Igatahes mingi hetk hakkas aju tagumises sopis idanema idee, et tegelikult teeme me asju ikkagi täiesti valesti. Räägime küll, et teenuste disain ja pakkumine peaks olema lõpptarbija vaatest lähtuv ja eriti avalike teenuste puhul peaks olema eesmärgiks elanike rahulolu, kuid kui hakata vaatama erinevaid fonde ja rahastus meetmeid vabaühendustele, siis jääb silma pigem kuhjade viisi bürokraatiat ja tunduvalt vähem sellist lõppkliendi/tarbija rahulolu hindamist.
Siit tekkis edasi mõte, et võibolla peaks ikkagi kodanikele andma rohkem sõnaõigust selles osas, mida nad soovivad ja mida vajavad. Aga siin tekib kohe praktiline küsimus – kuidas seda teha? Igasugused rahvaküsitlused ja kaasavad eelarved on üldjuhul tegelikult 5% aktiivseimate elanike nägu ning tihti ei jõua isegi info nende inimesteni, kes tegelikult vajaks mingeid spetsiifilisi teenuseid vmt.
Aga miks siis mitte motiveerida vabaühendusi ise vaeva nägema oma sihtgruppide kaasamisega? Selleks oleks vaja võtta kasutusele “virtuaalne” raha – nimetagem seda praegu vabarahaks. Ehk siis ega elanik saab näiteks aasta lõpuks x% oma maksudest sotsiaalsele kontole. Lisaks saaks siis suunata mingite meetmete raha just nende sihtgrupi kontodele – Eestis on tänu X-teele tegelikult selline tehniline lahendus täiesti teostatav. Näiteks kui mingi meetme eesmärk on toetada maapiirkondi, siis nende vahendite raha läheb jaotamisele just kindla piirkonna elanike vahel. Kui soovitakse julgustada looma rohkem teenuseid puudega inimestele, paljulapselistele peredele etc, siis vastavalt need inimesed ja pered saaksid ka ekstra summa vabaraha oma sotsiaalsele kontole.
Ja seda raha saaks kasutada siis ainult kriteeriumitele vastavavate vabaühenduste toetamiseks (mis kriteeriumid need olema peaks pole veel läbi mõeldud, aga mingi sarnane süsteem nagu praegu tulumaksusoodustusega MTÜ-de puhul toimib). Ja siis kui vabaühendus soovib mingi projekti teha, siis peab ta saama oma rahastuse sihtrühmalt. Kuna sotsiaalsel kontol olevat raha ei saa vahetada, üle kanda teistele ega kulutada mingitele pahedele, siis igal kodanikul on valik – kas toetada sellest mõnd vajaminevat või hingelähedast projekti või lasta rahal aeguda… Aegumine on ka kindlasti oluline kriteerium kuna see tekitab piisava psühholoogilise surve siiski ennast kurssi viia vabaühenduste tegevusega ja mingi otsus teha – me ju oleme kõik teinud mõne idiootse ostu kinkekaardiga, mida me absoluutselt isegi ei vaja, aga kuna kaart aegub järgmisel päeval, siis tuleb see “virtuaalne” raha ju ära kulutada 
Ja registris olev vabaühendus saaks siis vabaraha vahetada eurode vastu, et projektid käima lükata ja midagi kasulikku või toredat teha…
Kusjuures vabaraha puhul võiks saada ka suunatuid annetusi teha – näiteks kui soovin toetada oma omavalitsuse noori, kes on pärit toimetulekuraskustega peredest, siis saan ma oma sotsiaalsel kontol teha sissemakse eurodes ja selle vabarahana lasta üle kanda just oma sihtrühma peredele – see võiks toimida nagu Google või FB Ads – ehk siis saan määrata vanuse, piirkonna ja hulga muid lisakriteeriume, kuid ma ei näe nimesid kellele raha läheb.
Ja oli vist kunagi taaraautomaatide juures nupp, et anneta raha… Miks mitte ei võiks seal olla võimalus kanda raha oma sotsiaalsele kontole?
Ma tean, et kogu see idee on toores, aga samas lahendaks see nii palju probleeme… Inimesed saaks ise otsustada, mis projekte ja teenuseid nad vajaks, vabaühendused peaksid nägema vaeva, et ennast sihtrühmaga kontaktis hoida ja läbi selle tekiks parem arusaam sihtrühma vajadustest ja soovidest ning kaoksid ära kõik need katuserahade jamad – minugipoolest saagu iga riigikogu liige 1/101 sellest katuserahade summast ning valigu siis sihtrühm, kellele ta selle toetuseks saadab… Muidugi läbipaistvuse nimel oleks sellisel juhul hea, kui riigikogulaste sotsiaalsed kontod oleksid avalikud, et oleks siis teada, millist valijate gruppi siis sel korral toetati.
]]>