Ja enamike nende vaimude ühisnimetajaks on vanad legendid ja uskumused – välja arvatud Tartu vaim, kellele küll Postimehe karikatuuriveerg on omistanud antropomorfse välimuse, kuid tegelikult on selle fraasi taga hoopis pigem filosoofiline elukäsitlus, millesse on kindlasti panustanud palju Tartu Ülikool ja erinevad tudengiorganisatsioonid.

Aga tulles nüüd tänasesse päeva, siis mis tegelikult muudab mõne koha erilisemaks kui mõne teise? Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui väidan, et Kalamajas või Uues-Maailmas on rohkem seda kohalikku vaimu kui paljudes teistes piirkondades.

Mis on see, mis nende piirkondades tekitab rohkem sellist kogukondlikku initsiatiivi rohujuure tasemel?

Puidust hooned? Kesklinna lähedus? Traditsioonid ja ajalugu? Tahaks loota, et mitte need faktorid, sest olgem ausad – neid asju järgi teha oleks väga keeruline.

Olen 15 aasta jooksul, mil olen olnud vahelduvalt seotud erinevate vabaühenduste tegevustega, saanud aru, et tegelikult on väga palju kinni inimestes. Siinkohal meenub üks lugu, mida hiljuti kuulsin.

Osad inimesed on nagu munad – alguses õrnad ja haprad, ent keeva veega vastamisi sattudes muutuvad nad tugevaks ja kõvaks. On inimesi, kes on nagu sibulad – kõvad ja veidi kibedad, kuid keevasse vette pannes muutuvad nad pehmeks ja maitsetuks… Ning on ka inimesi nagu kohvi – keevasse vette sattudes muudavad nad vett.

Ja julgekski väita, et tegelikult mingi koha muutumine saab alguse just neist inimestest, kes ei lase end muuta keskkonnal vaid muudavad ise ümbritsevat. Sest olgem ausad, kelle jaoks on Kalamja või Uus-Maailm eelistatud valik? Noorte inimeste jaoks, kes soovivad olla linnale lähedale ja kes üldjuhul on proaktiivsed ja ettevõtlikud. Ehk siis neil on soov muuta asju ning neil on ka alles usk, et muutused on võimalikud. Ja kõige ohtlikum ongi status quo jaoks inimene, kes ei tea, et asju ei saa muuta

Aga kas siis Nõmmel või Laagril ei olegi lootust, sest need piirkonnad kipuvad saama eelistatud elukohaks inimestele, kes on juba pere loonud ja kes on võibolla minetamas veidi seda sinisilmset nooruslikku naivismi, et kõik on võimalik?

Õnneks tundub, et asi pole nii lootusetu. Siinkohas tasuks meenutada turundusest tuntud teooriat, kuidas kliendid võtavad omaks uue toote. Alguses on nn “pioneerid” e innovaatorid, siis järgnevad varajased omaksvõtjad (early adoptors) jne. Sama joonis on tegelikult kohandatav ka iga uue idee või projekti jaoks.

Ehk siis kui siit edasi minna, siis on tegelikult oluline algselt idee ja mõte “maha müüa” ainult üksikutele kõige aktiivsematele. Ainuke häda on see, et erinevalt uusima ifööni mudelist või robotniidukist ei ole müügitehing nii lihtne. Seda võiks pigem vaadelda B2B müügina, kus ei piisa ühekordsest stiilsest reklaamist, vaid on oluline luua alguses usalduslikud suhted ning tuleb arvestada, et closinguni jõudmine nõuab aega ja kannatust.

Samas eks tulu on ka suurem – kui üks aktiivne inimene on kogukonda kaasatud, siis suure tõenäosusega tähendab see palju igasuguseid toredaid ja vahvaid ettevõmisi läbi aastate. Ja just nii tekivadki uued traditsioonid ja pisemad kogukonnad, mis on vajalikud, et kohale vaim sisse koliks.

Teine turunduses levinud teooria, mis tundub väga hästi haakuvat selliste kogukonnaürituste kultuuri loomisega on 4C(K)-mudel, kus käsitletakse 4 olulist faktorit:

• Tarbija/klient (consumer): ehk siis inimene, kellele projekt on suunatud. Siinkohas on ka igasuguste kogukondlike ürituste puhul sama reegel, mis tavaliste äritoodete puhul – liiga õldine ei ole alati parim. Ehk siis kuigi võib ju tekkida ahvatlus teha pidevalt nn suuri üritusi, et oma kodukohas elu käima tõmmata, siis loodetud efekt võib väikeseks jääda. Samuti tuleks eristada oma klienti ja lõpptarbijat. Näiteks kui kohalik omavalitsus püüab elavdada rohujuure tasandi tegevust näiteks koordineerides kohvikute päeva, siis kas nende eesmärk on eelkõige pakkuda aktiivsematele inimestele vaäljundit, millegi tegemiseks (kohvik, käsitöötuba etc) või on oluline võimalikult palju elanikke lihtsalt tunnikeseks tänavale jalutama tuua?
• Kulu (cost): Iga asjaga kaasnevad kulud ja see on kindlasti üheks suureks takistuseks tegelikult asjade organiseerimisel. Siinkohas aga tuleks mõelda, kas iga vahva kogukondlik üritus peab olema tasuta? Hea ürituse puhul on täitsa mõistlik teha mingi osalustasu – tihti arvatakse, et kui MTÜ korraldab, siis peab olema tasuta, aga see ei ole ju nii. MTÜ ei maksa dividende ja selle eesmärk pole rahaline kasum, kuid nagu iga organisatsioon vajab see ka tegutsemiseks finantsilist kapitali.
• Kommunikatsioon (communication): See on nüüd kindlasti koht, kus KOV peaks appi tulema kui mingi selts või ühing püüab mõnd tegevust käima lükata. Sest kommunikatsioon on asi, mis muutub aina keerulisemaks kuna info hulk on meeletu. Ja kindlasti kui alustada mingi aktiivse kogukondliku tegevusega, siis esimesest päevast peale tasuks mõelda ka oma infokanalite üles seadmisele – uudiskirja listid, FB lehed jne. Nii saab kindel olla, et iga järgmine kord on kogu turundustöö juba lihsam. Ja olen kurbusega tõdenud, et kommunikatsiooni osa on tihti see nõrgim lüli – tehakse nii palju üritusi, mille kohta lihtsalt ei suudeta infot huvilisteni viia
• Käepärasus (convenience): ehk siis kui korraldad midagi, siis püüa teha nii, et osalemine oleks käepärane. Nii asukoht kui aeg. Siinkohal oleks mõistlik hoid silma peal ka oma kodupiirkonna muudel üritustel, et välstada olukorda, kus üritused lihtsalt kuhjuvad. Võibolla kunagi, kui idee on käima läinud ja tekkinud on juba lojaalsete fännide hulk siis võid võtta vabamalt ja eeldada, et teised sinu järgi ajastavad, aga senikaua püüa teha tulek enda üritusele mugavamaks.

Võibolla selle loo lõpuks tuleks küsida, et miks üldse vaeva näha kui selle kogukonnavaimu kasvatamine nii aja- ja energiakulukas on? Siinkohas on tegelikult häid põhjuseid palju:

• Vähem kuritegevust ja üldist vandaalitsemist kuna pahalastele meeldib anonüümsus – mida kokkuhoidvamad on mingi piirkonna inimesed, seda suurem on tõenäosus, et sekutakse ka olukorras, kus otseselt oma vara ohus pole;
• Parem tugivõrgustik – kõigil ei ole vanavanemaid kõrvaltänavas ja meil kõigil on vahepeal abi vaja millegagi. Tundes paremini oma naabruskonda leiad ka inimesi, kellelt abi paluda ja kellega ühiselt toimetades hoida kokku aega ja raha;
• Võimalus muuta oma ümbrust – võibolla on puudu mõni mänguväljak või pargipink. Või rallivad autod liiga kiirelt sinu kodutänavas? Kui minna üksi oma muret kurtma, siis üldjuhul jääb hüüdja hääleks kõrbeks, kuid kui näiteks piirkonna inimesed pead kokku panevad ja siis minnakse soovitud lahendust küsima on juba palju suurem tõenäosus, et miski ka juhtuma hakkab.

Kuigi algne mõte oli just Laagri koolis tund teha, siis kuidagi tänu info liikumise käänulistele teedele andsin nõusoleku ka tunni andmiseks Nõmme Erakoolis ja mõneti isegi hea – nii saab asju palju paremini enda jaoks perspektiivi panna kui on võrdlusmaterjali ka.

Laagri koolis siis osalesid külalistunnis kõik kolm kaheksandat klassi. Ehk siis enam kui 60 õpilast. Ütlen ausalt, et see oli päris suur väljakutse, sest paratamatult vahepeal tekkis noortel soov omavahel mõnd asja veidi täpsemalt arutada ja seega enda kehtestamine ei ole nii lihtne.

Kuna eesmärgiks oli pigem teema üldisem tutvustus, siis rääkisime nii sellest, et kes on ettevõtja ja kuidas üldse ettevõtlusega tegelema saab asuda. Siis rääkisin Pere24 näitel, et kuidas toimub näiteks IT teenusel baseeruva firma loomine ning samuti sai kiire ülevaade tehtud erinevatest tugisüsteemidest – nii nendest, kust saab nõu kui ka neist, mis võivad olla abiks finantside leidmisel.

Aga, et kogu asi liiga teoreetiliseks ei läheks, siis tunni viimases osas tegime ka väikese rühmatöö – iga rühm pidi välja nuputama ühe toote või teenuse.

Kusjuures just see viimane osa oli minu jaoks eriti positiivseks üllatuseks – enamik rühmi suutis 5 minutiga läbi arutada palju ideid ning eriti elavalt jäid näiteks meelde elektrooniline jalutuskepp pimedate jaoks (et saada andurite abil infot ümbritseva kohta) ja samuti mobiiliäpp, mis aitab vene keelest aru saada (ehk siis kirillitsat mitte oskav inimene teeb pildi ja saab kohe tõlke). Muidugi ma kahtlustan, et need ideed võivad isegi mingil moel teostatud olla, kuid kindlasti seal klassis olevad noored seda ei teadnud ja ideed tulid nende endi peadest.

Samuti toodi ka välja, et selline ideede brainstorming on päris keeruline kuna kõik on ju maailmas juba olemas Ütleme, et seda tunnet teavad vist väga hästi ka need, kes Garage48-l sagedamini on osalenud…

Tund aega hiljem toimus siis tund Nõmme erakooli 9ndas klassis, kus klassis oli 10 õpilast (tegelikult neid vist klassis 12, aga kaks last puudus). Ja olgem ausad – sellises väikeses seltskonnas on tunni tegemine ikka oluliselt lihtsam. Sa saad kaasata iga õpilast ja kontakti loomine on kiirem ja sujuvam.

Sisu ja esitlus olid samad, aga kuna tunnis oli ka klassi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes vahepeal aitas kaasa näidete ja vihjetega, mis aitas siduda minu esitlust nende varem õpituga või andis vihje, et seda infot läheb varsti tunnis vaja, siis õpilaste motivatsioon oli muidugi selle võrra suurem.

Ka seal klassis tegime rühmatöö ja seal siis tekkis diskussioon selle ümber, kas ettevõtlus on ka see, kui olla näiteks mingi kauba maaletooja ja edasimüüja – millegipärast tundus ka neile, et ettevõtlus tähendab alati unikaalset toodet või teenust.

Aga eriti põnevaks läks paar minutit enne tunni lõppu, kus üks noormees juba asjaga nii hoogu läks, et uuris, et miks peaks gümnaasiumis üldse õpilasfirmaga jamama vaid teeks kohe OÜ ära – koos õpetajaga siis püüdsime entusiasmi veidi maha tõmmata ja seletada, et miks just õpilasfirma on eriti hea ja turvaline viis asjadega alustada. Igatahes on mul tunne, et see noormees läks koju raamatupidamise kohta täpsemalt uurima kuna jõudsime juba vestlusega niikaugele, et mis siis on suurimad kulud väikefirma jaoks

Kui nüüd kiire wrap-up teemale teha, siis minu jaoks oli tegu väga toreda võimalusega ja siiralt loodan, et ka õpilaste jaoks vähemalt paar mõtet seal oli, mis kuhugi tagumisse ajusoppi jäid idanema ja ehk ühel ilusal päeval julgevad nad sammu mugavustsoonist välja astuda ja midagi katsetada. Ja ma tõesti arvan, et korra kaks aastas peaks juba põhikooli vanem aste veidi koolipingist kaugemale vaatama – kas siis taoliste külalisloengute näol või veel parem oleks klassiekskurssioonid mõnda põnevasse ettevõttesse. Sest kui me räägime, et noored peaksid juba peale põhikooli lõppu tegema teadlikuid valikuid oma edasise haridustee osas (gümnaasium – mis kallak?, kutseõpe etc.), siis hetkel neil ei ole piisavalt infot selliste otsuste langetamiseks.

Igatahes kevadel mõte sai mõeldud ja, et ainult mõtteks ei jääks siis sai ka vaikselt tegutsema hakatud. Kahjuks tuli ülikooli lehti vaadates tunnistada, et kuigi ülikoole palju ja aineid ka, siis tegelikult ega väga lihtne see valik ei ole kuna sobivaid aineid on tegelikult vähe. Kui tahta midagi praktilist, kaugõppega ja samas sellist, mis ei oleks päris nullist kõige õppimine ( kuigi uued teadmised on toredad, siis hetkel on eesmärk siiski ka see ilus paber, et saaks edaspidi magistritasemel end avastama hakata ).

Lõpuks jäigi valikusse üks aine – “Ettevõtlus ja projektijuhtimine” Pärnu Kolledzis. Ehk siis tegelikult asi, mille praktilist poolt on päris palju ära proovitud ja mingi teoreetiline baas ka olemas. Aga kuna oligi hirm, et esimene semester äkki veidi liig kordamine tundub ja seega alguse motivatsioon raisku läheb… Aga no see ei oleks ju mina, kui kiirelt lahendust taolistele probleemidele ei leiaks – miks teha ülikool 3 aastaga kui saab ka kahega Ehk siis tekkis plaan sel aastal läbida nii 1. kui 2. kursuse ained ja siis järgmine aasta rahulikult 3. kursus + lõputöö.

Mõeldud tehtud – vahetasin õppejõududega mingi hulga kirju ja veensin neid, et olen piisavalt tubli, tark ja andekas, et võiksin 2. kursuse aineid ilma eeldusaineid läbimata võtta…

Ja siinkohal sai kogu ilus sujuv algus otsa ja tekkis väike paaniks. Muidugi ma vaatasin enne sisseastumist õppekava üle – aga mitte piisavalt põhjalikult. Ma eeldasin, et EAP = 2/3 AP ja kuna meeles oli oma varasemast ülikooli ajast, et tegelikult sellise 3AP saamiseks ei olnud vaja just naba ära pingutada, siis deklareerisin 55EAP ilusasti sellek semestriks – see siis vanas vääringus ca. 39AP ja tundus täiesti tehtav.

Aga juba eelmine nädal sain aru, et need kuulujutud, et kaugõppes olvad inimesed saavad oma hariduse “mitte midagi” tehes on sõna otseses mõttes linnalegendid. Ma pole veel julgenud oma statistikat lõpuni viia, aga tundub, et

1EAP = umbes 150lk lugemismaterjali + 5lk referaati või mõnda muud kirjatööd + mingi hulk tunde + 1/4 eksamit.

Ehk siis

55EAP = 8250lk lugemist + 225lk kirjatööd + 120h loengutes + 14 eksamit

Mitte nüüd võimatu, aga kohe kindlasti ei tohiks igav mul väga sellel sügisel hakata.

Positiivse poole pealt pean tunnistama, et umbes 75% loengutest ja seminaridest on täiesti huvitavad. Kuigi vahel tundub kogu lähenemine ülimalt teoreetiline ja pähe tikub mõte, et kas see õppejõud on püüdnud kunagi seda, mida ta räägib ka praktiliselt rakendada, aga samas kui kõrgele ei sihi, siis ei saavuta ka mitte midagi.

Võibolla eelmisest nädalast kõige shokeerivam minu jaoks oli üks matemaatika seminar – seal siis 100 2. kursuse tudengit lahendas ühiselt elementaarseid murde, lihtsustas avaldisi ning arvutas protsente. Muidugi saan aru, et oma NRG + mate-informaatika taustaga ongi minu jaoks matemaatia loogilisem kui enamike teiste jaoks, aga ikkagi tekkis küsimus, et kas koolide matemaatika õpe on ikka selline nagu peaks.

Kusjuures sisseastumiskatsetel oli ka üks küllaltki lihtne summa ülesanne ja see oli ainus, mille puhul ei suutnud meenutada, kas seal oli mõni valem ka kuidas asja stiilsemalt lahendada – ehk siis pidin tegema lihtsalt pikalt ja robustselt välja kirjutades asja. Nüüd sain teada, et 600-st sisseastust olid seda ülesannet püüdnud lahendama asuda 4 inimest, kellest 2 olid saanud õige vastuse :/ Ehk siis midagi on ikkagi veidi mäda meie haridussüsteemis.

Aga jah – põnevad ja pingelised ajad on ees ja kahtlustan, et siia blogisse ma väga tihti postitama lähikuudel ei jõua kuna muud kirjatööd on ju kohustuslikud ja see siin on lihtsalt hobi. Samas kes teab – 9h koolimajas viibimist on tegelikult täitsa mõnus siin postitada midagi, mille puhul ei pea järgima 30lk pikkust juhendit, et mida ja kuidas kirjutada

Aga kursus tundub täitsa tore. Peangi nüüd lõpetama ja pubi poole suunduma kuna suures õppimistuhinas ei tasu nüüd ära unustada ka tudengielu meeldivamat poolt – uusi toredaid tuttavaid ja ühiseid üritusi