Kusjuures lubaduste andmises olen ma tegelikult proff – veel mõned aastad tagasi on mul kuskil oma päeviku lehtedel kirjas 1. jaanuari paiku sellised sissekanded, et jätan suitsetamise maha, lõpetan magusa tarbimise, hakkan korralikuks… Põhimõtteliselt name it and I probably have had promised it

Ehk siis võib lubadused jagada kaheks – hakkan midagi tegema või enam ei tee midagi. Ja vot siin ongi konks – pole kunagi kiusatust tundnud lausuda sõnu igavesest ajast igavesti ning selline millegi tegemine/mitte tegemine lõputult lihtsalt ei motiveeri. Siinkohas peab ütlema, et mitte tegemine on isegi keerulisem kui millegi rutiinne tegemine.

Umbes 2 aastat ja mõned päevad tagasi otsustasin, et ei luba enam midagi – hakkan hoopis eesmärke seadma. Eesmärgi võlu on selles, et sellel on ajaline piir ja isegi kui vahepeal libastud teel sinna, siis ei sunni see nii kergelt käega lööma kui lubaduse puhul.

2015 aasta alguses siis tegingi esmakordselt katset – ja et ikka motivatsiooni üleval hoida, siis ma ei hakanud asja oma isklikku päevikusse kirjutama vaid panin ikka asja kohe FB cover fotoks, et poleks võimalik nii kergelt loobuda.

Kusjuures tänasel päeval ei tundugi see eesmärk nii suur, kuid 2 aastat tagasi tundus poolmaraton ikka hirmus asi. Aga juba septembris 2015 sai asi tehtud ja see rahulolutunne ikka võimas oli…

Aga et asi mingiks piinlikuks eneseabiõpiku peatükiks kätte ei läheks, et a la “7 nippi kuidas paremini elada”, siis pean kohe siinkohal ütlema, et 2016. aastal see asi väga ei toiminud. Esiteks oli jama selles, et mul polnud selleks aastaks selliseid ilusaid konkreetseid eesmärke, mida ühe lause või pildiga väljendada ning kuigi sportlikust poolest sai maraton eesmärgiks pandud, siis sellel puudus uudsuse võlu.

Kusjuures see ei tähenda, et aasta oleks igav või kehv olnud – just ilmutasin väikese fotovaliku meenutamaks eelmist aastat ja seal palju häid hetki ja toredaid inimesi, kuid sellist eriliselt värvikat hetke, mida meenutada, ei olnud.

Kahjuks ka maratoni eesmärk jäi täitmata – kas oli probleem nüüd selles, et ma seda eesmärki pigem tasakesi kodukontoris sosistasin kui avalikult välja hõiskasin või lihtsalt polnud nii määratud… Isegi ei tea – poolmaratoni uuesti igatahes läbisin ja seega väga kriitiline enda suhtes ei näe ka mõtet olla.

Aga nüüd tegelikult jõuangi põhjuse juurde, miks ma selle postituse teen Nimelt tahaks siiski veelkord katsetada, et kas avalikult välja öeldud eesmärgid täituvad paremini ja selleks aastaks on tegelikult suuri eesmärke päris mitu. Kusjuures pean tunnistama, et salajas loodan, et enamik lugejaid juba alguses otsustas, et see teema neid ei kõneta ja siiani lugemisega ei jõua… Sest eks eesmärk ole unistus ja unistus on ikkagi selline isiklik teema ja natuke kõhedaks teeb nende unistuste avalik väljapanek…

Aga aitab vingerdamisest – 2017. aastal tahan…

1. … lõpetada Pärnu Kolledzi ettevõtlus- ja projektijuhtimise cum laude diplomiga (lõpetamine 16.06)

Mind on ikka päris kaua häirinud see kunagine kooli poolelijätmine ning nüüd sellel aastal tahaks vea ära parandada. Aga kuna paratamatult on teadmisi ja kogemusi elu jooksul kogunenud ning lihtsalt diplom tundub nõrk eesmärk – seega püüaks anda endast ikkagi maksimumi

2. … maraton lõpuks läbi joosta (SEB maraton 10.09)

See ei ole kõige olulisem eesmärk, aga ma ei taha, et see samamoodi närima jääks nagu see kooliteema. Seega tuleb vaim valmis seada ja trenni tegema asuda, et septembris suudaks 40 km läbi joosta (ükskõik, mis see aeg ka ei tuleks).

3. … pääseda kohalikku volikokku (KOV valimised 15.10)

Nagu spordiga nii ka poliitikaga – enne 30. sünnipäeva poleks ma isegi uskunud, et need teemad mind kuidagi kõnetada võiks, aga aeg muutub ja inimene muutub. Ja ma tunnen, et tahaks siiski kodukoha asjades rohkem kaasa rääkida ja rohkem infot annab ka endale paremaid ideid, et mida põnevat veel käima lükata või tegema asuda. Aga tunnistame ausalt, et see on mu aasta kõige keerulisem eesmärk – kui praeguseks hetkeks on selge, et ülikoolis on õppeained piisavalt kõrgele keskmisele hindele läbitud ja tuleb vaid lõputöö korralikult ära teha või siis maratoni puhul on kindlustunne, et vähemalt pool sellest kindlasti läbi suudan joosta, siis selle eesmärgi täitmine tundub päris keeruline. Tuleb ikka väga tugevalt pingutada ja mugavustsoonist kaugele eemale minema. Aga eks seda põnevam see tee sinnani saabki olema

Igatahes eks elame näeme, kuidas see aasta läheb. Tegelikult on õhus veel palju igasuguseid põnevaid mõtteid ja tegemisi – jätkan robootikateema ja Robocityga, juba ootan järjekordseid Laagri kohvikute päevi ning sügisel tahaks magistrantuuri edasi minna. Igavuse üle muretsema ei pea ja tõotab unustamatu aasta tulla. Loodetavasti jääb ikka vahepeal aega ka blogipostituste jaoks ja sõpradega koos saab grillida ja chillida.

Kuna uut soovida on hilja, siis soovin tegusat aastat kõigile…

Aga siiski alati ei piisa paarist entusiastist – eriti kui tahta läbi viia suuremaid projekte. Siis lisanduvad ka võrrandisse kaks lisafaktorit – raha ja inimvara (kas pole lahe sõna – avastasin just, et ÕS ei soovita inimressurssi enam kasutada ). Ehk siis tegevuste läbiviimiseks on vaja raha ja siis ka üldjuhul inimesi (kui ei ole mingi nn “betooniprojektiga”, kus enamik vajaminevatest töödest tellitakse väljastpoolt).

Siinkohal tahakski teha blogisse ka väikese kokkuvõtte enda ja Anita kevadisest uurimustööst, mis sai küll tehtud ühe õppeaine raames, kuid mille sisu võiks huvi pakkuda igale inimesele, kes vabaühenduste temaatikaga kokku puutub.

Uurimustöö teemaks oli “Vabaühenduste rahastusallikate ja kaasatud inimressurside mõju eesmärkide saavutamisele Harjumaa vabaühenduste näitel” ning selle raames saatsime kutse küsitluses osaleda 862-le Harjumaal tegutsevale MTÜ-le, kellest 73 ka aega leidis vastamiseks.

Põhimõtteliselt ol meie eesmärgiks teada saada, mis mõjutab vabaühenduste võimekust soovitud eesmärke saavutada kõige rohkem ja selle välja selgitamiseks püstitasime töös ka kolm hüpoteesi:

1. Liikmete ja vabatahtlike arv mõjutab vabaühenduse võimekust tegevusi edukalt ellu viia.

Tundus küllaltki loogiline eeldada, et mida rohkem liikmeid ja vabatahtlikke, siis seda paremini saab tegevusi planeerida ja ellu viia. Meie suureks üllatuseks selgus, et statistiliselt ei kinnita miski, et suurema liikmete arvuga vastajad annaksid parema hinnangu enda tegevuste läbi viimise võimekusele. Huvitav on see, et kui töös sai jagatud vastanud MTÜ-d kolmeks grupiks:

• 1-9 ;
• 10-30 ;
• 31+ liiget/vabatahtlikku

siis esimeses ja viimases grupis oli hinnang enda tegevusvõimekusele küllaltki sarnane ( 3.67 vs 3.92), kuid vabaühendused, kus oli 10 – 30 liiget andsid endale keskmise hinnangu 4.33, mis on juba märgatavalt kõrgem.

Kokkuvõtlikult öeldes jäi hüpotees tõestamata, kuid tekkis idee, et äkki ongi mingi “optimaalne” suurus liikmete arvu jaoks – 20 liiget/vabatahtlikku on ju küllaltki hallatav ja samas piisav, et üsna palju korda saata. Liiga vähe inimvara tekitab liiga suurt koormust, kuid samas liiga palju inimesi toob ka kaasa uusi probleeme. Kindlasti asi, mida oleks tore täpsemalt edaspidi uurida.

2. Omatulu mõjutab vabaühenduse jätkusuutlikkust

Siinkohas seletaks siis inimestele, kes aktiivselt MTÜ-de tegevuses ei osale, et mis imeline loom see omatulu on. Nimelt on 3 olulisemat allikat vabaühenduste tegevuse rahastamiseks järgmised:

• Toetused (projektitoetused eelkõige);
• Annetused ja liikmemaksud;
• Omatulu e enda teenuste ja kaupade müügist saadud tulu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et omatulu on MTÜ ettevõtlustulu ehk siis mingi hüve müük. Selleks hüveks võib olla koolitus, kontsert või käsitöö – sõltuvalt MTÜ eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Kui omatulu moodustab juba sissetulekutest suurema osa, siis võime vabaühendust pidada ka sotsiaalseks ettevõtteks ning selle teema kohta saab juba palju põnevat lugeda “Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku” kodulehelt.

Ja tõepoolest selgus küllaltki tugev seos selle vahel, et ühendused, kes andsid omatulule positiivse hinnangu hindasid ka oma jätkusuutlikkust märgatavalt kõrgemalt.

Loo moraal siinkohas oleks mitte jääda lootma ainult projektitoetustele vaid siiski panustada ka oma toodete ja teenuste välja arendamisse, et luua rohkem stabiilsust.

3. Mida suurem eelarve, seda paremaks hinnatakse oma rahastuse leidmise pädevust.

See hüpotees on ka töös kõige kohmakama sõnastusega, kuid idee on selles, et kui organisatsioonis on piisavalt pädevus projektide kirjutamiseks või muu oma tulu genereerimiseks, siis see peaks kajastuma ka eelarves. Tundub loogiline, kas pole?

Ankeedis palusime organisatsioonidel anda hinnang oma rahastuse leidmise oskusele ning võrdlesime seda siis organisatsiooni 2015. aasta eelarve suurusega. Tulemus oli veidi ootamatu, kuid samas tegelikult ka positiivne – nimelt seos puudub. Loodetavasti tähendab see, et organisatsiooni tegevuste planeerimisel lähtutakse siiski pigem muudest väärtustest, kui ainult sellest, et kas osatakse kuskilt fondist raha välja kirjutada või mitte

_____________

Kui nüüd tekkis sügavam huvi, siis uurimistöö täiskujul on leitav siit.

Ja kui tekkis soov ise andmetest veel seoseid leida, siis palun väga – tänase seisuga on seal 76 vastajat ja exceli tabeli saab alla laadida siit. ( Eemaldatud on need andmed, millega vastajaid kuidagi tuvastada saaks.  Juhul kui kuskil avaldate nende andmete põhjal, siis palun viidake sellele blogipostitusele )

And last but not least – suured tänud ka Anita Jürsonile, kellega koos selle küsitluse läbi viisime ja töö kokku panime – tema siis aktiivselt tegutseb Loomade Nimel MTÜ-s.

PS! Kuna plaan on vabaühenduste teemal ka järgmine kevad lõputöö teha, siis juhul kui kellelgi on mõni hea lugemissoovitus, siis lisage see siia kommetaaridesse või saatke mulle diana.poudel@gmail.com.

Igatahes kevadel mõte sai mõeldud ja, et ainult mõtteks ei jääks siis sai ka vaikselt tegutsema hakatud. Kahjuks tuli ülikooli lehti vaadates tunnistada, et kuigi ülikoole palju ja aineid ka, siis tegelikult ega väga lihtne see valik ei ole kuna sobivaid aineid on tegelikult vähe. Kui tahta midagi praktilist, kaugõppega ja samas sellist, mis ei oleks päris nullist kõige õppimine ( kuigi uued teadmised on toredad, siis hetkel on eesmärk siiski ka see ilus paber, et saaks edaspidi magistritasemel end avastama hakata ).

Lõpuks jäigi valikusse üks aine – “Ettevõtlus ja projektijuhtimine” Pärnu Kolledzis. Ehk siis tegelikult asi, mille praktilist poolt on päris palju ära proovitud ja mingi teoreetiline baas ka olemas. Aga kuna oligi hirm, et esimene semester äkki veidi liig kordamine tundub ja seega alguse motivatsioon raisku läheb… Aga no see ei oleks ju mina, kui kiirelt lahendust taolistele probleemidele ei leiaks – miks teha ülikool 3 aastaga kui saab ka kahega Ehk siis tekkis plaan sel aastal läbida nii 1. kui 2. kursuse ained ja siis järgmine aasta rahulikult 3. kursus + lõputöö.

Mõeldud tehtud – vahetasin õppejõududega mingi hulga kirju ja veensin neid, et olen piisavalt tubli, tark ja andekas, et võiksin 2. kursuse aineid ilma eeldusaineid läbimata võtta…

Ja siinkohal sai kogu ilus sujuv algus otsa ja tekkis väike paaniks. Muidugi ma vaatasin enne sisseastumist õppekava üle – aga mitte piisavalt põhjalikult. Ma eeldasin, et EAP = 2/3 AP ja kuna meeles oli oma varasemast ülikooli ajast, et tegelikult sellise 3AP saamiseks ei olnud vaja just naba ära pingutada, siis deklareerisin 55EAP ilusasti sellek semestriks – see siis vanas vääringus ca. 39AP ja tundus täiesti tehtav.

Aga juba eelmine nädal sain aru, et need kuulujutud, et kaugõppes olvad inimesed saavad oma hariduse “mitte midagi” tehes on sõna otseses mõttes linnalegendid. Ma pole veel julgenud oma statistikat lõpuni viia, aga tundub, et

1EAP = umbes 150lk lugemismaterjali + 5lk referaati või mõnda muud kirjatööd + mingi hulk tunde + 1/4 eksamit.

Ehk siis

55EAP = 8250lk lugemist + 225lk kirjatööd + 120h loengutes + 14 eksamit

Mitte nüüd võimatu, aga kohe kindlasti ei tohiks igav mul väga sellel sügisel hakata.

Positiivse poole pealt pean tunnistama, et umbes 75% loengutest ja seminaridest on täiesti huvitavad. Kuigi vahel tundub kogu lähenemine ülimalt teoreetiline ja pähe tikub mõte, et kas see õppejõud on püüdnud kunagi seda, mida ta räägib ka praktiliselt rakendada, aga samas kui kõrgele ei sihi, siis ei saavuta ka mitte midagi.

Võibolla eelmisest nädalast kõige shokeerivam minu jaoks oli üks matemaatika seminar – seal siis 100 2. kursuse tudengit lahendas ühiselt elementaarseid murde, lihtsustas avaldisi ning arvutas protsente. Muidugi saan aru, et oma NRG + mate-informaatika taustaga ongi minu jaoks matemaatia loogilisem kui enamike teiste jaoks, aga ikkagi tekkis küsimus, et kas koolide matemaatika õpe on ikka selline nagu peaks.

Kusjuures sisseastumiskatsetel oli ka üks küllaltki lihtne summa ülesanne ja see oli ainus, mille puhul ei suutnud meenutada, kas seal oli mõni valem ka kuidas asja stiilsemalt lahendada – ehk siis pidin tegema lihtsalt pikalt ja robustselt välja kirjutades asja. Nüüd sain teada, et 600-st sisseastust olid seda ülesannet püüdnud lahendama asuda 4 inimest, kellest 2 olid saanud õige vastuse :/ Ehk siis midagi on ikkagi veidi mäda meie haridussüsteemis.

Aga jah – põnevad ja pingelised ajad on ees ja kahtlustan, et siia blogisse ma väga tihti postitama lähikuudel ei jõua kuna muud kirjatööd on ju kohustuslikud ja see siin on lihtsalt hobi. Samas kes teab – 9h koolimajas viibimist on tegelikult täitsa mõnus siin postitada midagi, mille puhul ei pea järgima 30lk pikkust juhendit, et mida ja kuidas kirjutada

Aga kursus tundub täitsa tore. Peangi nüüd lõpetama ja pubi poole suunduma kuna suures õppimistuhinas ei tasu nüüd ära unustada ka tudengielu meeldivamat poolt – uusi toredaid tuttavaid ja ühiseid üritusi