Ja enamike nende vaimude ühisnimetajaks on vanad legendid ja uskumused – välja arvatud Tartu vaim, kellele küll Postimehe karikatuuriveerg on omistanud antropomorfse välimuse, kuid tegelikult on selle fraasi taga hoopis pigem filosoofiline elukäsitlus, millesse on kindlasti panustanud palju Tartu Ülikool ja erinevad tudengiorganisatsioonid.

Aga tulles nüüd tänasesse päeva, siis mis tegelikult muudab mõne koha erilisemaks kui mõne teise? Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui väidan, et Kalamajas või Uues-Maailmas on rohkem seda kohalikku vaimu kui paljudes teistes piirkondades.

Mis on see, mis nende piirkondades tekitab rohkem sellist kogukondlikku initsiatiivi rohujuure tasemel?

Puidust hooned? Kesklinna lähedus? Traditsioonid ja ajalugu? Tahaks loota, et mitte need faktorid, sest olgem ausad – neid asju järgi teha oleks väga keeruline.

Olen 15 aasta jooksul, mil olen olnud vahelduvalt seotud erinevate vabaühenduste tegevustega, saanud aru, et tegelikult on väga palju kinni inimestes. Siinkohal meenub üks lugu, mida hiljuti kuulsin.

Osad inimesed on nagu munad – alguses õrnad ja haprad, ent keeva veega vastamisi sattudes muutuvad nad tugevaks ja kõvaks. On inimesi, kes on nagu sibulad – kõvad ja veidi kibedad, kuid keevasse vette pannes muutuvad nad pehmeks ja maitsetuks… Ning on ka inimesi nagu kohvi – keevasse vette sattudes muudavad nad vett.

Ja julgekski väita, et tegelikult mingi koha muutumine saab alguse just neist inimestest, kes ei lase end muuta keskkonnal vaid muudavad ise ümbritsevat. Sest olgem ausad, kelle jaoks on Kalamja või Uus-Maailm eelistatud valik? Noorte inimeste jaoks, kes soovivad olla linnale lähedale ja kes üldjuhul on proaktiivsed ja ettevõtlikud. Ehk siis neil on soov muuta asju ning neil on ka alles usk, et muutused on võimalikud. Ja kõige ohtlikum ongi status quo jaoks inimene, kes ei tea, et asju ei saa muuta

Aga kas siis Nõmmel või Laagril ei olegi lootust, sest need piirkonnad kipuvad saama eelistatud elukohaks inimestele, kes on juba pere loonud ja kes on võibolla minetamas veidi seda sinisilmset nooruslikku naivismi, et kõik on võimalik?

Õnneks tundub, et asi pole nii lootusetu. Siinkohas tasuks meenutada turundusest tuntud teooriat, kuidas kliendid võtavad omaks uue toote. Alguses on nn “pioneerid” e innovaatorid, siis järgnevad varajased omaksvõtjad (early adoptors) jne. Sama joonis on tegelikult kohandatav ka iga uue idee või projekti jaoks.

Ehk siis kui siit edasi minna, siis on tegelikult oluline algselt idee ja mõte “maha müüa” ainult üksikutele kõige aktiivsematele. Ainuke häda on see, et erinevalt uusima ifööni mudelist või robotniidukist ei ole müügitehing nii lihtne. Seda võiks pigem vaadelda B2B müügina, kus ei piisa ühekordsest stiilsest reklaamist, vaid on oluline luua alguses usalduslikud suhted ning tuleb arvestada, et closinguni jõudmine nõuab aega ja kannatust.

Samas eks tulu on ka suurem – kui üks aktiivne inimene on kogukonda kaasatud, siis suure tõenäosusega tähendab see palju igasuguseid toredaid ja vahvaid ettevõmisi läbi aastate. Ja just nii tekivadki uued traditsioonid ja pisemad kogukonnad, mis on vajalikud, et kohale vaim sisse koliks.

Teine turunduses levinud teooria, mis tundub väga hästi haakuvat selliste kogukonnaürituste kultuuri loomisega on 4C(K)-mudel, kus käsitletakse 4 olulist faktorit:

• Tarbija/klient (consumer): ehk siis inimene, kellele projekt on suunatud. Siinkohas on ka igasuguste kogukondlike ürituste puhul sama reegel, mis tavaliste äritoodete puhul – liiga õldine ei ole alati parim. Ehk siis kuigi võib ju tekkida ahvatlus teha pidevalt nn suuri üritusi, et oma kodukohas elu käima tõmmata, siis loodetud efekt võib väikeseks jääda. Samuti tuleks eristada oma klienti ja lõpptarbijat. Näiteks kui kohalik omavalitsus püüab elavdada rohujuure tasandi tegevust näiteks koordineerides kohvikute päeva, siis kas nende eesmärk on eelkõige pakkuda aktiivsematele inimestele vaäljundit, millegi tegemiseks (kohvik, käsitöötuba etc) või on oluline võimalikult palju elanikke lihtsalt tunnikeseks tänavale jalutama tuua?
• Kulu (cost): Iga asjaga kaasnevad kulud ja see on kindlasti üheks suureks takistuseks tegelikult asjade organiseerimisel. Siinkohas aga tuleks mõelda, kas iga vahva kogukondlik üritus peab olema tasuta? Hea ürituse puhul on täitsa mõistlik teha mingi osalustasu – tihti arvatakse, et kui MTÜ korraldab, siis peab olema tasuta, aga see ei ole ju nii. MTÜ ei maksa dividende ja selle eesmärk pole rahaline kasum, kuid nagu iga organisatsioon vajab see ka tegutsemiseks finantsilist kapitali.
• Kommunikatsioon (communication): See on nüüd kindlasti koht, kus KOV peaks appi tulema kui mingi selts või ühing püüab mõnd tegevust käima lükata. Sest kommunikatsioon on asi, mis muutub aina keerulisemaks kuna info hulk on meeletu. Ja kindlasti kui alustada mingi aktiivse kogukondliku tegevusega, siis esimesest päevast peale tasuks mõelda ka oma infokanalite üles seadmisele – uudiskirja listid, FB lehed jne. Nii saab kindel olla, et iga järgmine kord on kogu turundustöö juba lihsam. Ja olen kurbusega tõdenud, et kommunikatsiooni osa on tihti see nõrgim lüli – tehakse nii palju üritusi, mille kohta lihtsalt ei suudeta infot huvilisteni viia
• Käepärasus (convenience): ehk siis kui korraldad midagi, siis püüa teha nii, et osalemine oleks käepärane. Nii asukoht kui aeg. Siinkohal oleks mõistlik hoid silma peal ka oma kodupiirkonna muudel üritustel, et välstada olukorda, kus üritused lihtsalt kuhjuvad. Võibolla kunagi, kui idee on käima läinud ja tekkinud on juba lojaalsete fännide hulk siis võid võtta vabamalt ja eeldada, et teised sinu järgi ajastavad, aga senikaua püüa teha tulek enda üritusele mugavamaks.

Võibolla selle loo lõpuks tuleks küsida, et miks üldse vaeva näha kui selle kogukonnavaimu kasvatamine nii aja- ja energiakulukas on? Siinkohas on tegelikult häid põhjuseid palju:

• Vähem kuritegevust ja üldist vandaalitsemist kuna pahalastele meeldib anonüümsus – mida kokkuhoidvamad on mingi piirkonna inimesed, seda suurem on tõenäosus, et sekutakse ka olukorras, kus otseselt oma vara ohus pole;
• Parem tugivõrgustik – kõigil ei ole vanavanemaid kõrvaltänavas ja meil kõigil on vahepeal abi vaja millegagi. Tundes paremini oma naabruskonda leiad ka inimesi, kellelt abi paluda ja kellega ühiselt toimetades hoida kokku aega ja raha;
• Võimalus muuta oma ümbrust – võibolla on puudu mõni mänguväljak või pargipink. Või rallivad autod liiga kiirelt sinu kodutänavas? Kui minna üksi oma muret kurtma, siis üldjuhul jääb hüüdja hääleks kõrbeks, kuid kui näiteks piirkonna inimesed pead kokku panevad ja siis minnakse soovitud lahendust küsima on juba palju suurem tõenäosus, et miski ka juhtuma hakkab.

Samal ajal kui konnad oma kividel istusid algas aga põuane periood ning nii see tiik, kus meie peategelane konn elas kui ka teised tiigid kippusid kokku kuivama. Väikestel kalakestel polnud eriti süüa ning vesiroosid ei saanud hästi õitseda ning kui kunagi oli tiigi kallas ilusaid hundinuiasid täis, siis nüüd olid jäänud mõned üksikud.

Ühel päeval tuli tiigi juurde võõras konn uurima, et kuidas on lood selle tiigiga ja rääkis, et igal pool on sama mure, aga paari naabertiigi suuremad konnad olid kokku saanud ja lahenduse välja mõelnud. Tiigid tuleb ühendada, et tekiks üks suur ja sügav tiik kus oleks ruumi ja piisavalt vett, et ka suur põud ei teeks parandamatut kahju.

Konnal oli kaasas ka plaan, kus oli täpselt kirjas kui suur tiik tuleb ja miks see hea on. Ja esimese hooga olid väikese tiigi konnad väga rõõmsad ja krooksusid rõõmsalt, et see on väga hea mõte. Ainult meie peategelane konn oli mõtlikult vait ja vaatas plaani ja lõpuks küsis “Miks siin nii vähe kive on?”

Naabertiigi konn püüdis seletada, et kuna tiigid ühinevad ja paljud teised loomad olid nõus olnud appi tulema tiiki sügavamaks kaevama, siis paratamatult madalamat kallast ühises tiigis vähem kui praegu väikestes tiikides ja seetõttu tuleb ka kive vähem.

Selle peale hakkas konnade nõusolev krooksumine vaibuma ja nad kõik vaatasid uuriva pilguga oma kivisid. Need olid ilusad ja mõnusad kivid ja vesi oli ju märg ja külm. Mõni konn oli terve oma elu kivi peal istunud ja ei mäletanud enam täpselt, kuidas see ujumine käis.

Aga muidugi ei saanud seda ju naabertiigi konnale tunnistada – eriti arvestades, et see konn veidi suurem ja tugevam paistis. Seetõttu öeldi, et mõte on väga hea, aga tuleb nüüd ju veidi tiigirahvaga aru pidada.

Kohe, kui võõras oli minema läinud siis istusid väikese tiigi konnad maha ja hakkasid arutama. Üks ütles “No ma ei usu, et hundinuiadel suuremas tiigis parem on – küll hakkavad nad ka siin tiigis vohama”. Ja teine konn noogutas mureliku näoga “ja mõelge, mis meie armsatest väikestest kalakestest saab – äkki seal suuremas tiigis on mingid mõrtsukvaalad”

Ja nii nad otsustasid, et kogu tiigirahvast tuleb hoiatada, et naabertiikide konnad tahavad nende armast väikest kodutiiki endale võtta. Kiilid läksid eriti paanikasse – nad üldse olid sellist koleerilisemat tüüpi. Vesiroosid küll püüdsid vastu vaielda, et kui vett oleks rohkem, siis saaksid nad oma juured sügavamale kinnitada ja talvel saaks vähem vesiroose kahjustada, aga neid ei kuulanud keegi. Kiilid olid väikestele kaladele juba rääkinud hirmuäratavaid lugusid suurtest haidest ja mõrtsukvaaladest, kes kõrvaltiigis elavat ja paanika oli vallanud terve tiigi.

Nii juhtuski, et kui naabertiigi konn paari nädala pärast tuli uuesti, et kokku leppida kaevamiste ajakava, siis teda võeti vastu vilekoori ja solvangutega. Ta püüdis veidi aega kaldal seistes seletada, et tegelikult nende tiigi kalad on sama suured kui selle tiigi kalad ning mõrtsukvaala pole neil kunagi olnud, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Lõpuks lõi ta lihtsalt käega ja läks ära.

Naabertiigid moodustasidki ühe suure tiigi ja kuna seal oli palju ilusaid vesiroose siis mingi päev otsustasid väikese tiigi kiilid ka minema kolida kuna väikeses tiigis ei olnud jäänud alles peaaegu ühtegi vesiroosi peale eriti karmi talve ja neil polnud kuskil oma jalgu puhata. Ka kalade arv oli vähenenud kuna tiik vaikselt kuivas väiksemaks ja erinevalt konnadest vajasid kalad ka sügavamat vett, aga seda polnud piisavalt.

Aga konnad lesisid ikka mõnusalt oma kividel ja võtsid päikest. Muidugi olid nad ise hakanud ka tähele panema, et vähem putukaid lendas mööda, keda oma pika keelega suhu näpsata. Ja tiik oli kuidagi vaikne. Aga päike oli soe ja kivi mugav ja nad olid ju veidi mugavust ära teeninud kuna nad olid nii julgelt ja tarmukalt päästnud tiigi igasugustest hirmsatest ohtudest.

No olgu – olgem ausad, et kuigi Saue valla oskus inimestega dialoogi pidada näiteks meile kõigile teada tuntud sotsiaalmeediakanalis FB on tegelikult päris hea, siis arenguruumi kindlasti veel on. Kernu, Nissi vist eriti vallavalitsuse tasemel ei kasuta sotsiaalmeedia võimalusi ja kuigi Saue linna FB leht täitsa kena siis tundub et inimeste infovoogu jõuab kehvemini kui Saue valla leht.

Aga kui nüüd vaadata ühinemiste kontekstis, siis tegelikult on asja läbiviijad andnud endast parima – loodud on eraldi kodukas , igas ajalehes on olnud mõni uudisnupp või lugu ja samuti viimastel nädalatel on FB tehtud üritus, mille sein nüüd täna hommikust alates on isegi veidi liiga aktiivne. Igas piirkonnas on toimunud avalikud arutelud ( ja olen kuulnud , et Saue linna avalik arutelu oli suisa meelelahutusliku väärtusega osati ).

Kui me nüüd veel lisame kaks ühinemislehte, mis on piirkonna postkastidesse potsatanud, siis turundajana ütleks, et reklaamikampaania on olnud igatahes põhjalik. Muidugi vandenõuteoreetikud ütlevad nüüd, et see kõik on illusioon ja tegelikult on tulemused suletud uste taga ära otsustatud ja hääletamine ei loe. Siis on mingi hulk inimesi, kes on veendunud, et see teema neid niikuinii ei puuduta. Ja siis on hulk inimesi, kes ehmunult küsivad – mis hääletamine? Kus hääletatakse? Miks keegi mulle sellest ei rääkinud enne?

Ja siis lõpuks ongi nädal läbi ja kui hääli kokku loetakse siis on alla 10% valijatest oma arvamuse teada andnud. Ja teate mis kõige kurvem? Volikogudes (nagu igal pool mujalgi) on alati selliseid tarku kõiketeadjaid, kellele tegelikult üldse ei meeldi idee osalusdemokraatiast ja nemad saavad nüüd mõtlikult noogutada ja öelda, et nii me ju ütlesime – mõttetu vaev inimesi kaasata kuna nad ei tea, ei hooli jne. Ja siis need inimesed, kes tõesti soovivad kaasata inimesi kodukoha arengusse ja panna kaasa rääkima, peavad väsinult nõustuma, et küllap nii ongi. Ja paar proovimist veel ja siis löövad ka entusiastid käega ja edaspidi kuuled nende hääles kerget irooniat, kui keegi mainib sõna kodanikuühiskond.

Ehk siis kaasamine ei ole ühesuunaline protsess, et sa ootad kuni ühel õhtul uksele koputatakse ja kohalik vallavanem, linnapea või volikogu esimees sind kaasama tuleb. Sellist teenindust saab ainult kuu enne valimisi Lasnamäel elades (ja ma pole päris kindel, et seda tegevust tohiks kaasamiseks nimetada). Kaasamine on see, kui KOV loob infokanalid erinevates kohtades (koduleht, sotsiaalmeedia, kohalik ajaleht) ja sina aktiivse kodanikuna viid ennast kodukoha asjadega kurssi ja loed lisa. Kaasamine on see, kui kodulehel on olemas kõigi valla töötajate ja ametnike kontaktid ja nad kiirelt ja asjalikult vastavad kõigile muredele ja küsimustele. Kaasamine on see, kui tehakse avalikke arutelusid ja mitte moepärast vaid korraldajad tõesti loodavad aktiivset osavõttu. Kaasamine on see, kui igal huvilisel on võimalus kaasatud olla.

Ja kujutan ette, et pooled neist vähestest, kes siiani on lugenud kehitavad nüüd õlgu ja ütlevad, aga mind ju ei huvita… No selge – kui ei huvita, siis ei huvita… Mind ka näiteks absoluutselt ei huvita näiteks kalapüük – aga see tähendab, et ma ei kurda kehvade lantide (loodetavasti on see õige termin) valiku üle või uue kalapüüki reguleeriva seaduse üle. Kui sind ei huvita sinu kohaliku omavalitsuse tegevus, siis pole sul ju põhjust kurta kooli kvaliteedi, lasteaiakohtade nappuse, teede libedustõrje, tänavate valgustuse ja 101 muu pisiasja üle, mis tegelikult mõjutavad meie igapäevast elu üsna palju.

Ja mainin siinkohas ära, et tegelikult see Terevisioonis esinenud naisterahvas oli ja on minu jaoks väga sümpaatne ja mulle meeldisid tema mõtted väga… Lihtsalt see teema torkis väga ja kurb oli näha, et isegi intelligentne ja haritud inimene siiski on võtnud omaks selle ühiskonnas leviva suhtumise, mis tegelikult on suurimaks kitsaskohaks kodanikuühenduste ja osalusdemokraatia arengul.

Ehk siis üleskutse kõigile – kaasake end ise ja mõne aja mõõdudes võite avastada kui palju toredaid asju juhtub kui ise kodukoha arendamisel kaasa lüüa Luban teile, et kui 1 aasta proovite ja ikka tunnete, et teist ei sõltu miskit, siis võite uuesti koduseinte vahele peitu pugeda ja te ei pea siit blogist enam kunagi ühtegi postitust lugema… Ja esimene samm täna vähemalt Saue valla ja linna ning Nissi ja Kernu valla elanike jaoks oleks siiski leida see 1 minut ja anda oma hääl siin.