Juba enne võistlusi tegitas Laagri huvialakool palju elevust kuna meie juhendaja Mai registreeris 4 meeskonda sinna. Nii palju võistkondi ühest koolist/huviringist pole minu teada kunagi samal võistlusel osalenud. Kui juurde panna veel fakt, et lisaks Laagri kooli meeskondadele on Mail juhendada ka Vinni Roboring, kust oli samuti võistkond väljas, siis ütleme nii – sellist juhendajat nagu meil, on küllaltki keeruline leida.
Aga kuigi selline hulljulge entusiasm on muidugi tervitatav, siis sellega kogu lugu ei piirdu. Nimelt peale pikka ja põnevat päeva kui välja kuulutati finalisti, siis selgus, et kõik 4 Laagri meeskonda said edasi finaali ja võideti ka auhinnalisi kohti. Ja finaali pääses ka meie tore naaberlaud – Vinni Beoeeslid. Ehk siis kõik läheb vähem kui 2 kuu pärast kordusesse 
Eriti uhke on fakt, et robotimängu 6-st esimesest kohast olid 3 tükki Laagri võistkondadel – arvestades, et aasta tagasi polnud veel isegi kindel, kas sügisel õnnestub siin roboringi avada, siis võib julgelt väita, et siin hakkab veel põnevaid asju juhtuma…
Osalevad meeskonnad olid:
Laagri Robotid, kes said suisa projekti II auhinna, mis on väga kõva sõna. Läbivaks teemaks oli sel korral projektides Prügi Rännak ja kui mõnes Laagri kooli klassis prügi ja taaskasutus teemaks tuleb, siis soovitaks ka need noored oma projekti näitama kutsuda 
Samuti said nad lisaauhinna kuna mõtlesid välja kõige lahedama viisi, kuidas taaskasutada 60 pizzakarpi (see selline kohapealne ajuharjutus oli) – nende ideeks oli karbid betooni täis valada ja tänavakiviplaatidena kasutada.
Liikmed: Aleksander, Diana, Jan Patrik, Ken-Erik, Marko, Marten ja Mattias
Laagri Darkside sai kohtunike eriauhinna ning samuti tehti suurepärane tulemus robootikamängus saades 4. koha.
Liikmed: Ainar, Arti Henri, Joosep, Karl Mattias, Markus, Oliver, Rainet Martin, Sander ja Sten
Laagri Prügimäekollid XD oli arvatavasti kõige noorem võistkond ( liikmete keskmine vanus alla 9 aasta), kuid see ei takistanud neil saamast robotimängu 3. kohta ja edasipääsu finaali.
Liikmed: Aliise, Brigitta, Joonatan, Karmen, Mirjam, Oliver ja Simmo
Laagri Programmeerijad tegid samuti robotimängus suurepärase soorituse olles lõpuarvestuses 6. kohal ning on oodatud märtsikuisesse üle-Eestilisele finaalkohtumisele.
Liikmed: Hanna, Henri, Joosep, Mihkel, Oliver, Reimo, Sander, Tauri ja Vivian
Lisaks saime endale ka uusi sõpru nagu Vinni Puhh ja Vinni Beoeeslite võistkond
Nüüd kõik lapsed, lapsevanemad ja kindlasti ka Mai peavad veidi toibuma, aga juba varsti tuleb alustada uue hooga, sest finaal nõuab veel paremaid programme, põnevamaid projekte ja stiilsemaid esitlusi… Igatahes võib vist täna õhtul öelda, et Laagri Roboringi käivitamise projekt, mis aasta tagasi Hooandjas alguse sai on edukalt vahefinišini viidud ning nüüd lihtsalt uued mäetipud vajavad vallutamist…
Märtsikuus siis FLL finaal ja kuskilt tuleb leida aeg ka oma koduse robootikavõistluse Laagri Robocity 2016 korraldamiseks – selles osas on igasugune toetus ja abi samuti oodatud. Tee test ja vaata, kuidas sina saad aidata kaasa robotipisiku levitamisele Saue vallas ja Lääne-Harjumaa piirkonnas!
]]>Viimane kord kui seal ruumides viibisin oli 2 aastat tagasi kui viimane pubi oli uksed kinni pannud ja käisime seal luurel seoses Koostöökontori ideega. Kui aus olla siis ega väga palju muutunud ei olnud – veidi oli küll laudu ja pinke välja viidud ja vist neid prozektoreid enne polnud, aga üldmulje oli küllaltki tuttavlik.
Aga sellega ka sarnasus lõppes – olen vist seal pubiruumides elus 4 korda käinud ja nii palju rahvast kui täna pole seal varasemalt küll näinud. Inimesi oli silma järgi hinnates 100 kanti – lapsi veidi rohkem kui täiskasvanuid. Mõnus oli ka see, et seinte äärde olid lauad alles jäetud ning samuti oli võimalus baari äärest kõrgetelt pukkidelt etendust nautida.
Etendusest pikalt kirjutama ei hakka – oma pika ja kireva elu jooksul olen võibolla näinud ka paari põnevamat mustkunsti etendust, kuid Eesti kohta oli tegu väga hea asjaga ja kui keegi kõhkleb, siis omalt poolt julgustaks vähemalt korra siia äärelinna kaema tulema.
Aga küsimus, mis mulle huvi tegelikult pakub on see, et mis sellest kohast välja kasvab. Nagu nende brožüürist lugeda sai, siis on plaanis pakkuda kohta välja peopaigana ja korraldada erinevaid töötubasid. Vestlesin ka ühe toreda töötajaga töötubade osas ja vestluse käigus sai ka õhku visatud idee, et miks mitte lastele korraldada veidi huviringe mustkunsti teemadel. Samuti nii palju kui aru saan, siis on plaanis kutsuda külalisesinejaid ning teha edaspidi ka pigem täiskasvanutele suunatud üritusi. Ehk siis ideid on palju ja vähemalt täna andsid lava peal ja leti taga olijate entusiastlikud näod lootuse, et äkki on sel talvel lisaks Laagri City kontserdimajale ja Vanamõisa külakeskusele veel lisaks üks koht, kuhu sõpradega reede õhtul välja saaks minna ilma, et peaks ette võtma pikka teed kesklinna.
Ja olgem ausad – kuigi selle maja kohta on erinevaid diskussioone olnud läbi aastate, siis sellise lahenduse peale ei mõelnud keegi. Ja mulle nii meeldivad asjad, mis on “out of box” – ehk siis sellest ka minu entusiasm selle koha suhtes. Ja kuna millegipärast traditsioonilised kohvikud/pubid selles majas pikalt ei suuda püsima jääda, siis äkki veidi maagiat oligi see, mis puudu oli
Panen siia ka paar pilti – kuna kahjuks koha peal pilte ei lubatud teha, siis loodan, et tegijad ei pahanda, et kasutan pilte nende FB lehelt.
Ma ei hakka siin pikal kohvikutest pajatama – muidugi tekkis mõtteid, et mida teisiti teha ja samuti sain ideid juhul kui järgmine aasta taaskord end Laagri kohvikutepäeva korraldustiimist peaksin leidma, kuid blogi avama ja uut postitust lisama sundis mind hoopis veidi teine teema.
Nimelt käisime Sauel ringi koos vennaga ja tema jaoks tundus enesestmõistetav, et mina kui “kohalik” tean, mis toimub. Aga minu jaoks on Saue linn tegelikult täiesti võõras kant ja ma ei tunne end seal mingilgi moel kohalikuna. Kõige ilmekamaks näiteks on kasvõi see, et peale 2h ja 7 kohvikut ei õnnestunud mul kohata seal ühtegi tuttavat inimest… Sellist nalja ei ole juhtunud minuga ei Pällus (kuigi enne sinna minekut ma isegi ei teadnud, kus see kohake asub), Ääsmäel ega Vanamõisas.
Samas kui nüüd liitumisplaanid lähevad nii nagu plaan paberil hetkel on, siis 2 aasta pärast pole enam Saue valda ja Saue linn ja Laagri kuuluvad mõlemad sellisesse uhke nimega üksusesse nagu Lääne-Harju vald.
Kuskilt diskussioonist käis läbi, et kõige edukam on ühinemine juhul, kui tavaelanik ei saa aru, et üldse ühinemine toimus (ehk miski ei muutu). Ja kooli, vallateenuste ja lasteaia puhul polegi seda väga keeruline saavutada. Aga hoopis teine asi on selliste suuremate üritustega – paratamatult jõuab info palju laiema publikuni ja kokku hakkab tulema kirevam seltskond. Samuti kui sellised üritused on mingil määral tehtud KOV toel (kas siis finants või tugiteenused) siis paratamatult peab hakkama kompromisse tegema – et ei tekiks olukorda, kus pidevalt miskit toimub, kuid elanikel on juba kerge üleküllastumus.
Siinkohas tundubki järjest olulisem see, et KOV delegeeriks asju edasi kohalikele üksustele (külaseltsid, aktiivsed MTÜ-d jne.), kuid kuigi see on üllas idee ja minusuguse kodanikuühiskonna pooldaja jaoks tundub ainuõige lahendus, siis samas igasugune delegeerimine toob endaga kaasa uut kaost.
Ja kuigi seda on nüüs sauevallakana raske tunnistada, siis mul on tunne, et Saue linna elanikel on tugevam ühtekuuluvustunne… Juba täna tänavatel liikudes ja rahvast jälgides oli näha, et rahvas moodustab kuidagi ühise seltskonna – tuntakse end mugavalt nii tuttavate kui võõrastega. Sellist põimumist kahjuks Laagri suuruses kohas tunda ei ole (vähemalt hetkel veel).
Aga, et seda kirjatükki mitte nukra alatooniga lõpetada, siis samas on ju tore, et siin lähedal on koht, kus on nii palju aktiivseid ja sõbralikke inimesi.
Ja kinnistus ka mu soov katsetada ideed hoopis ühel täiesti suvalisel suvisel õhtupoolikul panna üles siin koduhoovis üks pop-up kohvik. Selline suur kohvikutepäev on küll tore, aga samas veidi kisub ralliks kätte ära ja miks ei võiks selline kodukohvikute traditsioon läbi suve kesta – et igal nädalavahetuse õhtul on kuskil kodu lähedal mõni uus koht, kuhu saab pere ja sõpradega istuma minna ja ennast mõnusalt tunda
