Kusjuures tegelikult mind hakkab tõsiselt häirima, et see teema on muutunud must-valgeks… Ehk siis kas sa oled immigratsiooni poolt või vastu ja vahepealseid valikuid nagu ei oleks. Ja kogu selle massipsühhoosiga oleme jõudnud nii kaugele, et ajakirjandus teeb lugusi valikuliselt, FB korjab seintelt juba lihtsaid karikatuure ja naispoliitikud soovitavad naistel viisakamalt (loe: kaetumalt) riietuda.
Vot siin läheb minu jaoks piir… Mul pole midagi immigrantide vastu – kuni nad aktsepteerivad selle riigi tavasid kuhu nad kolivad ja ma ei poolda vihakõnet, kuid iga asjaga saab äärmusesse minna.
Probleemidest mitte rääkimine ei ole just parim viis nende lahendamiseks – ja vihakõnel ja satiiril on siiski piir vahel.
Kirjutasin ühes diskussioonis sellise kommentaari:
Millegipärast meenus analoogia lennukiga, et ohu puhul peab vanem enne endale hapnikumaski pähe panema kui lapsele – kuigi see tundub ju mingil moel inimloomusega vastuollu minema. Aga asja point on see, et me ei saa aidata kedagi, kui me ise teadvuseta oleme. Sama hakkab juba minu jaoks kehtima selle immigratsiooniteemaga – osad riigid on jõudnud punkti, kus endal on hapnik otsas, aga inertsist püütakse teistele neid maske veel ette tõmmata kuigi oleks õige hetk võtta hetk toibumiseks ja enda eest hoolitsemiseks. Ja siis kui osad neist abivajajatest veel enda hapniku lõppemisel kipuvad ära kiskuma endast nõrgemate hapnikumaske, siis tekib juba küsimus, et miks üldse peaks pingutama? Inimlikkus ja abistamine on olulised ja humaansus on oluline väärtus, kuid mul on tõsiselt tunne, et kuskil on piir, kust üle minnes läheb ühiskond teise äärmusesse – ehk siis nagu öeldakse – tee põrgusse on mõnikord sillutatud kõige paremate kavatsustega.
Ehk siis äkki tunnistaks, et hetkel oleme me teinud kõik mis võimalik ja nüüd peame püüdma olukorra stabiliseerima enne kui uusi abivajajaid vastu võtma hakkame?
Aga kõigepealt tuleks teha plaan – mis oleks ideaalne nägemus integratsioonist? Millal oleme valmis ütlema, et praegused immigrandid on ilusasti kohanenud? Tegelikult ma peaksin praegu hoopis protsessijuhtimise konspekti üle lugema ja seal on tegelikult väga ilusasti öeldud, et igal protsessil on sisend (antud juhul siis 300 000 immigranti, kellel pole kodu, sissetulekut, keeleoskust jne) ning väljund… Väljundiks siis võiks olla 300 000 tubli uut Euroopa kodanikku, kes teevad tööd, aitavad kaasa pensionide maksmisele ja panustavad ühiskonda? Ja mis on siis need tegevused, mida tegema peaks soovitud väljundi saavutamiseks ja millised mõõdikud, et saaksime öelda, et jah – eesmärk on täidetud… Ja järgmised 300 000 nüüd palun tulge.
Ja kindlasti peaks olema kogu see info avalik ja selgelt kommunikeeritud, et ka pagulased saaksid aru, mis on ootused ja eeldused. Ja miks peaks see ainult eurooplaste mure olema neid integreerida? Kui nad tahavad oma peresid, lapsi, sõpru ka Euroopasse kutsuda, siis peavad nad ka ise panustama, et nad jalad alla saaksid…
Ja kui nüüd mõni postituse lugeja noogutab mõistvalt ja mõtleb, et ta ju kogu aeg on rääkinud, et eesti ei pea ühtegi pagulast vastu võtma, siis see ei ole see, mida ma öelda tahan. Ka meie peaks panustama ja aitama kaasa, kuid esmalt peaks ühiskond leppima kokku selge eesmärgi, mille poole ühiselt püüelda. Praeguses olukorras on määramatus ja kaos see, mis hirmu tekitavad – me ei tea kui palju neid pagulasi tulemas on ja mida nendega peale hakata …. Kui me teaks, et tulemas on 300 pagulast ja enne kui 80% neist pole eesti keel tasemel X selge ning 75% ei käi tööl ning 98% tulijatest pole viimase aasta jooksul olnud seaduskuulekad kodanikud siis enne seda rohkem uustulijaid me juurde ei võta siis äkki kaoks ära paanika ja tekiks rohkem ratsionaalsust ja teotahet? Ja see paneks ka kohustused pagulastele endile – olgem ausad, pole võimalik õpetada seda, kes ise õppida ei taha….
]]>Igatahes juba Harku Hooldekogu parklas ( tänane istung erandkorras seal toimus ühe teise päevakorrapunkti tõttu) sai juba teemaga alustatud kui ühe teise liikmega liiga varakult kohale jõudsime. Alustasime diskussiooni kahekesi ja arutasime, et mida tähendab päevane otsus lisapagulaste kohta vallale ja jõudsime isegi üksmeelele, et ca. 5 pagulast ehk siis ütleme kaks peret oleks piisavalt “solidaarne” Saue valla panus ühisesse Eesti pagulasprobleemi ( 1% rahvastikust = 1% pagulastest). Pigem ei jõudnud me üksmeelele veel selles osas kas neid tuleks püüda eraldi panna või ühtekokku.
Aga siis hakkasid saabuma vaikselt komisjoni teised liikmed ja muud seotud isikud ja iga inimese tulekuga läks diskussioon üha ühekülgsemaks. Toodi erilise argumendina välja, et isegi venelastest kolleegid/alluvad etc. on nõus, et pagulasi siia küll vaja ei ole. See vist ainuke positiivne asi kogu selle teema juures, et lõpuks kohalikud eestlased ja venelased millegis täitsa üksmeelel.
Argumendid, mis siis tunni aja jooksul kõlasid:
- Pagulasi toetatakse palju rohkem kui kohalikke vaeseid – kusjuures ei tea täpselt kust see info pärineb, sest minu teada on ikka mitmed korrad öeldud, et rakenduvad samad sotstoetused.
- Pagulased ei hakka tööd tegema – kindlasti on neid, kes ei hakka ja on neid kes hakkavad.
- Me ei taha pagulasperesid kuna koolikohtade ja lasteaedadega on niikuinii küllaltki kehv seis.
- Me ei taha üksikuid täiskasvanuid meesterahvaid, sest need võivad olla terroristid või Somaalia piraadid.
- Põhimõtteliselt tahaksime kristlikke korralikke peresid (kes mu eelmist postitust siin luges, siis teab, et Saue vallas hetkel täpselt 0 kirikut – ehk siis uskike osakaal kasvaks 10 kristlase lisandumisega tugevasti
) - Me ei saa pagulasi eraldi panna, sest Soome on juba hädas rahvusvahelise nõudega, et igal pagulasel peab emakeele tõlk igapäevaselt kõrval olema ( segaseks jäi, et mis meiega siis tehakse kui seda tõlki anda pole – võetakse pagulased ära?)
- Parim näide pahadest pagulastest oli see, et kellegi sugulane või tuttav oli abiellunud mustanahalisega ja lahutanud 3 kuud hiljem kuna mehel olid kõrvalsuhted – siin oskaks kommentaariks öelda, et on hea, et kõik valged mehed ja naised pulmapäevast surmatunnini 100% truud on
Kusjuures ma üldse ei vaidle vastu, et kui globaalselt vaadata siis probleem on suur – ja kui keegi miskit välja ei mõtle, kuidas piir kinni panna, siis Euroopa muutub väga teistsuguseks paigaks juba paarikümne aasta jooksul. Aga hetke olukord oli see, et 10 keskmisest aktiivsemat ja küllaltki tegusat inimest kulutas pool tundi selleks, et üksteist lihtsalt veel suuremasse paanikasse ajada. Selle asemel, et arutada, mis oleks meie tegelik suutlikkus ja kuidas teha hetkel nii, et kui pagulased tulevad, siis saaksime olukorrast endale võimaliku parima lahenduse.
Tundub, et isegi volikogus ja komisjonides käib hetkel mingi pea liiva alla peitmine – see ei aita. Muidugi ajab palju asju selle teema juures vihale, aga kui muuta ei suuda siis tuleb lihtsalt olukorda hetkel aksepteerida. Ja kas poleks mõistlikum olla omavalitsus, kes teatab kohe, et jah – oleme valmis võtma 2-3 nii ja naasuguse profiiliga peret ( ehk siis näidata, et oleme asja läbi mõelnud ja võibolla aitab see saada kaaskodanikeks sellised inimesed, kes 10-20 aasta pärast tunnevadki ennast kohalikena?). Või siis kirjutame ühe ilusa pika teksti, kuidas me Euroopa pagulaspoliitikaga rahul ei ole ja lõpuks ikka omale hoolealused saame – aga siis juba need, keda meil võibolla integreerida pole nii lihtne?
Ja mitmed korrad kõlas läbi ka mõte, et pagulased siia ju tegelikult tulla ei taha ja äkki siis ei tulegi? Ja nagu aru saan, siis kõik olid valmis ka üheotsa pileteid Saksamaale kinkima soolaleivaks.
Jah – ma olen nõus selle faktiga, et enamik pagulasi ei taha tulla väikesesse Põhjamaa riiki, kus talvel hanged ninani ja temperatuur 50 kraadi külmem kui nende kodumaal. Ja kus ootavad neid enamjaolt väga vaenulikud inimesed. Aga ma ei usu, et neile antakse sõnaõigust – mingil määral meenutab see mulle lugusid küüditamisest, kus inimesed pandi rongile ja nad ei teadnud kus on nende sihtpunkt. Ja keegi ei saanud otsustada, kus rong peatub.
Ehk siis paratamatult peaks arvestama sellega, et mingi hetk nad meil ukse taga on ja kuigi kumbki osapool pole sellest stsenaariumist vaimustatud, siis oleks mõistlik siiski mingi plaan valmis teha. Võibolla otsustavad nad lahkuda, võibolla mitte… Võibolla nad hakkavad tööle, võibolla mitte… Võibolla on nende lapsed kunagi ülikoolis, võibolla mitte…
Ainuke asi, mida kindlalt tean on see, et Saue vald saaks kindlasti hakkama 5-10 pagulasega, kuid kuni paanika levib, siis me kulutame veel loetamatuid tunde sellele, et protestida asja vastu, mis on küllaltki vältimatu, selle asemel, et püüda olukord mõistlikult ja konstruktiivselt lahendada.
Ja kui mul õnnestuks püüda kuldkalake, kes mulle 3 soovi annaks, siis sooviksin ma, et mõttetud sõjad Aafrikas lõppeks, poliitikud lähtuks rahva huvidest ja et oskaksin laulda või mõnd pilli mängida Aga kuna ma suurem asi kalamees ei ole, siis otsustasin lihtsalt, et enam nendesse pagulasvaidlustesse tugevalt ei sekku – aga mõnikord on väga keeruline ikka keelt hammaste taga hoida :/
“Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha”
Kurt Vonnegut
