Ke Kanada vapikujundid (allikas: Wikipedia)
Keskaegseid heeroldeid siis võiks pidada kaubamärgiregistri eelkäijateks, kes pidasid ülevaadet kõigist vapikujundustet ning kontrollisid, et iga kujundus on unikaalne.
Brändide tulekuga on heraldika jäänud tahaplaanile, kuid ausalt öeldes on sellest isegi kahju. Sest heraldikas on inimese, koha, riigi loo jutustamine mõneti palju lihtsam ja loogilisem kui tänapäeva brändinduses. On piiratud arv värve, millel igalühel on tähendus. Samuti on igal joonel ja ruudul oma lugu ning kui lisada sümbol, siis saabki kokku loo, mis kõigile on sarnaselt mõistetav. Brändide ja nende logode puhul on kõik palju keerulisem ning abstraktsem – valikute liigne rohkus ei ole alati hea.
Siinkohas liikus mõte, ka isikubrändidele. Tänapäeval üldjuhul inimestel vappe ei ole ja eriti tihti ei kohta ka inimest, keda tähistaks logo (mõned meelelahutusartistid välja arvata), kuid küllaltki tihti on ikkagi mingi värv/objekt, millega inimest seostatakse. Ainuke vahe on selles, et kui heraldika abil püüti leida sobiv sümbol ja seostada see inimesega siis küllaltki raske on kuidagi presidendi kikilipsu armastust või peaministri värvilistele sokkidele nüüd sügavmõttelist lugu juurde mõelda.
Igatahes pean tõdema, et heraldika on päris põnev teema turundaja jaoks … Kuigi eks ajas on vapiloomade ja tähiste ja värvide mõte ja tähendus muutunud, siis samas mitte nii palju, et neid ideid ei annaks kasutada mõnes kampaanias või tootearenduses.
Panen ka mõned lingid teema kohta:
Sümbolite ja värvide tähendused
Priit Herodese Maalehe artikkel
Kõik Eesti omavalitsuste sümbolid
Eesti mõisnike vappide näidised
Ja kellel asja vastu nüüd huvi tekkis siis kuni augusti lõpuni saab ennast proovile panna näiteks ühineva Saue valla vapikonkursil. Auhinnafond on täiesti korralik ning näiteks kohaliku elaniku jaoks võib see olla põnev väljakutse, mis aitab kodukoha olemust paremini lahti mõtestada.
Vaata konkursi tingimusi siit.
]]>Võibolla sellest tingitult on avatud külaväravad koos avatud õuekohvikutega muutunud ka juba nii lühikese ajaga vägagi populaarseks ettevõtmiseks. Tänagi sai Vanamõisas ringi sõidetud saiakeste jahil ning pärastlõunal Vanamõisas vabaõhukeskuses üks Argentiinapärane šašlõkk kõigi raskuste kiuste söödud.
Aga kui korraks peatuda ja küsida, et miks sellised kohvikutepäevad ja tänavafestivalid on muutunud nii populaarseteks (ja ma ei pea silmas ainult Saue valda, vaid Eestit üldisemalt), siis kindlasti ei ole asi ilusates kookides ja maitsvas kohvis. Pigem tundub, et tagasihoidlikud eestlased on leidnud uue viisi, kuidas lõpuks ometi veidi kohalikku kogukonda üles ehitada ning kokku tuua ja nagu meile kombeks, siis alguses ei saa vedama ja hiljem ei saa pidama.
Sest tegelikult on nii selle Laagri kohviku unistuse taga kui ka avatud külaväravate idee keskmes võimalus kohtuda inimestega. Võibolla isegi väiksemates kohtades nagu Ääsmäe, Pällu ja Vanamõisa toimib juba vaikselt see kohalik kogukond, kuid Laagri on natuke vaeslapse osas.
Julgeks isegi väita, et tänasel päeval on Laagri ja Lasnamäe veel mingil tasandil sarnased… Kindlasti ei ole see mõte, mis eriti kellegile nüüd meeldiks (lasnamäelased välja arvatud võibolla 
), aga olgem ausad – mõlemad piirkonnad on mingil moel magalarajoonid. Lihtsalt asustustihedus on siin väiksem ja elanike sissetulekud suuremad. Aga enamus meist lahkub siit varavalgest ja jõuab tagasi küllaltki hilja ning paratamatult tundub, et elu on mujal.
Ja üldjuhul see olekski ju täitsa ok – pole ühtegi seadust, mis kohustaks naabritega suhtlema. Aga me kõik tahaksime ju, et kodukant oleks turvaline? Meile meeldiks vahetevahel murda rutiinist välja ja kogeda uusi emotsioone? Ja meil kõigil oleks ju elu palju lihtsam, kui vajadusel oleks alati lähikonnas mõni inimene, kellelt saad abi küsida, kui auto lumehanges või istud linnas ummikus ja lasteaed hakkab uksi sulgema?
Aga selleks, et see kõik juhtuks on vajalik ka see, et me ise hooliks mitte ainult oma maisest varast vaid tunneksime omanikutunnet veidi laiemalt. Et me ise püüaks vahetevahel kaasa lüüa mõne ürituse korraldamisel ning, et me oleksime valmis ka ise appi minema ning teeksime seda hea meelega.
Nagu näha, siis see lugu algas magusatest saiakestest ja lõppes juba palju tõsisematel teemadel, kuid nii väikeses kohas nagu siinne kant on erinevad asjad omavahel seotud. Me muretseme tihti suurte asjade pärast, mille muutmiseks üksikinimese tasemel väga palju võimalust ei ole ja jätame kahe silma vahele pisiasjad, mis tegelikult annaks elule palju sära ja värvi juurde.
Lõpetuseks siia üks armas pilt tänaselt kohvikute päevalt ja siinkohal annaks kindlasti tänase päeva stiilipunktid Musta Kassi kohvikule – kuigi kõik kohad olid toredad, siis see koht oli lihtsalt uskumatult ere näide, et kui vahva kohviku saab teha enda koduaias 
Kohvikutepäevast rohkem pilte näeb Saue valla FB lehelt