Kui paar nädalat tagasi silma jäi, et Tagasi Kooli korraldab Kooditunni eri, siis otsustasin kohe osaleda – mitte, et detsember nüüd parim aeg oleks vabatahtlikuks panustamiseks, aga hea asja jaoks peab kalendris ruumi tegema.
Tunnistan ausalt, et eks veidi ajendas ka osalema uudishimu – tahtsin veidi paremat ülevaadet, et mis siis toimub uue ühendvalla piires IT hariduse ja robootikaga seoses ja külalisõpetajana tundi andes saab palju parema tunnetuse kui mööda foorumeid uurides või külajutte kuulates.
Esimene mulje koolist oli super. Võrreldes Laagri kooliga on Nissi kool väike, kuid jätab armsa ja kaasaegse esmamulje. Turvanaise asemel võttis mind uksel vastu hoopis sööklatädi, kes teadis kohe juhatada, kus on õpetajate tuba ja kus arvutiklass. Väikese koolimaja luksus – Laagri koolis on õige arvutiklassi otsimine mõnikord kunsttükk omaette 😉
Kusjuures kuna jutt käib ka Kooditunnist, siis mainin ära, et otsustasin teha Minecrafti lihtsamat versiooni – kuigi eks veidi mures olin kuna esimene tund üheksandikega ja äkki nende jaoks liiga lihtne. Eelmine päev lahendasin kõik 13 ülesannet ka ise ära ja ausalt öeldes süda kohe palju rahulikum kui kui 12. ülesandega ise 20 minutit nuputasin, et õige lahendus leida ( minu lahenduskäike näeb siit). Ehk siis peaks olema piisavalt nuputamist ka noortele.
Esimene klass siis olidki üheksandikud. Esmalt siis kiire tutvustus ja siis palusin noortel nimetada mõni amet või valdkond, kus 20 aasta pärast IT-d vaja ei lähe. Pakuti nii koristamist (robottolmuimejad on juba praegu reaalsus ja see ju pigem algus kui lõpp), metsatöid (Timber äppi sai suurepäraseks näiteks tuua), kassapidajaid (iseteeninduskassad) ja talutööd (Trigon farmi lüpsirobotit sai isegi talude päeval uudistamas käidud). Igatahes jõudsime peale paari minutit brainstormingut ühisele arusaamale, et sellist ametit eriti ei olegi. Väitsin, et 20 aasta pärast on kaks varianti jäänud – kas sulle alluvad robotid või sina allud robotile ( siinkohas oli hea näiteks tuua, kuidas Tieto nimetas äriüksuse juhiks roboti). Kõik kohalviibijad olid nõus, et parem oleks omada robotist alluvat kui ise robotile hommikul kohvi serveerida, ning asusime seega tunni põhiteema kallale.
Kuna visuaalne programmeerimine ei olnud noortele tuttav, siis esimene ülesanne tekitas segadust – osadelt sai ka reaktsiooni kätte, et “titekas”. Teatasin resoluutselt, et pretensioone võtan ainult inimestelt, kes on kõik ülesanded täiuslikult ära lahendanud ja seega töö jätkus. Tunni lõpus polnud ühtegi noort, kellel oleks 13 rohelist mummu, aga lõpuni olid jõudnud kõik. Jagasin osalejatele diplomid ja väikesed meened ja juba kohe varsti algas uus tund, kus 6. ja 7. klass koos olid (Nissis klassides keskmiselt tundub 15 last olevat, seega kaks klassi korraga tunnis ei ole miskit hullu).
Veidi segadust toolidega ja kõik läks uuesti kordusesse. Ja tund hiljem 5. klassiga… Kusjuures huvitav on see, et 5. ja 9. klassi vahel mingit suurt taseme erinevust ei olnud – jõuti sama palju ja just üks 5. klassi poiss suutis 12 mummu ilusasti roheliseks saada (hall mumm tähendab, et programm saavutas eesmärgi kuid liiga pika koodiga, roheline mumm tähistab optimaalset koodi). Kõige rohkem tundus poisse motiveerivat minu selgitus, et kui tegu oleks päris programmiga, siis tellijana ma väga ei tahaks maksta kehva koodi eest….
Mis siis päeva kokkuvõtvad mõtted oleks?
- Programmeerimisega võiks laps hakata tegelema hiljemalt 5. klassis – siis on huvi ja entusiasm kõigil suurem ning vähemalt sellist code.org, Scratch või EV3 tasemel visuaalset progemist suudavad tegelikult omandada väga hästi ka algklasside õpilased (olen kodus inimkatseid teinud selles osas 😉 )
- Koolide digiõpe tundub sõltuvat sellest, kas leitakse üks entusiast või mitte. Kuulsin päeva jooksul väga palju häid sõnu uue haridustehnoloogi kohta, kes ka ise lapsevanem ja nagu aru saan siis viimase aasta jooksul on jõudnud Nissi koolimajja nii Lego education komplektid kui Edison robotid
- On vaja paremat võrgustikku – on küll gruppe ja koolitusi, kuid ikkagi tundub, et palju energiat läheb ratta leiutamisele
- Kooditund on lahe projekt, milles võiks osaleda palju rohkem lapsevanemaid ja muid huvilisi – päev õpetajana on mõnus vaheldus ja annab uut vaatenurka ja palju positiivseid emotsioone
Järgmine nädal siis lähen Kooditundi tegema Kernu kooli ja ootan seda juba suure huviga…
PS! Kui tahad ise kooditundi läbi viia, siis tegin ka väikesed spikrid.
Kooditund Nissi koolis – Nissi Põhikool
[…] 9. detsembril külastas meie kooli tore õpetaja Diana Poudel, kes andis kolm kooditundi. Mida põnevat neis tundides tehti ja mida õpetaja Diana Nissi kooli kohta kirjutas saab lugeda tema BLOGIST. […]