15 aasta jooksul, mil olen olnud vahelduvalt seotud erinevate vabaühenduste tegevustega, saanud aru, et tegelikult on väga palju kinni inimestes. Siinkohal meenub üks lugu, mida hiljuti kuulsin.
Osad inimesed on nagu munad – alguses õrnad ja haprad, ent keeva veega vastamisi sattudes muutuvad nad tugevaks ja kõvaks. On inimesi, kes on nagu sibulad – kõvad ja veidi kibedad, kuid keevasse vette pannes muutuvad nad pehmeks ja maitsetuks… Ning on ka inimesi nagu kohvi – keevasse vette sattudes muudavad nad vett.
Ja julgekski väita, et tegelikult mingi koha muutumine saab alguse just neist inimestest, kes ei lase end muuta keskkonnal vaid muudavad ise ümbritsevat. Sest olgem ausad, kelle jaoks on Kalamja või Uus-Maailm eelistatud valik? Noorte inimeste jaoks, kes soovivad olla linnale lähedale ja kes üldjuhul on proaktiivsed ja ettevõtlikud. Ehk siis neil on soov muuta asju ning neil on ka alles usk, et muutused on võimalikud. Ja kõige ohtlikum ongi status quo jaoks inimene, kes ei tea, et asju ei saa muuta
Aga kas siis Nõmmel või Laagril ei olegi lootust, sest need piirkonnad kipuvad saama eelistatud elukohaks inimestele, kes on juba pere loonud ja kes on võibolla minetamas veidi seda sinisilmset nooruslikku naivismi, et kõik on võimalik?
Õnneks tundub, et asi pole nii lootusetu. Siinkohas tasuks meenutada turundusest tuntud teooriat, kuidas kliendid võtavad omaks uue toote. Alguses on nn “pioneerid” e innovaatorid, siis järgnevad varajased omaksvõtjad (early adoptors) jne. Sama joonis on tegelikult kohandatav ka iga uue idee või projekti jaoks.
Ehk siis kui siit edasi minna, siis on tegelikult oluline algselt idee ja mõte “maha müüa” ainult üksikutele kõige aktiivsematele. Ainuke häda on see, et erinevalt uusima ifööni mudelist või robotniidukist ei ole müügitehing nii lihtne. Seda võiks pigem vaadelda B2B müügina, kus ei piisa ühekordsest stiilsest reklaamist, vaid on oluline luua alguses usalduslikud suhted ning tuleb arvestada, et closinguni jõudmine nõuab aega ja kannatust.
Samas eks tulu on ka suurem – kui üks aktiivne inimene on kogukonda kaasatud, siis suure tõenäosusega tähendab see palju igasuguseid toredaid ja vahvaid ettevõmisi läbi aastate. Ja just nii tekivadki uued traditsioonid ja pisemad kogukonnad, mis on vajalikud, et kohale vaim sisse koliks.
Teine turunduses levinud teooria, mis tundub väga hästi haakuvat selliste kogukonnaürituste kultuuri loomisega on 4C(K)-mudel, kus käsitletakse 4 olulist faktorit:
Võibolla selle loo lõpuks tuleks küsida, et miks üldse vaeva näha kui selle kogukonnavaimu kasvatamine nii aja- ja energiakulukas on? Siinkohas on tegelikult häid põhjuseid palju:
Võibolla sellest tingitult on avatud külaväravad koos avatud õuekohvikutega muutunud ka juba nii lühikese ajaga vägagi populaarseks ettevõtmiseks. Tänagi sai Vanamõisas ringi sõidetud saiakeste jahil ning pärastlõunal Vanamõisas vabaõhukeskuses üks Argentiinapärane šašlõkk kõigi raskuste kiuste söödud.
Aga kui korraks peatuda ja küsida, et miks sellised kohvikutepäevad ja tänavafestivalid on muutunud nii populaarseteks (ja ma ei pea silmas ainult Saue valda, vaid Eestit üldisemalt), siis kindlasti ei ole asi ilusates kookides ja maitsvas kohvis. Pigem tundub, et tagasihoidlikud eestlased on leidnud uue viisi, kuidas lõpuks ometi veidi kohalikku kogukonda üles ehitada ning kokku tuua ja nagu meile kombeks, siis alguses ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama.
Sest tegelikult on nii selle Laagri kohviku unistuse taga kui ka avatud külaväravate idee keskmes võimalus kohtuda inimestega. Võibolla isegi väiksemates kohtades nagu Ääsmäe, Pällu ja Vanamõisa toimib juba vaikselt see kohalik kogukond, kuid Laagri on natuke vaeslapse osas.
Julgeks isegi väita, et tänasel päeval on Laagri ja Lasnamäe veel mingil tasandil sarnased… Kindlasti ei ole see mõte, mis eriti kellegile nüüd meeldiks (lasnamäelased välja arvatud võibolla ), aga olgem ausad – mõlemad piirkonnad on mingil moel magalarajoonid. Lihtsalt asustustihedus on siin väiksem ja elanike sissetulekud suuremad. Aga enamus meist lahkub siit varavalgest ja jõuab tagasi küllaltki hilja ning paratamatult tundub, et elu on mujal.
Ja üldjuhul see olekski ju täitsa ok – pole ühtegi seadust, mis kohustaks naabritega suhtlema. Aga me kõik tahaksime ju, et kodukant oleks turvaline? Meile meeldiks vahetevahel murda rutiinist välja ja kogeda uusi emotsioone? Ja meil kõigil oleks ju elu palju lihtsam, kui vajadusel oleks alati lähikonnas mõni inimene, kellelt saad abi küsida, kui auto lumehanges või istud linnas ummikus ja lasteaed hakkab uksi sulgema?
Aga selleks, et see kõik juhtuks on vajalik ka see, et me ise hooliks mitte ainult oma maisest varast vaid tunneksime omanikutunnet veidi laiemalt. Et me ise püüaks vahetevahel kaasa lüüa mõne ürituse korraldamisel ning, et me oleksime valmis ka ise appi minema ning teeksime seda hea meelega.
Nagu näha, siis see lugu algas magusatest saiakestest ja lõppes juba palju tõsisematel teemadel, kuid nii väikeses kohas nagu siinne kant on erinevad asjad omavahel seotud. Me muretseme tihti suurte asjade pärast, mille muutmiseks üksikinimese tasemel väga palju võimalust ei ole ja jätame kahe silma vahele pisiasjad, mis tegelikult annaks elule palju sära ja värvi juurde.
Lõpetuseks siia üks armas pilt tänaselt kohvikute päevalt ja siinkohal annaks kindlasti tänase päeva stiilipunktid Musta Kassi kohvikule – kuigi kõik kohad olid toredad, siis see koht oli lihtsalt uskumatult ere näide, et kui vahva kohviku saab teha enda koduaias
Kohvikutepäevast rohkem pilte näeb Saue valla FB lehelt