Kuigi algne mõte oli just Laagri koolis tund teha, siis kuidagi tänu info liikumise käänulistele teedele andsin nõusoleku ka tunni andmiseks Nõmme Erakoolis ja mõneti isegi hea – nii saab asju palju paremini enda jaoks perspektiivi panna kui on võrdlusmaterjali ka.

Laagri koolis siis osalesid külalistunnis kõik kolm kaheksandat klassi. Ehk siis enam kui 60 õpilast. Ütlen ausalt, et see oli päris suur väljakutse, sest paratamatult vahepeal tekkis noortel soov omavahel mõnd asja veidi täpsemalt arutada ja seega enda kehtestamine ei ole nii lihtne.

Kuna eesmärgiks oli pigem teema üldisem tutvustus, siis rääkisime nii sellest, et kes on ettevõtja ja kuidas üldse ettevõtlusega tegelema saab asuda. Siis rääkisin Pere24 näitel, et kuidas toimub näiteks IT teenusel baseeruva firma loomine ning samuti sai kiire ülevaade tehtud erinevatest tugisüsteemidest – nii nendest, kust saab nõu kui ka neist, mis võivad olla abiks finantside leidmisel.

Aga, et kogu asi liiga teoreetiliseks ei läheks, siis tunni viimases osas tegime ka väikese rühmatöö – iga rühm pidi välja nuputama ühe toote või teenuse.

Kusjuures just see viimane osa oli minu jaoks eriti positiivseks üllatuseks – enamik rühmi suutis 5 minutiga läbi arutada palju ideid ning eriti elavalt jäid näiteks meelde elektrooniline jalutuskepp pimedate jaoks (et saada andurite abil infot ümbritseva kohta) ja samuti mobiiliäpp, mis aitab vene keelest aru saada (ehk siis kirillitsat mitte oskav inimene teeb pildi ja saab kohe tõlke). Muidugi ma kahtlustan, et need ideed võivad isegi mingil moel teostatud olla, kuid kindlasti seal klassis olevad noored seda ei teadnud ja ideed tulid nende endi peadest.

Samuti toodi ka välja, et selline ideede brainstorming on päris keeruline kuna kõik on ju maailmas juba olemas Ütleme, et seda tunnet teavad vist väga hästi ka need, kes Garage48-l sagedamini on osalenud…

Tund aega hiljem toimus siis tund Nõmme erakooli 9ndas klassis, kus klassis oli 10 õpilast (tegelikult neid vist klassis 12, aga kaks last puudus). Ja olgem ausad – sellises väikeses seltskonnas on tunni tegemine ikka oluliselt lihtsam. Sa saad kaasata iga õpilast ja kontakti loomine on kiirem ja sujuvam.

Sisu ja esitlus olid samad, aga kuna tunnis oli ka klassi ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes vahepeal aitas kaasa näidete ja vihjetega, mis aitas siduda minu esitlust nende varem õpituga või andis vihje, et seda infot läheb varsti tunnis vaja, siis õpilaste motivatsioon oli muidugi selle võrra suurem.

Ka seal klassis tegime rühmatöö ja seal siis tekkis diskussioon selle ümber, kas ettevõtlus on ka see, kui olla näiteks mingi kauba maaletooja ja edasimüüja – millegipärast tundus ka neile, et ettevõtlus tähendab alati unikaalset toodet või teenust.

Aga eriti põnevaks läks paar minutit enne tunni lõppu, kus üks noormees juba asjaga nii hoogu läks, et uuris, et miks peaks gümnaasiumis üldse õpilasfirmaga jamama vaid teeks kohe OÜ ära – koos õpetajaga siis püüdsime entusiasmi veidi maha tõmmata ja seletada, et miks just õpilasfirma on eriti hea ja turvaline viis asjadega alustada. Igatahes on mul tunne, et see noormees läks koju raamatupidamise kohta täpsemalt uurima kuna jõudsime juba vestlusega niikaugele, et mis siis on suurimad kulud väikefirma jaoks

Kui nüüd kiire wrap-up teemale teha, siis minu jaoks oli tegu väga toreda võimalusega ja siiralt loodan, et ka õpilaste jaoks vähemalt paar mõtet seal oli, mis kuhugi tagumisse ajusoppi jäid idanema ja ehk ühel ilusal päeval julgevad nad sammu mugavustsoonist välja astuda ja midagi katsetada. Ja ma tõesti arvan, et korra kaks aastas peaks juba põhikooli vanem aste veidi koolipingist kaugemale vaatama – kas siis taoliste külalisloengute näol või veel parem oleks klassiekskurssioonid mõnda põnevasse ettevõttesse. Sest kui me räägime, et noored peaksid juba peale põhikooli lõppu tegema teadlikuid valikuid oma edasise haridustee osas (gümnaasium – mis kallak?, kutseõpe etc.), siis hetkel neil ei ole piisavalt infot selliste otsuste langetamiseks.

Igatahes kevadel mõte sai mõeldud ja, et ainult mõtteks ei jääks siis sai ka vaikselt tegutsema hakatud. Kahjuks tuli ülikooli lehti vaadates tunnistada, et kuigi ülikoole palju ja aineid ka, siis tegelikult ega väga lihtne see valik ei ole kuna sobivaid aineid on tegelikult vähe. Kui tahta midagi praktilist, kaugõppega ja samas sellist, mis ei oleks päris nullist kõige õppimine ( kuigi uued teadmised on toredad, siis hetkel on eesmärk siiski ka see ilus paber, et saaks edaspidi magistritasemel end avastama hakata ).

Lõpuks jäigi valikusse üks aine – “Ettevõtlus ja projektijuhtimine” Pärnu Kolledzis. Ehk siis tegelikult asi, mille praktilist poolt on päris palju ära proovitud ja mingi teoreetiline baas ka olemas. Aga kuna oligi hirm, et esimene semester äkki veidi liig kordamine tundub ja seega alguse motivatsioon raisku läheb… Aga no see ei oleks ju mina, kui kiirelt lahendust taolistele probleemidele ei leiaks – miks teha ülikool 3 aastaga kui saab ka kahega Ehk siis tekkis plaan sel aastal läbida nii 1. kui 2. kursuse ained ja siis järgmine aasta rahulikult 3. kursus + lõputöö.

Mõeldud tehtud – vahetasin õppejõududega mingi hulga kirju ja veensin neid, et olen piisavalt tubli, tark ja andekas, et võiksin 2. kursuse aineid ilma eeldusaineid läbimata võtta…

Ja siinkohal sai kogu ilus sujuv algus otsa ja tekkis väike paaniks. Muidugi ma vaatasin enne sisseastumist õppekava üle – aga mitte piisavalt põhjalikult. Ma eeldasin, et EAP = 2/3 AP ja kuna meeles oli oma varasemast ülikooli ajast, et tegelikult sellise 3AP saamiseks ei olnud vaja just naba ära pingutada, siis deklareerisin 55EAP ilusasti sellek semestriks – see siis vanas vääringus ca. 39AP ja tundus täiesti tehtav.

Aga juba eelmine nädal sain aru, et need kuulujutud, et kaugõppes olvad inimesed saavad oma hariduse “mitte midagi” tehes on sõna otseses mõttes linnalegendid. Ma pole veel julgenud oma statistikat lõpuni viia, aga tundub, et

1EAP = umbes 150lk lugemismaterjali + 5lk referaati või mõnda muud kirjatööd + mingi hulk tunde + 1/4 eksamit.

Ehk siis

55EAP = 8250lk lugemist + 225lk kirjatööd + 120h loengutes + 14 eksamit

Mitte nüüd võimatu, aga kohe kindlasti ei tohiks igav mul väga sellel sügisel hakata.

Positiivse poole pealt pean tunnistama, et umbes 75% loengutest ja seminaridest on täiesti huvitavad. Kuigi vahel tundub kogu lähenemine ülimalt teoreetiline ja pähe tikub mõte, et kas see õppejõud on püüdnud kunagi seda, mida ta räägib ka praktiliselt rakendada, aga samas kui kõrgele ei sihi, siis ei saavuta ka mitte midagi.

Võibolla eelmisest nädalast kõige shokeerivam minu jaoks oli üks matemaatika seminar – seal siis 100 2. kursuse tudengit lahendas ühiselt elementaarseid murde, lihtsustas avaldisi ning arvutas protsente. Muidugi saan aru, et oma NRG + mate-informaatika taustaga ongi minu jaoks matemaatia loogilisem kui enamike teiste jaoks, aga ikkagi tekkis küsimus, et kas koolide matemaatika õpe on ikka selline nagu peaks.

Kusjuures sisseastumiskatsetel oli ka üks küllaltki lihtne summa ülesanne ja see oli ainus, mille puhul ei suutnud meenutada, kas seal oli mõni valem ka kuidas asja stiilsemalt lahendada – ehk siis pidin tegema lihtsalt pikalt ja robustselt välja kirjutades asja. Nüüd sain teada, et 600-st sisseastust olid seda ülesannet püüdnud lahendama asuda 4 inimest, kellest 2 olid saanud õige vastuse :/ Ehk siis midagi on ikkagi veidi mäda meie haridussüsteemis.

Aga jah – põnevad ja pingelised ajad on ees ja kahtlustan, et siia blogisse ma väga tihti postitama lähikuudel ei jõua kuna muud kirjatööd on ju kohustuslikud ja see siin on lihtsalt hobi. Samas kes teab – 9h koolimajas viibimist on tegelikult täitsa mõnus siin postitada midagi, mille puhul ei pea järgima 30lk pikkust juhendit, et mida ja kuidas kirjutada

Aga kursus tundub täitsa tore. Peangi nüüd lõpetama ja pubi poole suunduma kuna suures õppimistuhinas ei tasu nüüd ära unustada ka tudengielu meeldivamat poolt – uusi toredaid tuttavaid ja ühiseid üritusi