Ühes väikeses tiigis elas üks konn. Tegelikult elas seal päris palju konni ja aegade jooksul olid nad ülejäänud tiigirahvale selgeks teinud, et konnad on kõige ilusamad, targemad ning teavad kõige paremini, mis tiigile hea on. Ja et oma sõnul tiiki valvata, olid konnad endale leidnud mugavad kivid kalda lähedal vees, kus mõnusalt päikese käes päevitada ning vahepeal mõne parema suutäie kinni püüda.
Samal ajal kui konnad oma kividel istusid algas aga põuane periood ning nii see tiik, kus meie peategelane konn elas kui ka teised tiigid kippusid kokku kuivama. Väikestel kalakestel polnud eriti süüa ning vesiroosid ei saanud hästi õitseda ning kui kunagi oli tiigi kallas ilusaid hundinuiasid täis, siis nüüd olid jäänud mõned üksikud.
Ühel päeval tuli tiigi juurde võõras konn uurima, et kuidas on lood selle tiigiga ja rääkis, et igal pool on sama mure, aga paari naabertiigi suuremad konnad olid kokku saanud ja lahenduse välja mõelnud. Tiigid tuleb ühendada, et tekiks üks suur ja sügav tiik kus oleks ruumi ja piisavalt vett, et ka suur põud ei teeks parandamatut kahju.
Konnal oli kaasas ka plaan, kus oli täpselt kirjas kui suur tiik tuleb ja miks see hea on. Ja esimese hooga olid väikese tiigi konnad väga rõõmsad ja krooksusid rõõmsalt, et see on väga hea mõte. Ainult meie peategelane konn oli mõtlikult vait ja vaatas plaani ja lõpuks küsis “Miks siin nii vähe kive on?”
Naabertiigi konn püüdis seletada, et kuna tiigid ühinevad ja paljud teised loomad olid nõus olnud appi tulema tiiki sügavamaks kaevama, siis paratamatult madalamat kallast ühises tiigis vähem kui praegu väikestes tiikides ja seetõttu tuleb ka kive vähem.
Selle peale hakkas konnade nõusolev krooksumine vaibuma ja nad kõik vaatasid uuriva pilguga oma kivisid. Need olid ilusad ja mõnusad kivid ja vesi oli ju märg ja külm. Mõni konn oli terve oma elu kivi peal istunud ja ei mäletanud enam täpselt, kuidas see ujumine käis.
Aga muidugi ei saanud seda ju naabertiigi konnale tunnistada – eriti arvestades, et see konn veidi suurem ja tugevam paistis. Seetõttu öeldi, et mõte on väga hea, aga tuleb nüüd ju veidi tiigirahvaga aru pidada.
Kohe, kui võõras oli minema läinud siis istusid väikese tiigi konnad maha ja hakkasid arutama. Üks ütles “No ma ei usu, et hundinuiadel suuremas tiigis parem on – küll hakkavad nad ka siin tiigis vohama”. Ja teine konn noogutas mureliku näoga “ja mõelge, mis meie armsatest väikestest kalakestest saab – äkki seal suuremas tiigis on mingid mõrtsukvaalad”
Ja nii nad otsustasid, et kogu tiigirahvast tuleb hoiatada, et naabertiikide konnad tahavad nende armast väikest kodutiiki endale võtta. Kiilid läksid eriti paanikasse – nad üldse olid sellist koleerilisemat tüüpi. Vesiroosid küll püüdsid vastu vaielda, et kui vett oleks rohkem, siis saaksid nad oma juured sügavamale kinnitada ja talvel saaks vähem vesiroose kahjustada, aga neid ei kuulanud keegi. Kiilid olid väikestele kaladele juba rääkinud hirmuäratavaid lugusid suurtest haidest ja mõrtsukvaaladest, kes kõrvaltiigis elavat ja paanika oli vallanud terve tiigi.
Nii juhtuski, et kui naabertiigi konn paari nädala pärast tuli uuesti, et kokku leppida kaevamiste ajakava, siis teda võeti vastu vilekoori ja solvangutega. Ta püüdis veidi aega kaldal seistes seletada, et tegelikult nende tiigi kalad on sama suured kui selle tiigi kalad ning mõrtsukvaala pole neil kunagi olnud, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Lõpuks lõi ta lihtsalt käega ja läks ära.
Naabertiigid moodustasidki ühe suure tiigi ja kuna seal oli palju ilusaid vesiroose siis mingi päev otsustasid väikese tiigi kiilid ka minema kolida kuna väikeses tiigis ei olnud jäänud alles peaaegu ühtegi vesiroosi peale eriti karmi talve ja neil polnud kuskil oma jalgu puhata. Ka kalade arv oli vähenenud kuna tiik vaikselt kuivas väiksemaks ja erinevalt konnadest vajasid kalad ka sügavamat vett, aga seda polnud piisavalt.
Aga konnad lesisid ikka mõnusalt oma kividel ja võtsid päikest. Muidugi olid nad ise hakanud ka tähele panema, et vähem putukaid lendas mööda, keda oma pika keelega suhu näpsata. Ja tiik oli kuidagi vaikne. Aga päike oli soe ja kivi mugav ja nad olid ju veidi mugavust ära teeninud kuna nad olid nii julgelt ja tarmukalt päästnud tiigi igasugustest hirmsatest ohtudest.