Samal ajal kui konnad oma kividel istusid algas aga põuane periood ning nii see tiik, kus meie peategelane konn elas kui ka teised tiigid kippusid kokku kuivama. Väikestel kalakestel polnud eriti süüa ning vesiroosid ei saanud hästi õitseda ning kui kunagi oli tiigi kallas ilusaid hundinuiasid täis, siis nüüd olid jäänud mõned üksikud.

Ühel päeval tuli tiigi juurde võõras konn uurima, et kuidas on lood selle tiigiga ja rääkis, et igal pool on sama mure, aga paari naabertiigi suuremad konnad olid kokku saanud ja lahenduse välja mõelnud. Tiigid tuleb ühendada, et tekiks üks suur ja sügav tiik kus oleks ruumi ja piisavalt vett, et ka suur põud ei teeks parandamatut kahju.

Konnal oli kaasas ka plaan, kus oli täpselt kirjas kui suur tiik tuleb ja miks see hea on. Ja esimese hooga olid väikese tiigi konnad väga rõõmsad ja krooksusid rõõmsalt, et see on väga hea mõte. Ainult meie peategelane konn oli mõtlikult vait ja vaatas plaani ja lõpuks küsis “Miks siin nii vähe kive on?”

Naabertiigi konn püüdis seletada, et kuna tiigid ühinevad ja paljud teised loomad olid nõus olnud appi tulema tiiki sügavamaks kaevama, siis paratamatult madalamat kallast ühises tiigis vähem kui praegu väikestes tiikides ja seetõttu tuleb ka kive vähem.

Selle peale hakkas konnade nõusolev krooksumine vaibuma ja nad kõik vaatasid uuriva pilguga oma kivisid. Need olid ilusad ja mõnusad kivid ja vesi oli ju märg ja külm. Mõni konn oli terve oma elu kivi peal istunud ja ei mäletanud enam täpselt, kuidas see ujumine käis.

Aga muidugi ei saanud seda ju naabertiigi konnale tunnistada – eriti arvestades, et see konn veidi suurem ja tugevam paistis. Seetõttu öeldi, et mõte on väga hea, aga tuleb nüüd ju veidi tiigirahvaga aru pidada.

Kohe, kui võõras oli minema läinud siis istusid väikese tiigi konnad maha ja hakkasid arutama. Üks ütles “No ma ei usu, et hundinuiadel suuremas tiigis parem on – küll hakkavad nad ka siin tiigis vohama”. Ja teine konn noogutas mureliku näoga “ja mõelge, mis meie armsatest väikestest kalakestest saab – äkki seal suuremas tiigis on mingid mõrtsukvaalad”

Ja nii nad otsustasid, et kogu tiigirahvast tuleb hoiatada, et naabertiikide konnad tahavad nende armast väikest kodutiiki endale võtta. Kiilid läksid eriti paanikasse – nad üldse olid sellist koleerilisemat tüüpi. Vesiroosid küll püüdsid vastu vaielda, et kui vett oleks rohkem, siis saaksid nad oma juured sügavamale kinnitada ja talvel saaks vähem vesiroose kahjustada, aga neid ei kuulanud keegi. Kiilid olid väikestele kaladele juba rääkinud hirmuäratavaid lugusid suurtest haidest ja mõrtsukvaaladest, kes kõrvaltiigis elavat ja paanika oli vallanud terve tiigi.

Nii juhtuski, et kui naabertiigi konn paari nädala pärast tuli uuesti, et kokku leppida kaevamiste ajakava, siis teda võeti vastu vilekoori ja solvangutega. Ta püüdis veidi aega kaldal seistes seletada, et tegelikult nende tiigi kalad on sama suured kui selle tiigi kalad ning mõrtsukvaala pole neil kunagi olnud, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Lõpuks lõi ta lihtsalt käega ja läks ära.

Naabertiigid moodustasidki ühe suure tiigi ja kuna seal oli palju ilusaid vesiroose siis mingi päev otsustasid väikese tiigi kiilid ka minema kolida kuna väikeses tiigis ei olnud jäänud alles peaaegu ühtegi vesiroosi peale eriti karmi talve ja neil polnud kuskil oma jalgu puhata. Ka kalade arv oli vähenenud kuna tiik vaikselt kuivas väiksemaks ja erinevalt konnadest vajasid kalad ka sügavamat vett, aga seda polnud piisavalt.

Aga konnad lesisid ikka mõnusalt oma kividel ja võtsid päikest. Muidugi olid nad ise hakanud ka tähele panema, et vähem putukaid lendas mööda, keda oma pika keelega suhu näpsata. Ja tiik oli kuidagi vaikne. Aga päike oli soe ja kivi mugav ja nad olid ju veidi mugavust ära teeninud kuna nad olid nii julgelt ja tarmukalt päästnud tiigi igasugustest hirmsatest ohtudest.

No olgu – olgem ausad, et kuigi Saue valla oskus inimestega dialoogi pidada näiteks meile kõigile teada tuntud sotsiaalmeediakanalis FB on tegelikult päris hea, siis arenguruumi kindlasti veel on. Kernu, Nissi vist eriti vallavalitsuse tasemel ei kasuta sotsiaalmeedia võimalusi ja kuigi Saue linna FB leht täitsa kena siis tundub et inimeste infovoogu jõuab kehvemini kui Saue valla leht.

Aga kui nüüd vaadata ühinemiste kontekstis, siis tegelikult on asja läbiviijad andnud endast parima – loodud on eraldi kodukas , igas ajalehes on olnud mõni uudisnupp või lugu ja samuti viimastel nädalatel on FB tehtud üritus, mille sein nüüd täna hommikust alates on isegi veidi liiga aktiivne. Igas piirkonnas on toimunud avalikud arutelud ( ja olen kuulnud , et Saue linna avalik arutelu oli suisa meelelahutusliku väärtusega osati ).

Kui me nüüd veel lisame kaks ühinemislehte, mis on piirkonna postkastidesse potsatanud, siis turundajana ütleks, et reklaamikampaania on olnud igatahes põhjalik. Muidugi vandenõuteoreetikud ütlevad nüüd, et see kõik on illusioon ja tegelikult on tulemused suletud uste taga ära otsustatud ja hääletamine ei loe. Siis on mingi hulk inimesi, kes on veendunud, et see teema neid niikuinii ei puuduta. Ja siis on hulk inimesi, kes ehmunult küsivad – mis hääletamine? Kus hääletatakse? Miks keegi mulle sellest ei rääkinud enne?

Ja siis lõpuks ongi nädal läbi ja kui hääli kokku loetakse siis on alla 10% valijatest oma arvamuse teada andnud. Ja teate mis kõige kurvem? Volikogudes (nagu igal pool mujalgi) on alati selliseid tarku kõiketeadjaid, kellele tegelikult üldse ei meeldi idee osalusdemokraatiast ja nemad saavad nüüd mõtlikult noogutada ja öelda, et nii me ju ütlesime – mõttetu vaev inimesi kaasata kuna nad ei tea, ei hooli jne. Ja siis need inimesed, kes tõesti soovivad kaasata inimesi kodukoha arengusse ja panna kaasa rääkima, peavad väsinult nõustuma, et küllap nii ongi. Ja paar proovimist veel ja siis löövad ka entusiastid käega ja edaspidi kuuled nende hääles kerget irooniat, kui keegi mainib sõna kodanikuühiskond.

Ehk siis kaasamine ei ole ühesuunaline protsess, et sa ootad kuni ühel õhtul uksele koputatakse ja kohalik vallavanem, linnapea või volikogu esimees sind kaasama tuleb. Sellist teenindust saab ainult kuu enne valimisi Lasnamäel elades (ja ma pole päris kindel, et seda tegevust tohiks kaasamiseks nimetada). Kaasamine on see, kui KOV loob infokanalid erinevates kohtades (koduleht, sotsiaalmeedia, kohalik ajaleht) ja sina aktiivse kodanikuna viid ennast kodukoha asjadega kurssi ja loed lisa. Kaasamine on see, kui kodulehel on olemas kõigi valla töötajate ja ametnike kontaktid ja nad kiirelt ja asjalikult vastavad kõigile muredele ja küsimustele. Kaasamine on see, kui tehakse avalikke arutelusid ja mitte moepärast vaid korraldajad tõesti loodavad aktiivset osavõttu. Kaasamine on see, kui igal huvilisel on võimalus kaasatud olla.

Ja kujutan ette, et pooled neist vähestest, kes siiani on lugenud kehitavad nüüd õlgu ja ütlevad, aga mind ju ei huvita… No selge – kui ei huvita, siis ei huvita… Mind ka näiteks absoluutselt ei huvita näiteks kalapüük – aga see tähendab, et ma ei kurda kehvade lantide (loodetavasti on see õige termin) valiku üle või uue kalapüüki reguleeriva seaduse üle. Kui sind ei huvita sinu kohaliku omavalitsuse tegevus, siis pole sul ju põhjust kurta kooli kvaliteedi, lasteaiakohtade nappuse, teede libedustõrje, tänavate valgustuse ja 101 muu pisiasja üle, mis tegelikult mõjutavad meie igapäevast elu üsna palju.

Ja mainin siinkohas ära, et tegelikult see Terevisioonis esinenud naisterahvas oli ja on minu jaoks väga sümpaatne ja mulle meeldisid tema mõtted väga… Lihtsalt see teema torkis väga ja kurb oli näha, et isegi intelligentne ja haritud inimene siiski on võtnud omaks selle ühiskonnas leviva suhtumise, mis tegelikult on suurimaks kitsaskohaks kodanikuühenduste ja osalusdemokraatia arengul.

Ehk siis üleskutse kõigile – kaasake end ise ja mõne aja mõõdudes võite avastada kui palju toredaid asju juhtub kui ise kodukoha arendamisel kaasa lüüa Luban teile, et kui 1 aasta proovite ja ikka tunnete, et teist ei sõltu miskit, siis võite uuesti koduseinte vahele peitu pugeda ja te ei pea siit blogist enam kunagi ühtegi postitust lugema… Ja esimene samm täna vähemalt Saue valla ja linna ning Nissi ja Kernu valla elanike jaoks oleks siiski leida see 1 minut ja anda oma hääl siin.

Kuna tegu on veel kõikide dokumentide tööversioonidega ja tegelikult läbirääkimised ju alles käivad, siis mingeid faile ma siin jagama ei hakka – pigem paneks kirja tekkinud mõtted…

Esiteks siis kuidas see ühinemine tegelikult tavalist vallakodanikku puudutab?

Aus vastus on, et lühemas perspektiivis väga miski ei muutu – ainuke vahe saaks olema see, et vallamaja asub Laagri asemel Saue linnas ning kindlasti oluliseks diskussioonikohaks muutub ka ühendvalla nimi. Kusjuures hetkel on laual kaks varianti – kas jääb Saue vallaks (sest ca. 75% elanikest ühendvallas on ju pärit kas Saue vallast või linnast). Isiklikult enne koosolekut tundus see variant päris mõistlik, aga diskussioonides kerkis ka paar vastuargumenti:

1. Enamik Eestimaa inimesi ei saa niikuinii aru, et Saue vald ja Saue linn kaks eri kohta (sellest kirjutasin isegi ühes postituses “Saue linn – täiesti teine kant”) ja praegu ühinemise ajal oleks võimalik see asi kuidagi loogilisemaks muuta.
2. Kui kunagi tulevikus tahaks liituda Saku või Harku või mõne muu naabriga, siis nemad vaevalt nõus oleks selle nimega – ehk siis neutraalsem nimi oleks parem.

Teine variant ongi siis Lääne-Harju vald. Selle poolt siis räägibki eelkõige see, et nii saaks lahendatud kahe Saue probleem ja kui tulevikus keegi veel liituda sooviks, siis oleks hea neutraalne nimi. Samas enda jaoks tundub nimi kuidagi kuiv ja autoga tagasi Laagrisse sõites tõi mu kaasreisija välja ka hea poindi, et võibolla globaliseeruvas maailmas ja internetiajastul pole see täpitähtede kasutamine väga praktiline. Me teame kõik, mis juhtub kui välismaalane täpitähtede kallale lasta

Aga eks selle nime kallal saab veel vaielda – võibolla oskab keegi hoopis mõne kolmanda variandi pakkuda, mis lahendaks eelpool mainitud dilemmad ära

Koolid ja lasteaiad

Kindlasti on Saue vallas kui küllaltki noorte inimeste vallas üks kriitiline teema alati lasteaed ja kool.

Selles osas mingeid muudatusi ei teki – Laagri kool jääb Laagrisse, Ääsmäe kool saab võibolla lihtsalt veidi õpilasi juurde ja Vanamõisa lapsed eelistavad endiselt Saue gümnaasiumit. Samuti jäävad alles kõik praegused valla lasteaiad ja pigem räägiti vajadusest 5 aasta perspektiivis pigem üks lasteaed juurde teha kui sulgeda.

Huvitava faktina selgus, et koos ühendvalla tekkimisega tuleb volikogul ja vallavalitsusel end kurssi viia uue valdkonnaga – nimelt kirikud ja kalmistud. Nagu enamik kohalikke elanikke teab, siis Saue vallas pole hetkel neist kumbagi ja võibolla ikkagi peaks ühes kohalikus vallas olema kuskil ka vähemalt üks kirik Igatahes loodetavasti 2 aasta pärast saab see viga loodetavasti parandatud.

Vallavalitsused ja volikogud

Eks üheks põhjuseks, miks riik omavalitsusreformist on juba enam kui 10 aastat rääkinud ja hetkel siis Saue vald ja linn ning Kernu ja Nissi vallad ühinemisplaani peavad on ikka see, et häid spetsialiste on raske leida ja seetõttu on suuremal omavalitsusel eelised kuna saab pakkuda huvitavamaid väljakutseid ja konkurentsivõimelisemat palka. Kindlasti toimub kõigi 4 vallamaja rahva hulgas mingi pereheitmine ja olgem ausad – esimesed aastad saab olema kindlasti kaootilisem olukord kui praegu. Positiivse poole pealt annab see töötajatel võimaluse kitsamalt spetsialiseeruda ja seeläbi peaks uues vallavalitsuses olema kompetentsi rohkem kui praeguses 4-s kokku – sellist nähtust siis minu teada sünergiaks nimetatakse.

Suurim kadu saab olema volikogu liikmete arvus – kui hetkel on 4 KOV peale 54 volikogu liiget, siis uues ühendvallas on kokku lepitud volikogu suuruseks 27 liiget. Olgem ausad – väga paljud ühinemisplaanid üle Eesti jäävad pooleni just selle matemaatilise tehte juures. Ehk siis riigimehelikkus kipub alla jääma veidi egoistlikule kalkulatsioonile ja mul on siiralt hea meel näha, et siin kandis suudavad volikogude liikmed sellest väiklusest üle olla ja teha seda, mis on elanike ja valla jaoks parim.

Suure tõenäosusega tähendab see ka seda, et minul kui lihtsalt komisjoni liikmel pole üldse eriti lootust volikokku järgmistel valimistel pääseda, aga samas mulle meeldivad eesmärgid, mille nimel tuleb veidi rohkem end pingutada. Ja kui ei saa siis ei saa – koos ühendvalla tekkega on niikuinii plaan ka rohkem asju kodanikuühendustele delegeerida ja olen alati 100% igasuguse kodanikualgatuse poolt ja valmis hoopis nii asjas kaasa lööma

Kui nüüd asjad lähevad nii nagu peaks, siis 15. oktoober 2017 on see päev kus KOV valimistel minnakse juba ühiste nimekirjadega. Eks elame ja näeme, kas ja kes finišijooneni jõuavad, aga olen selle teema suhtes tunduvalt optimistlikum kui 6 kuud tagasi.

Kellel teema vastu täpsem huvi tekkis, siis www.laaneharjuvald.ee leiab juba rohkem analüüde ja lugemist sellel teemal.

Ma ei hakka siin pikal kohvikutest pajatama – muidugi tekkis mõtteid, et mida teisiti teha ja samuti sain ideid juhul kui järgmine aasta taaskord end Laagri kohvikutepäeva korraldustiimist peaksin leidma, kuid blogi avama ja uut postitust lisama sundis mind hoopis veidi teine teema.

Nimelt käisime Sauel ringi koos vennaga ja tema jaoks tundus enesestmõistetav, et mina kui “kohalik” tean, mis toimub. Aga minu jaoks on Saue linn tegelikult täiesti võõras kant ja ma ei tunne end seal mingilgi moel kohalikuna. Kõige ilmekamaks näiteks on kasvõi see, et peale 2h ja 7 kohvikut ei õnnestunud mul kohata seal ühtegi tuttavat inimest… Sellist nalja ei ole juhtunud minuga ei Pällus (kuigi enne sinna minekut ma isegi ei teadnud, kus see kohake asub), Ääsmäel ega Vanamõisas.

Samas kui nüüd liitumisplaanid lähevad nii nagu plaan paberil hetkel on, siis 2 aasta pärast pole enam Saue valda ja Saue linn ja Laagri kuuluvad mõlemad sellisesse uhke nimega üksusesse nagu Lääne-Harju vald.

Kuskilt diskussioonist käis läbi, et kõige edukam on ühinemine juhul, kui tavaelanik ei saa aru, et üldse ühinemine toimus (ehk miski ei muutu). Ja kooli, vallateenuste ja lasteaia puhul polegi seda väga keeruline saavutada. Aga hoopis teine asi on selliste suuremate üritustega – paratamatult jõuab info palju laiema publikuni ja kokku hakkab tulema kirevam seltskond. Samuti kui sellised üritused on mingil määral tehtud KOV toel (kas siis finants või tugiteenused) siis paratamatult peab hakkama kompromisse tegema – et ei tekiks olukorda, kus pidevalt miskit toimub, kuid elanikel on juba kerge üleküllastumus.

Siinkohas tundubki järjest olulisem see, et KOV delegeeriks asju edasi kohalikele üksustele (külaseltsid, aktiivsed MTÜ-d jne.), kuid kuigi see on üllas idee ja minusuguse kodanikuühiskonna pooldaja jaoks tundub ainuõige lahendus, siis samas igasugune delegeerimine toob endaga kaasa uut kaost.

Ja kuigi seda on nüüs sauevallakana raske tunnistada, siis mul on tunne, et Saue linna elanikel on tugevam ühtekuuluvustunne… Juba täna tänavatel liikudes ja rahvast jälgides oli näha, et rahvas moodustab kuidagi ühise seltskonna – tuntakse end mugavalt nii tuttavate kui võõrastega. Sellist põimumist kahjuks Laagri suuruses kohas tunda ei ole (vähemalt hetkel veel).

Aga, et seda kirjatükki mitte nukra alatooniga lõpetada, siis samas on ju tore, et siin lähedal on koht, kus on nii palju aktiivseid ja sõbralikke inimesi.

Ja kinnistus ka mu soov katsetada ideed hoopis ühel täiesti suvalisel suvisel õhtupoolikul panna üles siin koduhoovis üks pop-up kohvik. Selline suur kohvikutepäev on küll tore, aga samas veidi kisub ralliks kätte ära ja miks ei võiks selline kodukohvikute traditsioon läbi suve kesta – et igal nädalavahetuse õhtul on kuskil kodu lähedal mõni uus koht, kuhu saab pere ja sõpradega istuma minna ja ennast mõnusalt tunda