Aga siiski alati ei piisa paarist entusiastist – eriti kui tahta läbi viia suuremaid projekte. Siis lisanduvad ka võrrandisse kaks lisafaktorit – raha ja inimvara (kas pole lahe sõna – avastasin just, et ÕS ei soovita inimressurssi enam kasutada ). Ehk siis tegevuste läbiviimiseks on vaja raha ja siis ka üldjuhul inimesi (kui ei ole mingi nn “betooniprojektiga”, kus enamik vajaminevatest töödest tellitakse väljastpoolt).

Siinkohal tahakski teha blogisse ka väikese kokkuvõtte enda ja Anita kevadisest uurimustööst, mis sai küll tehtud ühe õppeaine raames, kuid mille sisu võiks huvi pakkuda igale inimesele, kes vabaühenduste temaatikaga kokku puutub.

Uurimustöö teemaks oli “Vabaühenduste rahastusallikate ja kaasatud inimressurside mõju eesmärkide saavutamisele Harjumaa vabaühenduste näitel” ning selle raames saatsime kutse küsitluses osaleda 862-le Harjumaal tegutsevale MTÜ-le, kellest 73 ka aega leidis vastamiseks.

Põhimõtteliselt ol meie eesmärgiks teada saada, mis mõjutab vabaühenduste võimekust soovitud eesmärke saavutada kõige rohkem ja selle välja selgitamiseks püstitasime töös ka kolm hüpoteesi:

1. Liikmete ja vabatahtlike arv mõjutab vabaühenduse võimekust tegevusi edukalt ellu viia.

Tundus küllaltki loogiline eeldada, et mida rohkem liikmeid ja vabatahtlikke, siis seda paremini saab tegevusi planeerida ja ellu viia. Meie suureks üllatuseks selgus, et statistiliselt ei kinnita miski, et suurema liikmete arvuga vastajad annaksid parema hinnangu enda tegevuste läbi viimise võimekusele. Huvitav on see, et kui töös sai jagatud vastanud MTÜ-d kolmeks grupiks:

• 1-9 ;
• 10-30 ;
• 31+ liiget/vabatahtlikku

siis esimeses ja viimases grupis oli hinnang enda tegevusvõimekusele küllaltki sarnane ( 3.67 vs 3.92), kuid vabaühendused, kus oli 10 – 30 liiget andsid endale keskmise hinnangu 4.33, mis on juba märgatavalt kõrgem.

Kokkuvõtlikult öeldes jäi hüpotees tõestamata, kuid tekkis idee, et äkki ongi mingi “optimaalne” suurus liikmete arvu jaoks – 20 liiget/vabatahtlikku on ju küllaltki hallatav ja samas piisav, et üsna palju korda saata. Liiga vähe inimvara tekitab liiga suurt koormust, kuid samas liiga palju inimesi toob ka kaasa uusi probleeme. Kindlasti asi, mida oleks tore täpsemalt edaspidi uurida.

2. Omatulu mõjutab vabaühenduse jätkusuutlikkust

Siinkohas seletaks siis inimestele, kes aktiivselt MTÜ-de tegevuses ei osale, et mis imeline loom see omatulu on. Nimelt on 3 olulisemat allikat vabaühenduste tegevuse rahastamiseks järgmised:

• Toetused (projektitoetused eelkõige);
• Annetused ja liikmemaksud;
• Omatulu e enda teenuste ja kaupade müügist saadud tulu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et omatulu on MTÜ ettevõtlustulu ehk siis mingi hüve müük. Selleks hüveks võib olla koolitus, kontsert või käsitöö – sõltuvalt MTÜ eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Kui omatulu moodustab juba sissetulekutest suurema osa, siis võime vabaühendust pidada ka sotsiaalseks ettevõtteks ning selle teema kohta saab juba palju põnevat lugeda “Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku” kodulehelt.

Ja tõepoolest selgus küllaltki tugev seos selle vahel, et ühendused, kes andsid omatulule positiivse hinnangu hindasid ka oma jätkusuutlikkust märgatavalt kõrgemalt.

Loo moraal siinkohas oleks mitte jääda lootma ainult projektitoetustele vaid siiski panustada ka oma toodete ja teenuste välja arendamisse, et luua rohkem stabiilsust.

3. Mida suurem eelarve, seda paremaks hinnatakse oma rahastuse leidmise pädevust.

See hüpotees on ka töös kõige kohmakama sõnastusega, kuid idee on selles, et kui organisatsioonis on piisavalt pädevus projektide kirjutamiseks või muu oma tulu genereerimiseks, siis see peaks kajastuma ka eelarves. Tundub loogiline, kas pole?

Ankeedis palusime organisatsioonidel anda hinnang oma rahastuse leidmise oskusele ning võrdlesime seda siis organisatsiooni 2015. aasta eelarve suurusega. Tulemus oli veidi ootamatu, kuid samas tegelikult ka positiivne – nimelt seos puudub. Loodetavasti tähendab see, et organisatsiooni tegevuste planeerimisel lähtutakse siiski pigem muudest väärtustest, kui ainult sellest, et kas osatakse kuskilt fondist raha välja kirjutada või mitte

_____________

Kui nüüd tekkis sügavam huvi, siis uurimistöö täiskujul on leitav siit.

Ja kui tekkis soov ise andmetest veel seoseid leida, siis palun väga – tänase seisuga on seal 76 vastajat ja exceli tabeli saab alla laadida siit. ( Eemaldatud on need andmed, millega vastajaid kuidagi tuvastada saaks.  Juhul kui kuskil avaldate nende andmete põhjal, siis palun viidake sellele blogipostitusele )

And last but not least – suured tänud ka Anita Jürsonile, kellega koos selle küsitluse läbi viisime ja töö kokku panime – tema siis aktiivselt tegutseb Loomade Nimel MTÜ-s.

PS! Kuna plaan on vabaühenduste teemal ka järgmine kevad lõputöö teha, siis juhul kui kellelgi on mõni hea lugemissoovitus, siis lisage see siia kommetaaridesse või saatke mulle diana.poudel@gmail.com.

Ja enamike nende vaimude ühisnimetajaks on vanad legendid ja uskumused – välja arvatud Tartu vaim, kellele küll Postimehe karikatuuriveerg on omistanud antropomorfse välimuse, kuid tegelikult on selle fraasi taga hoopis pigem filosoofiline elukäsitlus, millesse on kindlasti panustanud palju Tartu Ülikool ja erinevad tudengiorganisatsioonid.

Aga tulles nüüd tänasesse päeva, siis mis tegelikult muudab mõne koha erilisemaks kui mõne teise? Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui väidan, et Kalamajas või Uues-Maailmas on rohkem seda kohalikku vaimu kui paljudes teistes piirkondades.

Mis on see, mis nende piirkondades tekitab rohkem sellist kogukondlikku initsiatiivi rohujuure tasemel?

Puidust hooned? Kesklinna lähedus? Traditsioonid ja ajalugu? Tahaks loota, et mitte need faktorid, sest olgem ausad – neid asju järgi teha oleks väga keeruline.

Olen 15 aasta jooksul, mil olen olnud vahelduvalt seotud erinevate vabaühenduste tegevustega, saanud aru, et tegelikult on väga palju kinni inimestes. Siinkohal meenub üks lugu, mida hiljuti kuulsin.

Osad inimesed on nagu munad – alguses õrnad ja haprad, ent keeva veega vastamisi sattudes muutuvad nad tugevaks ja kõvaks. On inimesi, kes on nagu sibulad – kõvad ja veidi kibedad, kuid keevasse vette pannes muutuvad nad pehmeks ja maitsetuks… Ning on ka inimesi nagu kohvi – keevasse vette sattudes muudavad nad vett.

Ja julgekski väita, et tegelikult mingi koha muutumine saab alguse just neist inimestest, kes ei lase end muuta keskkonnal vaid muudavad ise ümbritsevat. Sest olgem ausad, kelle jaoks on Kalamja või Uus-Maailm eelistatud valik? Noorte inimeste jaoks, kes soovivad olla linnale lähedale ja kes üldjuhul on proaktiivsed ja ettevõtlikud. Ehk siis neil on soov muuta asju ning neil on ka alles usk, et muutused on võimalikud. Ja kõige ohtlikum ongi status quo jaoks inimene, kes ei tea, et asju ei saa muuta

Aga kas siis Nõmmel või Laagril ei olegi lootust, sest need piirkonnad kipuvad saama eelistatud elukohaks inimestele, kes on juba pere loonud ja kes on võibolla minetamas veidi seda sinisilmset nooruslikku naivismi, et kõik on võimalik?

Õnneks tundub, et asi pole nii lootusetu. Siinkohas tasuks meenutada turundusest tuntud teooriat, kuidas kliendid võtavad omaks uue toote. Alguses on nn “pioneerid” e innovaatorid, siis järgnevad varajased omaksvõtjad (early adoptors) jne. Sama joonis on tegelikult kohandatav ka iga uue idee või projekti jaoks.

Ehk siis kui siit edasi minna, siis on tegelikult oluline algselt idee ja mõte “maha müüa” ainult üksikutele kõige aktiivsematele. Ainuke häda on see, et erinevalt uusima ifööni mudelist või robotniidukist ei ole müügitehing nii lihtne. Seda võiks pigem vaadelda B2B müügina, kus ei piisa ühekordsest stiilsest reklaamist, vaid on oluline luua alguses usalduslikud suhted ning tuleb arvestada, et closinguni jõudmine nõuab aega ja kannatust.

Samas eks tulu on ka suurem – kui üks aktiivne inimene on kogukonda kaasatud, siis suure tõenäosusega tähendab see palju igasuguseid toredaid ja vahvaid ettevõmisi läbi aastate. Ja just nii tekivadki uued traditsioonid ja pisemad kogukonnad, mis on vajalikud, et kohale vaim sisse koliks.

Teine turunduses levinud teooria, mis tundub väga hästi haakuvat selliste kogukonnaürituste kultuuri loomisega on 4C(K)-mudel, kus käsitletakse 4 olulist faktorit:

• Tarbija/klient (consumer): ehk siis inimene, kellele projekt on suunatud. Siinkohas on ka igasuguste kogukondlike ürituste puhul sama reegel, mis tavaliste äritoodete puhul – liiga õldine ei ole alati parim. Ehk siis kuigi võib ju tekkida ahvatlus teha pidevalt nn suuri üritusi, et oma kodukohas elu käima tõmmata, siis loodetud efekt võib väikeseks jääda. Samuti tuleks eristada oma klienti ja lõpptarbijat. Näiteks kui kohalik omavalitsus püüab elavdada rohujuure tasandi tegevust näiteks koordineerides kohvikute päeva, siis kas nende eesmärk on eelkõige pakkuda aktiivsematele inimestele vaäljundit, millegi tegemiseks (kohvik, käsitöötuba etc) või on oluline võimalikult palju elanikke lihtsalt tunnikeseks tänavale jalutama tuua?
• Kulu (cost): Iga asjaga kaasnevad kulud ja see on kindlasti üheks suureks takistuseks tegelikult asjade organiseerimisel. Siinkohas aga tuleks mõelda, kas iga vahva kogukondlik üritus peab olema tasuta? Hea ürituse puhul on täitsa mõistlik teha mingi osalustasu – tihti arvatakse, et kui MTÜ korraldab, siis peab olema tasuta, aga see ei ole ju nii. MTÜ ei maksa dividende ja selle eesmärk pole rahaline kasum, kuid nagu iga organisatsioon vajab see ka tegutsemiseks finantsilist kapitali.
• Kommunikatsioon (communication): See on nüüd kindlasti koht, kus KOV peaks appi tulema kui mingi selts või ühing püüab mõnd tegevust käima lükata. Sest kommunikatsioon on asi, mis muutub aina keerulisemaks kuna info hulk on meeletu. Ja kindlasti kui alustada mingi aktiivse kogukondliku tegevusega, siis esimesest päevast peale tasuks mõelda ka oma infokanalite üles seadmisele – uudiskirja listid, FB lehed jne. Nii saab kindel olla, et iga järgmine kord on kogu turundustöö juba lihsam. Ja olen kurbusega tõdenud, et kommunikatsiooni osa on tihti see nõrgim lüli – tehakse nii palju üritusi, mille kohta lihtsalt ei suudeta infot huvilisteni viia
• Käepärasus (convenience): ehk siis kui korraldad midagi, siis püüa teha nii, et osalemine oleks käepärane. Nii asukoht kui aeg. Siinkohal oleks mõistlik hoid silma peal ka oma kodupiirkonna muudel üritustel, et välstada olukorda, kus üritused lihtsalt kuhjuvad. Võibolla kunagi, kui idee on käima läinud ja tekkinud on juba lojaalsete fännide hulk siis võid võtta vabamalt ja eeldada, et teised sinu järgi ajastavad, aga senikaua püüa teha tulek enda üritusele mugavamaks.

Võibolla selle loo lõpuks tuleks küsida, et miks üldse vaeva näha kui selle kogukonnavaimu kasvatamine nii aja- ja energiakulukas on? Siinkohas on tegelikult häid põhjuseid palju:

• Vähem kuritegevust ja üldist vandaalitsemist kuna pahalastele meeldib anonüümsus – mida kokkuhoidvamad on mingi piirkonna inimesed, seda suurem on tõenäosus, et sekutakse ka olukorras, kus otseselt oma vara ohus pole;
• Parem tugivõrgustik – kõigil ei ole vanavanemaid kõrvaltänavas ja meil kõigil on vahepeal abi vaja millegagi. Tundes paremini oma naabruskonda leiad ka inimesi, kellelt abi paluda ja kellega ühiselt toimetades hoida kokku aega ja raha;
• Võimalus muuta oma ümbrust – võibolla on puudu mõni mänguväljak või pargipink. Või rallivad autod liiga kiirelt sinu kodutänavas? Kui minna üksi oma muret kurtma, siis üldjuhul jääb hüüdja hääleks kõrbeks, kuid kui näiteks piirkonna inimesed pead kokku panevad ja siis minnakse soovitud lahendust küsima on juba palju suurem tõenäosus, et miski ka juhtuma hakkab.

Igatahes lühidalt asja kokku võttes on EMSL (Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit) eesmärgiks koos vabaühenduste esindajatega välja mõelda ettepanekud meie poliitilisele eliidile, et kuidas kolmandat sektorit paremini rahastada.

Hetkel siis põhimõtteliselt mingi rahastus ikka liigub ja suurimad summad siis MTÜ-dele lähevad läbi Hasartmängunõukogu ja katuserahade. Kahjuks sellisel projektipõhisel rahastamisel on mõningaid varjukülgi – isegi kui kõik oleks läikiv nagu prillikivi (mille puhul osade kommentaaride puhul võiks eeldada, et nii see päris ei ole), siis selline täna annan ja homme ei anna tüüpi rahastamine kohe kindlasti ei muuda vabaühendusi tugevamateks ning pole just lihtne panna pikemaajalisi eesmärke kui kõik sõltub tuule suunast.

Kohe alguses oli ka väike diskussioonipaneel, kus osalesid Jürgen Ligi ja Andres Anvelt poliitikute poolelt,  Alari Rammo kui EMSL esindaja ja siis lisaks Suum Sukles (kelle puhul jäi veidi arusaamatuks, et keda ta esindab, aga kes olen mina, et kedagi isiksuse lõhestumises süüdistada ).

Ligi oli tavapäraselt kuldsuu ja pärleid pudenes – said oma osa nii riigikogu, valitsus kui ka mõned isikud nimeliselt. Aga põhimõtteliselt olid kõik esinejad lõpuks üksmeelel, et midagi peaks muutma, aga segaseks jäi veidi see, et kes siis muutuste vastu konkreetselt on. Natuke kurb oli ka vaadata, kuidas Anvelt ühes lauses mainib, et muidugi tuleb edaspidi kaasata kõiki osapooli kohe alguses ja siis paar minutit hiljem mainib, et Saar töötab mingit eelnõud välja, aga no pole ju enne vaja kellegagi suhelda kui eelnõu paberil.

Peale diskussiooni tehti väike paus ja siis edasi töö juba rühmades käima hakkas. Kuna ma sain just eelmine nädal korda juriidilise poole oma Laagri Kogukond MTÜ jaoks ning kindlasti kogukonnaprojektid on hetkel valdkond, mis põnevust pakub, siis liitusingi kohaliku demokraatia ja kogukonnaprojektide töögrupiga.

Seltskond oli kirev – inimesi Saaremaalt Tartuni ning kõigil oli ka nii häid kui halbu lugusid elust enesest, mida jagada. Kusjuures tundub, et Saue vald on küllaltki eesrindlik selles osas – on ju kohalikele MTÜ-dele määratud isegi eelarvelisi toetusi ja üldjuhul püütakse ka kaasa mõelda. Aga mõned mõtted ikkagi jäid sellest arutelust ka kuhugi ajukäärdudesse idanema.

Kui kõik tunnevad kõiki, siis kuidas olla kindel, et rahastustusotsused on objektiivsed?

Isegi siin Saue vallas (mis oma 10 000+ elanikuga on Eesti suuremate omavalitsuste seas) on tegelikult umbes 100-200 inimest, kes tegelikult tegutsevad aktiivsemalt ja paratamatult tuntakse üksteist. Lisaks veel on paratamatus ka see, et aktiivsemad vabaühenduste esindajad kandideerivad ka KOV valimistel ja neid on päris suur hulk nii volikogus kui komisjonides. Ehk siis kuidas vältida seda, et otsuseid tehakse suvjektiivsete asjaolude põhjal?

Selline võiks välja näha üks asum või kogukond ja paratamatult on aktiivsemad inimesed kusagil seal keskel… ( Pilt Christakis & Fowler)

Arvatavasti sellel olukorral ei olegi nüüd ühest vastust, aga kindlasti aitab see, kui rahastusega seotud asjaolude puhul on info kõigile kättesaadav ning samuti ei ole siin kivid ainult omavalitsuse kapsaaedades. Väga paljud MTÜ-d ei jaga piisavat infot ka ise väljaspoole ja paratamatult võib tekkida kahtlus, kui keegi saab suuremaid summasid ja ainuke info, mis nende kohta internetist leitav asub äriregistri kodulehel. Kui palju liikmeid? Mis huvitavad projektid käimas on? See info avalikult aitaks palju pingeid maha võtta.

Tegutsemine kolmandas sektoris = vabatahtlik töö

Millegipärast on paljude meetmete ja fondide hindajate hulgas levinud arusaam, et kolmas sektor on tasuta tööjõud. Muidugi põhineb kõik vabatahtlike kaasamisel ja vähesed MTÜ-d saavad pakkuda isegi täistöökohaga töötajatele konkurentsivõimelist palka, aga kas see nii ka olema peaks? Keegi ütles väga ilusasti, et Toidupanga vabatahtlikel, kes kord kuus abiks käivad silmad säravad, aga need, kes taustal kogu töö ära teevad, on ammu läige tuhmunud ja liigagi tihti põletatakse ennast läbi. Eriti irooniline on see, et keegi ei sea küsimärgi alla kui taotluses on kirjas, et kutsutakse esinema mõni esineja, kellele siis paari tunni eest 300€ makstakse, agarida, kus projektijuht endale paari kuu tegutsemise eest sümboolseks brutopalgaks kirjutab paarsada eurot tekitab negatiivseid emotsioone.

Veidi liiga palju kasti sees mõtlemist

Kusjuures taaskord – probleem ei ole ainult ühes otsas. Inimestega koha peal suheldes siis tegelikult oli päris vähe neid vabaühendusi, kes püüdsid endale stabiilset rahavoogu genereerida ka läbi sotsiaalse ettevõtluse – pigem oli seisukoht, et kõike peabki tasuta tegema. Ja ma olen sellega nõus, kui me räägime kõige nõrgematele inimgruppidele suunatud tegevustest – vaesusriskid pered, naiste turvakodud ja kodutute loomade varjupaigad ei saa kindlasti oma põhitegevusele hinnasilti külge panna oma klientide perspektiivist.

Pardiralli (mida korraldab MTÜ Eesti Vähihaigete Laste Vanemate liit) on üks väga vahva aktsioon, mis võiks inspireerida ka teisi veidi uutmoodi lähenemisi kasutama, et leida vajalikku rahastust… (Foto: pardiralli.ee)

Aga samas kui me räägime kogukonnaüritustest, siis võiks ikkagi kaaluda seda varianti, et teha kasvõi vabatahtlik pilet (ehk siis igaüks maksab vastavalt oma võimalustele). Nii saab MTÜ endale veidi reserve, et kindlustada, et põnevad asjad toimuvad ka siis kui keegi katust pakkuma ei taha tulla ja mõni idee lihtsalt ei mahu ühegi toetusmeetme raamidesse.

____________________

Aga kui nüüd kiirelt üritusest edasi rääkida, siis peale lõunat kõik ideed ühele seinale kokku koguti ja lubati selle alusel ka ettepanekud koostada. Idee on üllas ja vajalik, aga ma lihtsalt kardan, et musklit jääb veidi väheks, et need head mõtted ellu kutsuda. Ja siinkohal ma tõesti ei kahtle mitte EMSL kompetentsis vaid pigem muretsen selle üle, et kolmas sektor on tegelikult ka ise seesmiselt killustunud. Praegune riigi poolne rahastamine tekitab pingeid, kahtlustusi ja ebatervet konkurentsi ja paratamatult see takistab ühise eesmärgi nimel pingutusi tegemast.

Aga igatahes oli tore olla üle pika aja jälle ühel EMSL üritusel (AIESECi aegadel sai neil üritustel ikka sagedamini osaletud..). Aga kurb on näha, et probleemid kipuvad samad olema – kaootiline rahastus, liikmete kaasamine keeruline ning kuna tegu hobi ja mitte tööga (üldjuhul) siis organisatoorne võimekus madal.

Kusjuures lõpetuseks üks väike fakt, mis meelde jäi

31% inimestest tahaks vahepeal vabatahtlikku tööd teha, aga ei tea kus ja mida…

Ehk siis kui sa juhuslikult oled selle 31% seas ning elad Laagris, siis anna endast märku diana.poudel@gmail.com . Enne suve on küll plaan Laagri Kogukond MTÜ-ga üks üritus korralikult ära teha – “Laagri Robocity 2016”, kuid suveks ja sügiseks on ideid veel ning samuti olen valmis alati kaasa aitama mõne uue idee käivitamisel

Ja EMSL lehel olevat kokkuvõtet üritusest saab lugeda siit.