Tunnistan ausalt, et eks veidi ajendas ka osalema uudishimu – tahtsin veidi paremat ülevaadet, et mis siis toimub uue ühendvalla piires IT hariduse ja robootikaga seoses ja külalisõpetajana tundi andes saab palju parema tunnetuse kui mööda foorumeid uurides või külajutte kuulates.

Esimene mulje koolist oli super. Võrreldes Laagri kooliga on Nissi kool väike, kuid jätab armsa ja kaasaegse esmamulje. Turvanaise asemel võttis mind uksel vastu hoopis sööklatädi, kes teadis kohe juhatada, kus on õpetajate tuba ja kus arvutiklass. Väikese koolimaja luksus – Laagri koolis on õige arvutiklassi otsimine mõnikord kunsttükk omaette

Kusjuures kuna jutt käib ka Kooditunnist, siis mainin ära, et otsustasin teha Minecrafti lihtsamat versiooni – kuigi eks veidi mures olin kuna esimene tund üheksandikega ja äkki nende jaoks liiga lihtne. Eelmine päev lahendasin kõik 13 ülesannet ka ise ära ja ausalt öeldes süda kohe palju rahulikum kui kui 12. ülesandega ise 20 minutit nuputasin, et õige lahendus leida ( minu lahenduskäike näeb siit). Ehk siis peaks olema piisavalt nuputamist ka noortele.

Esimene klass siis olidki üheksandikud. Esmalt siis kiire tutvustus ja siis palusin noortel nimetada mõni amet või valdkond, kus 20 aasta pärast IT-d vaja ei lähe. Pakuti nii koristamist (robottolmuimejad on juba praegu reaalsus ja see ju pigem algus kui lõpp), metsatöid (Timber äppi sai suurepäraseks näiteks tuua), kassapidajaid (iseteeninduskassad) ja talutööd (Trigon farmi lüpsirobotit sai isegi talude päeval uudistamas käidud). Igatahes jõudsime peale paari minutit brainstormingut ühisele arusaamale, et sellist ametit eriti ei olegi. Väitsin, et 20 aasta pärast on kaks varianti jäänud – kas sulle alluvad robotid või sina allud robotile ( siinkohas oli hea näiteks tuua, kuidas Tieto nimetas äriüksuse juhiks roboti). Kõik kohalviibijad olid nõus, et parem oleks omada robotist alluvat kui ise robotile hommikul kohvi serveerida, ning asusime seega tunni põhiteema kallale.

Kuna visuaalne programmeerimine ei olnud noortele tuttav, siis esimene ülesanne tekitas segadust – osadelt sai ka reaktsiooni kätte, et “titekas”. Teatasin resoluutselt, et pretensioone võtan ainult inimestelt, kes on kõik ülesanded täiuslikult ära lahendanud ja seega töö jätkus. Tunni lõpus polnud ühtegi noort, kellel oleks 13 rohelist mummu, aga lõpuni olid jõudnud kõik. Jagasin osalejatele diplomid ja väikesed meened ja juba kohe varsti algas uus tund, kus 6. ja 7. klass koos olid (Nissis klassides keskmiselt tundub 15 last olevat, seega kaks klassi korraga tunnis ei ole miskit hullu).

Veidi segadust toolidega ja kõik läks uuesti kordusesse. Ja tund hiljem 5. klassiga… Kusjuures huvitav on see, et 5. ja 9. klassi vahel mingit suurt taseme erinevust ei olnud – jõuti sama palju ja just üks 5. klassi poiss suutis 12 mummu ilusasti roheliseks saada (hall mumm tähendab, et programm saavutas eesmärgi kuid liiga pika koodiga, roheline mumm tähistab optimaalset koodi). Kõige rohkem tundus poisse motiveerivat minu selgitus, et kui tegu oleks päris programmiga, siis tellijana ma väga ei tahaks maksta kehva koodi eest….

Mis siis päeva kokkuvõtvad mõtted oleks?

• Programmeerimisega võiks laps hakata tegelema hiljemalt 5. klassis – siis on huvi ja entusiasm kõigil suurem ning vähemalt sellist code.org, Scratch või EV3 tasemel visuaalset progemist suudavad tegelikult omandada väga hästi ka algklasside õpilased (olen kodus inimkatseid teinud selles osas )
• Koolide digiõpe tundub sõltuvat sellest, kas leitakse üks entusiast või mitte. Kuulsin päeva jooksul väga palju häid sõnu uue haridustehnoloogi kohta, kes ka ise lapsevanem ja nagu aru saan siis viimase aasta jooksul on jõudnud Nissi koolimajja nii Lego education komplektid kui Edison robotid
• On vaja paremat võrgustikku – on küll gruppe ja koolitusi, kuid ikkagi tundub, et palju energiat läheb ratta leiutamisele
• Kooditund on lahe projekt, milles võiks osaleda palju rohkem lapsevanemaid ja muid huvilisi – päev õpetajana on mõnus vaheldus ja annab uut vaatenurka ja palju positiivseid emotsioone

Järgmine nädal siis lähen Kooditundi tegema Kernu kooli ja ootan seda juba suure huviga…

PS! Kui tahad ise kooditundi läbi viia, siis tegin ka väikesed spikrid.

Kuigi algne mõte oli just Laagri koolis tund teha, siis kuidagi tänu info liikumise käänulistele teedele andsin nõusoleku ka tunni andmiseks Nõmme Erakoolis ja mõneti isegi hea – nii saab asju palju paremini enda jaoks perspektiivi panna kui on võrdlusmaterjali ka.

Laagri koolis siis osalesid külalistunnis kõik kolm kaheksandat klassi. Ehk siis enam kui 60 õpilast. Ütlen ausalt, et see oli päris suur väljakutse, sest paratamatult vahepeal tekkis noortel soov omavahel mõnd asja veidi täpsemalt arutada ja seega enda kehtestamine ei ole nii lihtne.

Kuna eesmärgiks oli pigem teema üldisem tutvustus, siis rääkisime nii sellest, et kes on ettevõtja ja kuidas üldse ettevõtlusega tegelema saab asuda. Siis rääkisin Pere24 näitel, et kuidas toimub näiteks IT teenusel baseeruva firma loomine ning samuti sai kiire ülevaade tehtud erinevatest tugisüsteemidest – nii nendest, kust saab nõu kui ka neist, mis võivad olla abiks finantside leidmisel.

Aga, et kogu asi liiga teoreetiliseks ei läheks, siis tunni viimases osas tegime ka väikese rühmatöö – iga rühm pidi välja nuputama ühe toote või teenuse.

Kusjuures just see viimane osa oli minu jaoks eriti positiivseks üllatuseks – enamik rühmi suutis 5 minutiga läbi arutada palju ideid ning eriti elavalt jäid näiteks meelde elektrooniline jalutuskepp pimedate jaoks (et saada andurite abil infot ümbritseva kohta) ja samuti mobiiliäpp, mis aitab vene keelest aru saada (ehk siis kirillitsat mitte oskav inimene teeb pildi ja saab kohe tõlke). Muidugi ma kahtlustan, et need ideed võivad isegi mingil moel teostatud olla, kuid kindlasti seal klassis olevad noored seda ei teadnud ja ideed tulid nende endi peadest.

Samuti toodi ka välja, et selline ideede brainstorming on päris keeruline kuna kõik on ju maailmas juba olemas Ütleme, et seda tunnet teavad vist väga hästi ka need, kes Garage48-l sagedamini on osalenud…

Tund aega hiljem toimus siis tund Nõmme erakooli 9ndas klassis, kus klassis oli 10 õpilast (tegelikult neid vist klassis 12, aga kaks last puudus). Ja olgem ausad – sellises väikeses seltskonnas on tunni tegemine ikka oluliselt lihtsam. Sa saad kaasata iga õpilast ja kontakti loomine on kiirem ja sujuvam.

Sisu ja esitlus olid samad, aga kuna tunnis oli ka klassi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes vahepeal aitas kaasa näidete ja vihjetega, mis aitas siduda minu esitlust nende varem õpituga või andis vihje, et seda infot läheb varsti tunnis vaja, siis õpilaste motivatsioon oli muidugi selle võrra suurem.

Ka seal klassis tegime rühmatöö ja seal siis tekkis diskussioon selle ümber, kas ettevõtlus on ka see, kui olla näiteks mingi kauba maaletooja ja edasimüüja – millegipärast tundus ka neile, et ettevõtlus tähendab alati unikaalset toodet või teenust.

Aga eriti põnevaks läks paar minutit enne tunni lõppu, kus üks noormees juba asjaga nii hoogu läks, et uuris, et miks peaks gümnaasiumis üldse õpilasfirmaga jamama vaid teeks kohe OÜ ära – koos õpetajaga siis püüdsime entusiasmi veidi maha tõmmata ja seletada, et miks just õpilasfirma on eriti hea ja turvaline viis asjadega alustada. Igatahes on mul tunne, et see noormees läks koju raamatupidamise kohta täpsemalt uurima kuna jõudsime juba vestlusega niikaugele, et mis siis on suurimad kulud väikefirma jaoks

Kui nüüd kiire wrap-up teemale teha, siis minu jaoks oli tegu väga toreda võimalusega ja siiralt loodan, et ka õpilaste jaoks vähemalt paar mõtet seal oli, mis kuhugi tagumisse ajusoppi jäid idanema ja ehk ühel ilusal päeval julgevad nad sammu mugavustsoonist välja astuda ja midagi katsetada. Ja ma tõesti arvan, et korra kaks aastas peaks juba põhikooli vanem aste veidi koolipingist kaugemale vaatama – kas siis taoliste külalisloengute näol või veel parem oleks klassiekskurssioonid mõnda põnevasse ettevõttesse. Sest kui me räägime, et noored peaksid juba peale põhikooli lõppu tegema teadlikuid valikuid oma edasise haridustee osas (gümnaasium – mis kallak?, kutseõpe etc.), siis hetkel neil ei ole piisavalt infot selliste otsuste langetamiseks.

Ma ei hakka siin pikal kohvikutest pajatama – muidugi tekkis mõtteid, et mida teisiti teha ja samuti sain ideid juhul kui järgmine aasta taaskord end Laagri kohvikutepäeva korraldustiimist peaksin leidma, kuid blogi avama ja uut postitust lisama sundis mind hoopis veidi teine teema.

Nimelt käisime Sauel ringi koos vennaga ja tema jaoks tundus enesestmõistetav, et mina kui “kohalik” tean, mis toimub. Aga minu jaoks on Saue linn tegelikult täiesti võõras kant ja ma ei tunne end seal mingilgi moel kohalikuna. Kõige ilmekamaks näiteks on kasvõi see, et peale 2h ja 7 kohvikut ei õnnestunud mul kohata seal ühtegi tuttavat inimest… Sellist nalja ei ole juhtunud minuga ei Pällus (kuigi enne sinna minekut ma isegi ei teadnud, kus see kohake asub), Ääsmäel ega Vanamõisas.

Samas kui nüüd liitumisplaanid lähevad nii nagu plaan paberil hetkel on, siis 2 aasta pärast pole enam Saue valda ja Saue linn ja Laagri kuuluvad mõlemad sellisesse uhke nimega üksusesse nagu Lääne-Harju vald.

Kuskilt diskussioonist käis läbi, et kõige edukam on ühinemine juhul, kui tavaelanik ei saa aru, et üldse ühinemine toimus (ehk miski ei muutu). Ja kooli, vallateenuste ja lasteaia puhul polegi seda väga keeruline saavutada. Aga hoopis teine asi on selliste suuremate üritustega – paratamatult jõuab info palju laiema publikuni ja kokku hakkab tulema kirevam seltskond. Samuti kui sellised üritused on mingil määral tehtud KOV toel (kas siis finants või tugiteenused) siis paratamatult peab hakkama kompromisse tegema – et ei tekiks olukorda, kus pidevalt miskit toimub, kuid elanikel on juba kerge üleküllastumus.

Siinkohas tundubki järjest olulisem see, et KOV delegeeriks asju edasi kohalikele üksustele (külaseltsid, aktiivsed MTÜ-d jne.), kuid kuigi see on üllas idee ja minusuguse kodanikuühiskonna pooldaja jaoks tundub ainuõige lahendus, siis samas igasugune delegeerimine toob endaga kaasa uut kaost.

Ja kuigi seda on nüüs sauevallakana raske tunnistada, siis mul on tunne, et Saue linna elanikel on tugevam ühtekuuluvustunne… Juba täna tänavatel liikudes ja rahvast jälgides oli näha, et rahvas moodustab kuidagi ühise seltskonna – tuntakse end mugavalt nii tuttavate kui võõrastega. Sellist põimumist kahjuks Laagri suuruses kohas tunda ei ole (vähemalt hetkel veel).

Aga, et seda kirjatükki mitte nukra alatooniga lõpetada, siis samas on ju tore, et siin lähedal on koht, kus on nii palju aktiivseid ja sõbralikke inimesi.

Ja kinnistus ka mu soov katsetada ideed hoopis ühel täiesti suvalisel suvisel õhtupoolikul panna üles siin koduhoovis üks pop-up kohvik. Selline suur kohvikutepäev on küll tore, aga samas veidi kisub ralliks kätte ära ja miks ei võiks selline kodukohvikute traditsioon läbi suve kesta – et igal nädalavahetuse õhtul on kuskil kodu lähedal mõni uus koht, kuhu saab pere ja sõpradega istuma minna ja ennast mõnusalt tunda