Isiklikult võtaks teema kokku nii, et kindlasti ei ole see õiglane – enamik vallavanemaid ja linnapäid on siiski poliitilise taustaga ja nad pidid 2013. sügis teadma, et 2017. aastal taas valimised ning need võivad tulla väga teistmoodi tulemusega. Ehk siis loogika ütleb, et tegu on pigem tähtajalise töölepinguga ning tundub ju küllaltki jabur sellises olukorras kompensatsiooni maksta.

Aga samas ma tean, et see nn “kuldne käepigistus” oli hädavajalik. Olles päris aktiivselt kaasa elanud nii oma kodukoha liitumisprotsessile, kui ka jälgides silmanurgas mujal Eestis toimuvat, siis olgem ausad – enda nahk on inimestele paratamatult kõige lähemal. Saue ühendvalla liitumisräbilääkimistel oli olukord küllaltki roosiline veel – kuna ühinemisläbirääkimiste algatajaks oli suurim omavalitsus, siis said kõik istuda laua taha siiski võrdsete osapooltena ning see on psühholoogiliselt väga oluline. Ma üldse ei hakka väitma, et kõik tõrgeteta sujus – kevadel sai ju siin blogiski kirjutatud konnatiikidest (kes veidi asja teab, siis saab aru, kellest või millest ma seal kirjutasin) ning emotsioone on siiani üleval.

Aga kujutage nüüd ette väikese Lõuna-Eesti või Virumaa X omavalitsuse vallavanemat, kelle vallas pole lootust elanike arvu täis saada isegi siis kui lubada igale uuele vallaelanikule tsirkust ja leiba elupäevade lõpuni. Ja kõik naabrid on tunduvalt suuremad – ehk siis see vallavanem on päris kindel, et need 43 häält, mis ta viimastel valimistel sai ei ole kindlasti piisavad, et suuremas omavalitsuses kõva tegija olla. Ja kuna naabervaldadel on 5000 piir ületatud ja pole ka väga huvi teada-tuntud lombikest laiendada ja vett segaseks ajama, siis suure tõenäosusega ei saa need läbirääkimised toimuma võrdsetel alustel.

Võibolla on see vallavanem juba 15-20 aastat sellel ametikohal olnud ja pension ka juba silmapiiril… Tal pole mingit huvi uut väljakutset otsida ja ega ei tea, kas ta leiakski kuna kodukandis just eriti tihti pika juhistaažiga töötajaid ei otsita. Ja nüüd peaks ta minema müts käes naabri juurde, kellega Tõe ja Õiguse vaimus kraave on kaevatud, et paluda enda omavalitsus suurema kaitsva hõlma alla võtta.

See kuldne käepigistus saigi just loodud mõeldes sellistele stsenaariumitele. Et teha kibeda rohu võtmine veidigi magusamaks.

Kusjuures sellest kibedast rohust (meediast tuntud ka kui haldusreform) rääkides, siis tegin ka siin veidi statistikat. Kasutasin Postimehe algandmeid (ehk siis ligilähedast omavalitsusjuhi aastapalka) ning lisasin oma andmetesse veel ühe olulise infokillu – nimelt omavalitsuse elaniku arvu. Ehk siis allpooltoodud tabelis on näidatud, kui palju iga elaniku maksurahast aastas läheb omavalitsusjuhi palgaks.  Erasektoris võiks seda siis nimetada võibolla juhtimisteenuse sisseostuhinnaks 

Ehk siis kui Pärnu linnast läheb alla euro iga elaniku maksupanusest omavalitsusjuhi palgast, siis näiteks Aegviidu vallas on see arv ca 30 korda suurem. Ehk siis jääb tunduvalt vähem raha selliste asjade jaoks nagu lasteaiad, kool, teed ja kõik muu, mis tegelikult peaks olema omavalitsuse esmane teenus elanike jaoks.

Tegin ka teise graafiku, kuhu panin kirja elaniku panuse juhi palgafondi ja teisele teljele omavalitsuse suuruse.

Nagu öeldakse, siis üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Suuremas omavalitsuses on administratiivkulud osakaal kogueelarvest paratamatult väiksem ning samas on võimalik maksta kõrgemat palka, mis annab võimaluse palgata pädevamaid spetsialiste.

Muidugi tekib küsimus, et miks siis mitte veel suuremaks neid omavalitsusi kokku liita – ja arvatavasti on selles täiesti loogika majanduslikult sees. Aga see on liiga suur tükk korraga tegemiseks – loen hetkel Muuli raamatut raamatut “Isamaa sünd” ning paratamatult tundub selles kontekstis ka praegune haldusreform pigem selle kurikuulsa peenhäälestamisena. Aga see vist tähendabki, et ühiskonnas suuri probleeme ei ole ning seega ka väike muutus juba inimesi harjumuspärasest mugavustsoonist kipub välja vedama.

Samal ajal kui konnad oma kividel istusid algas aga põuane periood ning nii see tiik, kus meie peategelane konn elas kui ka teised tiigid kippusid kokku kuivama. Väikestel kalakestel polnud eriti süüa ning vesiroosid ei saanud hästi õitseda ning kui kunagi oli tiigi kallas ilusaid hundinuiasid täis, siis nüüd olid jäänud mõned üksikud.

Ühel päeval tuli tiigi juurde võõras konn uurima, et kuidas on lood selle tiigiga ja rääkis, et igal pool on sama mure, aga paari naabertiigi suuremad konnad olid kokku saanud ja lahenduse välja mõelnud. Tiigid tuleb ühendada, et tekiks üks suur ja sügav tiik kus oleks ruumi ja piisavalt vett, et ka suur põud ei teeks parandamatut kahju.

Konnal oli kaasas ka plaan, kus oli täpselt kirjas kui suur tiik tuleb ja miks see hea on. Ja esimese hooga olid väikese tiigi konnad väga rõõmsad ja krooksusid rõõmsalt, et see on väga hea mõte. Ainult meie peategelane konn oli mõtlikult vait ja vaatas plaani ja lõpuks küsis “Miks siin nii vähe kive on?”

Naabertiigi konn püüdis seletada, et kuna tiigid ühinevad ja paljud teised loomad olid nõus olnud appi tulema tiiki sügavamaks kaevama, siis paratamatult madalamat kallast ühises tiigis vähem kui praegu väikestes tiikides ja seetõttu tuleb ka kive vähem.

Selle peale hakkas konnade nõusolev krooksumine vaibuma ja nad kõik vaatasid uuriva pilguga oma kivisid. Need olid ilusad ja mõnusad kivid ja vesi oli ju märg ja külm. Mõni konn oli terve oma elu kivi peal istunud ja ei mäletanud enam täpselt, kuidas see ujumine käis.

Aga muidugi ei saanud seda ju naabertiigi konnale tunnistada – eriti arvestades, et see konn veidi suurem ja tugevam paistis. Seetõttu öeldi, et mõte on väga hea, aga tuleb nüüd ju veidi tiigirahvaga aru pidada.

Kohe, kui võõras oli minema läinud siis istusid väikese tiigi konnad maha ja hakkasid arutama. Üks ütles “No ma ei usu, et hundinuiadel suuremas tiigis parem on – küll hakkavad nad ka siin tiigis vohama”. Ja teine konn noogutas mureliku näoga “ja mõelge, mis meie armsatest väikestest kalakestest saab – äkki seal suuremas tiigis on mingid mõrtsukvaalad”

Ja nii nad otsustasid, et kogu tiigirahvast tuleb hoiatada, et naabertiikide konnad tahavad nende armast väikest kodutiiki endale võtta. Kiilid läksid eriti paanikasse – nad üldse olid sellist koleerilisemat tüüpi. Vesiroosid küll püüdsid vastu vaielda, et kui vett oleks rohkem, siis saaksid nad oma juured sügavamale kinnitada ja talvel saaks vähem vesiroose kahjustada, aga neid ei kuulanud keegi. Kiilid olid väikestele kaladele juba rääkinud hirmuäratavaid lugusid suurtest haidest ja mõrtsukvaaladest, kes kõrvaltiigis elavat ja paanika oli vallanud terve tiigi.

Nii juhtuski, et kui naabertiigi konn paari nädala pärast tuli uuesti, et kokku leppida kaevamiste ajakava, siis teda võeti vastu vilekoori ja solvangutega. Ta püüdis veidi aega kaldal seistes seletada, et tegelikult nende tiigi kalad on sama suured kui selle tiigi kalad ning mõrtsukvaala pole neil kunagi olnud, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Lõpuks lõi ta lihtsalt käega ja läks ära.

Naabertiigid moodustasidki ühe suure tiigi ja kuna seal oli palju ilusaid vesiroose siis mingi päev otsustasid väikese tiigi kiilid ka minema kolida kuna väikeses tiigis ei olnud jäänud alles peaaegu ühtegi vesiroosi peale eriti karmi talve ja neil polnud kuskil oma jalgu puhata. Ka kalade arv oli vähenenud kuna tiik vaikselt kuivas väiksemaks ja erinevalt konnadest vajasid kalad ka sügavamat vett, aga seda polnud piisavalt.

Aga konnad lesisid ikka mõnusalt oma kividel ja võtsid päikest. Muidugi olid nad ise hakanud ka tähele panema, et vähem putukaid lendas mööda, keda oma pika keelega suhu näpsata. Ja tiik oli kuidagi vaikne. Aga päike oli soe ja kivi mugav ja nad olid ju veidi mugavust ära teeninud kuna nad olid nii julgelt ja tarmukalt päästnud tiigi igasugustest hirmsatest ohtudest.