Igatahes mingi hetk hakkas aju tagumises sopis idanema idee, et tegelikult teeme me asju ikkagi täiesti valesti. Räägime küll, et teenuste disain ja pakkumine peaks olema lõpptarbija vaatest lähtuv ja eriti avalike teenuste puhul peaks olema eesmärgiks elanike rahulolu, kuid kui hakata vaatama erinevaid fonde ja rahastus meetmeid vabaühendustele, siis jääb silma pigem kuhjade viisi bürokraatiat ja tunduvalt vähem sellist lõppkliendi/tarbija rahulolu hindamist.

Siit tekkis edasi mõte, et võibolla peaks ikkagi kodanikele andma rohkem sõnaõigust selles osas, mida nad soovivad ja mida vajavad. Aga siin tekib kohe praktiline küsimus – kuidas seda teha? Igasugused rahvaküsitlused ja kaasavad eelarved on üldjuhul tegelikult 5% aktiivseimate elanike nägu ning tihti ei jõua isegi info nende inimesteni, kes tegelikult vajaks mingeid spetsiifilisi teenuseid vmt.

Aga miks siis mitte motiveerida vabaühendusi ise vaeva nägema oma sihtgruppide kaasamisega? Selleks oleks vaja võtta kasutusele “virtuaalne” raha – nimetagem seda praegu vabarahaks. Ehk siis ega elanik saab näiteks aasta lõpuks x% oma maksudest sotsiaalsele kontole. Lisaks saaks siis suunata mingite meetmete raha just nende sihtgrupi kontodele – Eestis on tänu X-teele tegelikult selline tehniline lahendus täiesti teostatav. Näiteks kui mingi meetme eesmärk on toetada maapiirkondi, siis nende vahendite raha läheb jaotamisele just kindla piirkonna elanike vahel. Kui soovitakse julgustada looma rohkem teenuseid puudega inimestele, paljulapselistele peredele etc, siis vastavalt need inimesed ja pered saaksid ka ekstra summa vabaraha oma sotsiaalsele kontole.

Ja seda raha saaks kasutada siis ainult kriteeriumitele vastavavate vabaühenduste toetamiseks (mis kriteeriumid need olema peaks pole veel läbi mõeldud, aga mingi sarnane süsteem nagu praegu tulumaksusoodustusega MTÜ-de puhul toimib). Ja siis kui vabaühendus soovib mingi projekti teha, siis peab ta saama oma rahastuse sihtrühmalt. Kuna sotsiaalsel kontol olevat raha ei saa vahetada, üle kanda teistele ega kulutada mingitele pahedele, siis igal kodanikul on valik – kas toetada sellest mõnd vajaminevat või hingelähedast projekti või lasta rahal aeguda… Aegumine on ka kindlasti oluline kriteerium kuna see tekitab piisava psühholoogilise surve siiski ennast kurssi viia vabaühenduste tegevusega ja mingi otsus teha – me ju oleme kõik teinud mõne idiootse ostu kinkekaardiga, mida me absoluutselt isegi ei vaja, aga kuna kaart aegub järgmisel päeval, siis tuleb see “virtuaalne” raha ju ära kulutada

Ja registris olev vabaühendus saaks siis vabaraha vahetada eurode vastu, et projektid käima lükata ja midagi kasulikku või toredat teha…

Kusjuures vabaraha puhul võiks saada ka suunatuid annetusi teha – näiteks kui soovin toetada oma omavalitsuse noori, kes on pärit toimetulekuraskustega peredest, siis saan ma oma sotsiaalsel kontol teha sissemakse eurodes ja selle vabarahana lasta üle kanda just oma sihtrühma peredele – see võiks toimida nagu Google või FB Ads – ehk siis saan määrata vanuse, piirkonna ja hulga muid lisakriteeriume, kuid ma ei näe nimesid kellele raha läheb.

Ja oli vist kunagi taaraautomaatide juures nupp, et anneta raha… Miks mitte ei võiks seal olla võimalus kanda raha oma sotsiaalsele kontole?

Ma tean, et kogu see idee on toores, aga samas lahendaks see nii palju probleeme… Inimesed saaks ise otsustada, mis projekte ja teenuseid nad vajaks, vabaühendused peaksid nägema vaeva, et ennast sihtrühmaga kontaktis hoida ja läbi selle tekiks parem arusaam sihtrühma vajadustest ja soovidest ning kaoksid ära kõik need katuserahade jamad – minugipoolest saagu iga riigikogu liige 1/101 sellest katuserahade summast ning valigu siis sihtrühm, kellele ta selle toetuseks saadab… Muidugi läbipaistvuse nimel oleks sellisel juhul hea, kui riigikogulaste sotsiaalsed kontod oleksid avalikud, et oleks siis teada, millist valijate gruppi siis sel korral toetati.

Aga siiski alati ei piisa paarist entusiastist – eriti kui tahta läbi viia suuremaid projekte. Siis lisanduvad ka võrrandisse kaks lisafaktorit – raha ja inimvara (kas pole lahe sõna – avastasin just, et ÕS ei soovita inimressurssi enam kasutada ). Ehk siis tegevuste läbiviimiseks on vaja raha ja siis ka üldjuhul inimesi (kui ei ole mingi nn “betooniprojektiga”, kus enamik vajaminevatest töödest tellitakse väljastpoolt).

Siinkohal tahakski teha blogisse ka väikese kokkuvõtte enda ja Anita kevadisest uurimustööst, mis sai küll tehtud ühe õppeaine raames, kuid mille sisu võiks huvi pakkuda igale inimesele, kes vabaühenduste temaatikaga kokku puutub.

Uurimustöö teemaks oli “Vabaühenduste rahastusallikate ja kaasatud inimressurside mõju eesmärkide saavutamisele Harjumaa vabaühenduste näitel” ning selle raames saatsime kutse küsitluses osaleda 862-le Harjumaal tegutsevale MTÜ-le, kellest 73 ka aega leidis vastamiseks.

Põhimõtteliselt ol meie eesmärgiks teada saada, mis mõjutab vabaühenduste võimekust soovitud eesmärke saavutada kõige rohkem ja selle välja selgitamiseks püstitasime töös ka kolm hüpoteesi:

1. Liikmete ja vabatahtlike arv mõjutab vabaühenduse võimekust tegevusi edukalt ellu viia.

Tundus küllaltki loogiline eeldada, et mida rohkem liikmeid ja vabatahtlikke, siis seda paremini saab tegevusi planeerida ja ellu viia. Meie suureks üllatuseks selgus, et statistiliselt ei kinnita miski, et suurema liikmete arvuga vastajad annaksid parema hinnangu enda tegevuste läbi viimise võimekusele. Huvitav on see, et kui töös sai jagatud vastanud MTÜ-d kolmeks grupiks:

• 1-9 ;
• 10-30 ;
• 31+ liiget/vabatahtlikku

siis esimeses ja viimases grupis oli hinnang enda tegevusvõimekusele küllaltki sarnane ( 3.67 vs 3.92), kuid vabaühendused, kus oli 10 – 30 liiget andsid endale keskmise hinnangu 4.33, mis on juba märgatavalt kõrgem.

Kokkuvõtlikult öeldes jäi hüpotees tõestamata, kuid tekkis idee, et äkki ongi mingi “optimaalne” suurus liikmete arvu jaoks – 20 liiget/vabatahtlikku on ju küllaltki hallatav ja samas piisav, et üsna palju korda saata. Liiga vähe inimvara tekitab liiga suurt koormust, kuid samas liiga palju inimesi toob ka kaasa uusi probleeme. Kindlasti asi, mida oleks tore täpsemalt edaspidi uurida.

2. Omatulu mõjutab vabaühenduse jätkusuutlikkust

Siinkohas seletaks siis inimestele, kes aktiivselt MTÜ-de tegevuses ei osale, et mis imeline loom see omatulu on. Nimelt on 3 olulisemat allikat vabaühenduste tegevuse rahastamiseks järgmised:

• Toetused (projektitoetused eelkõige);
• Annetused ja liikmemaksud;
• Omatulu e enda teenuste ja kaupade müügist saadud tulu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et omatulu on MTÜ ettevõtlustulu ehk siis mingi hüve müük. Selleks hüveks võib olla koolitus, kontsert või käsitöö – sõltuvalt MTÜ eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Kui omatulu moodustab juba sissetulekutest suurema osa, siis võime vabaühendust pidada ka sotsiaalseks ettevõtteks ning selle teema kohta saab juba palju põnevat lugeda “Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku” kodulehelt.

Ja tõepoolest selgus küllaltki tugev seos selle vahel, et ühendused, kes andsid omatulule positiivse hinnangu hindasid ka oma jätkusuutlikkust märgatavalt kõrgemalt.

Loo moraal siinkohas oleks mitte jääda lootma ainult projektitoetustele vaid siiski panustada ka oma toodete ja teenuste välja arendamisse, et luua rohkem stabiilsust.

3. Mida suurem eelarve, seda paremaks hinnatakse oma rahastuse leidmise pädevust.

See hüpotees on ka töös kõige kohmakama sõnastusega, kuid idee on selles, et kui organisatsioonis on piisavalt pädevus projektide kirjutamiseks või muu oma tulu genereerimiseks, siis see peaks kajastuma ka eelarves. Tundub loogiline, kas pole?

Ankeedis palusime organisatsioonidel anda hinnang oma rahastuse leidmise oskusele ning võrdlesime seda siis organisatsiooni 2015. aasta eelarve suurusega. Tulemus oli veidi ootamatu, kuid samas tegelikult ka positiivne – nimelt seos puudub. Loodetavasti tähendab see, et organisatsiooni tegevuste planeerimisel lähtutakse siiski pigem muudest väärtustest, kui ainult sellest, et kas osatakse kuskilt fondist raha välja kirjutada või mitte

_____________

Kui nüüd tekkis sügavam huvi, siis uurimistöö täiskujul on leitav siit.

Ja kui tekkis soov ise andmetest veel seoseid leida, siis palun väga – tänase seisuga on seal 76 vastajat ja exceli tabeli saab alla laadida siit. ( Eemaldatud on need andmed, millega vastajaid kuidagi tuvastada saaks.  Juhul kui kuskil avaldate nende andmete põhjal, siis palun viidake sellele blogipostitusele )

And last but not least – suured tänud ka Anita Jürsonile, kellega koos selle küsitluse läbi viisime ja töö kokku panime – tema siis aktiivselt tegutseb Loomade Nimel MTÜ-s.

PS! Kuna plaan on vabaühenduste teemal ka järgmine kevad lõputöö teha, siis juhul kui kellelgi on mõni hea lugemissoovitus, siis lisage see siia kommetaaridesse või saatke mulle diana.poudel@gmail.com.