Sel ajal kui eestlased nautisid (või siis ei nautinud) Tujurikkuja stiilset lõppu siis samal ajal toimusid Kölnis sündmused, mille kohta kuskilt blogist lugesin, et nagu EKRE ja tema mõttekaaslaste jaoks oleksid jõulud tulnud lihtsalt nädal hiljem.
Kusjuures tegelikult mind hakkab tõsiselt häirima, et see teema on muutunud must-valgeks… Ehk siis kas sa oled immigratsiooni poolt või vastu ja vahepealseid valikuid nagu ei oleks. Ja kogu selle massipsühhoosiga oleme jõudnud nii kaugele, et ajakirjandus teeb lugusi valikuliselt, FB korjab seintelt juba lihtsaid karikatuure ja naispoliitikud soovitavad naistel viisakamalt (loe: kaetumalt) riietuda.
Vot siin läheb minu jaoks piir… Mul pole midagi immigrantide vastu – kuni nad aktsepteerivad selle riigi tavasid kuhu nad kolivad ja ma ei poolda vihakõnet, kuid iga asjaga saab äärmusesse minna.
Probleemidest mitte rääkimine ei ole just parim viis nende lahendamiseks – ja vihakõnel ja satiiril on siiski piir vahel.
Kirjutasin ühes diskussioonis sellise kommentaari:
Millegipärast meenus analoogia lennukiga, et ohu puhul peab vanem enne endale hapnikumaski pähe panema kui lapsele – kuigi see tundub ju mingil moel inimloomusega vastuollu minema. Aga asja point on see, et me ei saa aidata kedagi, kui me ise teadvuseta oleme. Sama hakkab juba minu jaoks kehtima selle immigratsiooniteemaga – osad riigid on jõudnud punkti, kus endal on hapnik otsas, aga inertsist püütakse teistele neid maske veel ette tõmmata kuigi oleks õige hetk võtta hetk toibumiseks ja enda eest hoolitsemiseks. Ja siis kui osad neist abivajajatest veel enda hapniku lõppemisel kipuvad ära kiskuma endast nõrgemate hapnikumaske, siis tekib juba küsimus, et miks üldse peaks pingutama? Inimlikkus ja abistamine on olulised ja humaansus on oluline väärtus, kuid mul on tõsiselt tunne, et kuskil on piir, kust üle minnes läheb ühiskond teise äärmusesse – ehk siis nagu öeldakse – tee põrgusse on mõnikord sillutatud kõige paremate kavatsustega.
Ehk siis äkki tunnistaks, et hetkel oleme me teinud kõik mis võimalik ja nüüd peame püüdma olukorra stabiliseerima enne kui uusi abivajajaid vastu võtma hakkame?
Aga kõigepealt tuleks teha plaan – mis oleks ideaalne nägemus integratsioonist? Millal oleme valmis ütlema, et praegused immigrandid on ilusasti kohanenud? Tegelikult ma peaksin praegu hoopis protsessijuhtimise konspekti üle lugema ja seal on tegelikult väga ilusasti öeldud, et igal protsessil on sisend (antud juhul siis 300 000 immigranti, kellel pole kodu, sissetulekut, keeleoskust jne) ning väljund… Väljundiks siis võiks olla 300 000 tubli uut Euroopa kodanikku, kes teevad tööd, aitavad kaasa pensionide maksmisele ja panustavad ühiskonda? Ja mis on siis need tegevused, mida tegema peaks soovitud väljundi saavutamiseks ja millised mõõdikud, et saaksime öelda, et jah – eesmärk on täidetud… Ja järgmised 300 000 nüüd palun tulge.
Ja kindlasti peaks olema kogu see info avalik ja selgelt kommunikeeritud, et ka pagulased saaksid aru, mis on ootused ja eeldused. Ja miks peaks see ainult eurooplaste mure olema neid integreerida? Kui nad tahavad oma peresid, lapsi, sõpru ka Euroopasse kutsuda, siis peavad nad ka ise panustama, et nad jalad alla saaksid…
Ja kui nüüd mõni postituse lugeja noogutab mõistvalt ja mõtleb, et ta ju kogu aeg on rääkinud, et eesti ei pea ühtegi pagulast vastu võtma, siis see ei ole see, mida ma öelda tahan. Ka meie peaks panustama ja aitama kaasa, kuid esmalt peaks ühiskond leppima kokku selge eesmärgi, mille poole ühiselt püüelda. Praeguses olukorras on määramatus ja kaos see, mis hirmu tekitavad – me ei tea kui palju neid pagulasi tulemas on ja mida nendega peale hakata …. Kui me teaks, et tulemas on 300 pagulast ja enne kui 80% neist pole eesti keel tasemel X selge ning 75% ei käi tööl ning 98% tulijatest pole viimase aasta jooksul olnud seaduskuulekad kodanikud siis enne seda rohkem uustulijaid me juurde ei võta siis äkki kaoks ära paanika ja tekiks rohkem ratsionaalsust ja teotahet? Ja see paneks ka kohustused pagulastele endile – olgem ausad, pole võimalik õpetada seda, kes ise õppida ei taha….