Kui see tegelane oleks Troonide mängus mõnest majast, siis selle maja tunnuslause peaks olema “Taandame ennast”.  Ta on üldse huvitav frukt – saan aru, et ta on päris pikalt olnud meie kõige väiksema liitunud omavalitsuse elanik, aga senikaua pole ta absoluutselt mingit huvi kodukoha tegemiste vastu tundnud ja alati kandideerinud hoopis Tallinnas. Aga nüüd, kus järsku avastas, et ta kodu ei ole 2000 elanikuga vallas vaid 22 000 elanikuga mandri-Eesti suurimas vallas, siis järsku lõi tal välja mingi kodukoha patriotism. Kusjuures hetkel on ta riigikogu liige, saades RK2015 valimistel poole vähem hääli, kui meie eile taasvalitud vallavanem Andres Laisk kohalikel valimistel

Aga oma napi häältesaagi kompenseerib Oponaut suure ego ja kiusliku meelega. Lubades küll konstruktiivset opositsiooni, siis tema meelest on konstruktiivne opositsioon absoluutselt kõigele vastu olemine. Isegi kui me parajasti hääletame punkti, mille on kehtestanud see sama riigikogu, kuhu ta ise kuulub ja tegelikult on kõrgel mäel olevad seadusandjad ise midagi sassi ajanud, kuna mis mõtet on hääletada eelnõud, mida seadus kohustab meid vastu võtmast?

via GIPHY

Kuna Oponaudil on seni kogemused ainult Tallinna volikogust ja Riigikogu saalist, siis püüdis ta eile vist oma sõnavõttude ja tegevustega ka ööistungi traditsioone Saue vallas juurutada. Nõudes kirjalikke dokumente, kui ükski seadus neid nõuda ei käsi ning võttes sõna igal võimalikul ja võimatul juhul. Loodame, et ta tulevikus panustab sama koguse energiat ka kohalike määruste lugemisse – samas oleme muidugi alati püüdnud siin elanike jaoks bürokraatiat pigem vähendada, kuid see kontseptsioon ei ole Oponaudi jaoks tuttav.

Ja mõned minutit enne lõppu, kui tehti ettepanek, et järgmine kord kohtume kolmapäeval kuna neljapäeval Saue gümnaasiumis isadepäeva üritus, siis tuli välja ka Oponaudi paranoiline pool. Kohe nägi ta selles ettepanekus vandenõu tema vastu kuna Riigikogus mingi üritus samal ajal… Siinkohal tahaks küll Oponaudile öelda, et kallis inimene – enamik meist tavalistest lihtsurelikest ei tea, mis ja millal riigikogus toimub ja meil kõigil on ka muu elu … Me kõik kandideerisime volikokku teadmisega, et selle arvelt jäävad mõned teised asjad tegemata ja pole kunagi võimalik 27 aktiivse inimese puhul leida ideaalset aega, mis kõigile sobiks.

via GIPHY

Igatahes eile Saue linnas Laagri poole mõtlesin selle peale, et kuigi ühelt poolt on tore, et Saue volikogus saab nüüd edaspidi tutvuda ka kõrgemate poliitiliste instantside töö põhimõtetega, siis kas see kahe tooli seadus on ikka nii kasulik? Sest vähemalt eile ei õppinud ma muud, kuidas venitada ja kiusu ajada ja see ei ole see, mida ma konstruktiive opositsioonina ette kujutaks…

Kui nüüd lühidalt ka muust kirjutada, siis positiivne on see, et saime paika komisjonide struktuuri ja kõigile 9-le komisjonile ka esimehed ja aseesimehed valitud. Õnneks kaks opositsioonisaadikut on siiski tuttavad ka koostöö kontseptsiooniga ning seega on näiteks jutivkomisjoni aseesimees Juhan Särgava (KE), kes on Saidafarmi juht ja omanik ning Mihhail Jallajas (VL Meie) Nissist juhib revisjonikomisjoni. Tegelikult sai kohti veel paarile opositsioonisaadikule pakutud, aga nad vist Oponaudiga samast majapidamisest ja tunnuslausega

Mulle endale saab päris tõsiseks väljakutseks olema täiesti uue komisjoni – kogukondade komisjoni – käivitamine ja juhtimine. Ideaalis võiks see komisjon panustada eesmärki, et nelja aasta pärast oleks enamikes meie 50-st külast tegus külaselts ning ka kolmes alevikus ja linnas oleksid kogukondlikud vabaühendused, mis inimesi kokku tooks ja head kohavaimu aitaks luua.

Vallavanemana jätkab Andres Laisk ja kuigi Oponaut pidas meile pika ja piinarikka kõne ka vallavanema palga ja hüvitiste teemal, aga ma tõesti ei saa eriti tõsiselt sellel teemal võtta inimest, kes on nii kaua juhtinud Tallinna poliitilist toiduahelat ja kelle eestvedamisel on volikogu esimehele kehtestatud presidendiga sama palk :p

Igatahes loodan, et järgmine postitus saab olema positiivsem ja sisulisem, kuid mul on kahtlus, et siin blogis tuleb tulevikus veel päris palju sellele Oponaudile viidata ning seetõttu tundus mõistlik ka seda tegelast pikemalt tutvustada.

Kuidas koalitsiooni tehakse?

Siinkohas võibolla on ka mõistlik kirjeldada protsessi, kuidas koalitsioonilepingu tegemine käib. Selle alusdokumentideks on esmajoones koalitsiooni moodustavate erakondade valimisprogrammid. Seetõttu ka oma eelmises postituses avaldasin imestust, et mitmel nimekirjal puudus selline dokument. Õnneks Reformierakonnal ja IRL-l kellega hetkel koalitsiooniläbirääkimised käivad on valimisprogramm olemas.

Siinkohal ongi üks oluline infokild kõigile inimestele, kes plaanivad kunagi tulevikus kandideerida – kui teil on mingi teema, mis teid eriliselt kõnetab ja mille pärast võibolla kandideerite, siis vaadake, et see teema oleks käsitletud teie nimekirja programmis enne valimisi. Sest peale valimisi kui juba koalitsioonilepingut koostatakse on uusi ettepanekuid esitada liiga hilja.

Lisaks koalitsioonilepingule tuleb selles etapis paika panna ka komisjonid ning vallavalitsuse liikmed. Samuti komisjonide esimehed ja muu taoline. Ja kui on juba esmane versioon paberil, siis ongi aeg, kus kõik osapooled kutsuvad kokku oma nimekirjas volikokku pääsenud liikmed ning vaadatakse asi üle.

Struktuur ja ametikohad

Uues Saue ühendvallas saab struktuur olema selline, et vallavalitsus koosneb vallavanemast ja kolmes abivallavanemast ning lisaks esindavad piirkondi ka mittepalgalised vallavalitsuse liikmed, kelle ülesandeks on anda sisendit just oma piirkonna aktuaalsete teemade kohta.

Volikogus on esimees, kaks aseesimeest ning praeguse plaani kohaselt moodustatakse 9 komisjoni (sh revisjonikomisjon).

Ma tean, et nii mõnigi loodab siit leida ka juba konkreetseid nimesid, sest hetkel on kõik dokumendid veel lahtiselt laual ja võib muudatusi tekkida, siis nii palju võib vist öelda, et vallavanemaks on hetkel esitatud Andres Laisk, volikogu esimeheks Harry Pajundi ja volikogu aseesimeesteks Eero Kaljuste ja Valdis Toomast. Abivallavanemate puhul nimetab iga koalitsioonipartner ametisse ühe abivallavanema ja see võib olla nii poliitiline või apoliitiline valik. Ülejäänud nimede osas ootaks ära hetke, kui koalitsioonileping on allkirjad saanud, kuna läbirääkimiste käigus võib veel muudatusi tulla.

Küllaltki suure osa arutelust moodustas täna ka komisjoniliikmete määramine. Mõne inimese puhul oli otsus lihtne – lihtsalt inimesel on üks ja kindel teema, mis teda kõnetab ja kellelgi isegi ei ole vastuväiteid. Mõne teise komisjoni puhul oli jälle palju vaidlust, sest pädevaid inimesi, kel soov ja kompetents olemas komisjoni juhtimiseks oli päris mitu. Komisjonide suuruseks on 8 liiget ning komisjoni esimees ja aseesimees peavad olema ka volikogu liikmed, et saaksid info komisjonist volikogusse viia ja vice versa – tutvustada komisjoniliikmetele just konkreetset valdkonda puudutavaid arutelusid ja otsuseid. Hetkel on plaan teha komisjonid nii, et igas komisjonis oleks kõik 3 koalitsioonipartnerit esindatud (proportsionaalselt tulemusega) + iga opositsioonis olev volikogu liige saaks ka panustada komisjoni töösse. Liikmete määramisel võtsime arvesse nii nende saadud mandaadi suurust kui ka varasemat kogemust mingi valdkonnaga.

Saime peale poolteist tundi kestnud arutelu paika vägagi pädevad komisjonide koosseisud, aga nüüd tuleb teha veel päris palju kooskõlastamist, et kas valitud liikmed on ka ise huvitatud. Seega ka see info saab avalikuks loodetavasti järgmise nädala jooksul.

Vihjena võin öelda, et kui tänase arutelu tulemusena valminud komisjonide struktuur paika jääb, siis pean oma lõputöö uuesti põhjalikult läbi lugema, sest sinna investeeritud aeg ja energia võivad järgneval neljal aastal aidata mul paremini panustada valla arengusse.

Üldised muljed

Üldine mulje on hetkel väga hea… Kogu protsess on muidugi pingeline, sest iga osapool püüab endale saada parimat võimalikku positsiooni, et esindada just oma valijate huve. Kuna Koostööl on 13 volikogu kohta, Reformierakonnal 5 ja IRL-l 3, siis  paratamatult on koalitsioonileping veidi rohkem Koostöö nägu.

Samas põhimõttelisi suuri erinevusi ju tegelikult programmides ei olnud – lihtsalt Reform on rohkem Saue linna keskne, samas meie valimisliidus on inimesi igast valla otsast ja seetõttu ka programm on laiapõhjalisem. IRL on kuskil vahepeal – volikogu liikmetest on enamik Saue linna taustaga, kuid nimekirjas oli liikmeid kõigist liituvatest omavalitsustest.

Huvitav avastus koosoleku jooksul oli ka see, et oleme moodustamas nii laiapõhjalist koalitsiooni, et opositsiooni jääb ainult 6 volikogu liiget.

Tean, et seekordne postitus on veidi üldine, aga loodetavasti enne järgmist reedet saame juba Koostöö blogisse teha palju detailsema postituse kogu teema kohta. Lihtsalt tahtsin märku anda, et asjad liiguvad ja varsti saab loodetavasti kokku tulla ka esimene volikogu koosolek, mis saab olema ka ametlik uue Saue valla tekke algus. Valla ja linnavalitsused tegutsevad praeguse süsteemi järgi aasta lõpuni ja edasi hakatakse tööle juba uue struktuuri raames.

Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama

Isiklikult võtaks teema kokku nii, et kindlasti ei ole see õiglane – enamik vallavanemaid ja linnapäid on siiski poliitilise taustaga ja nad pidid 2013. sügis teadma, et 2017. aastal taas valimised ning need võivad tulla väga teistmoodi tulemusega. Ehk siis loogika ütleb, et tegu on pigem tähtajalise töölepinguga ning tundub ju küllaltki jabur sellises olukorras kompensatsiooni maksta.

Aga samas ma tean, et see nn “kuldne käepigistus” oli hädavajalik. Olles päris aktiivselt kaasa elanud nii oma kodukoha liitumisprotsessile, kui ka jälgides silmanurgas mujal Eestis toimuvat, siis olgem ausad – enda nahk on inimestele paratamatult kõige lähemal. Saue ühendvalla liitumisräbilääkimistel oli olukord küllaltki roosiline veel – kuna ühinemisläbirääkimiste algatajaks oli suurim omavalitsus, siis said kõik istuda laua taha siiski võrdsete osapooltena ning see on psühholoogiliselt väga oluline. Ma üldse ei hakka väitma, et kõik tõrgeteta sujus – kevadel sai ju siin blogiski kirjutatud konnatiikidest (kes veidi asja teab, siis saab aru, kellest või millest ma seal kirjutasin) ning emotsioone on siiani üleval.

Aga kujutage nüüd ette väikese Lõuna-Eesti või Virumaa X omavalitsuse vallavanemat, kelle vallas pole lootust elanike arvu täis saada isegi siis kui lubada igale uuele vallaelanikule tsirkust ja leiba elupäevade lõpuni. Ja kõik naabrid on tunduvalt suuremad – ehk siis see vallavanem on päris kindel, et need 43 häält, mis ta viimastel valimistel sai ei ole kindlasti piisavad, et suuremas omavalitsuses kõva tegija olla. Ja kuna naabervaldadel on 5000 piir ületatud ja pole ka väga huvi teada-tuntud lombikest laiendada ja vett segaseks ajama, siis suure tõenäosusega ei saa need läbirääkimised toimuma võrdsetel alustel.

Võibolla on see vallavanem juba 15-20 aastat sellel ametikohal olnud ja pension ka juba silmapiiril… Tal pole mingit huvi uut väljakutset otsida ja ega ei tea, kas ta leiakski kuna kodukandis just eriti tihti pika juhistaažiga töötajaid ei otsita. Ja nüüd peaks ta minema müts käes naabri juurde, kellega Tõe ja Õiguse vaimus kraave on kaevatud, et paluda enda omavalitsus suurema kaitsva hõlma alla võtta.

See kuldne käepigistus saigi just loodud mõeldes sellistele stsenaariumitele. Et teha kibeda rohu võtmine veidigi magusamaks.

Kusjuures sellest kibedast rohust (meediast tuntud ka kui haldusreform) rääkides, siis tegin ka siin veidi statistikat. Kasutasin Postimehe algandmeid (ehk siis ligilähedast omavalitsusjuhi aastapalka) ning lisasin oma andmetesse veel ühe olulise infokillu – nimelt omavalitsuse elaniku arvu. Ehk siis allpooltoodud tabelis on näidatud, kui palju iga elaniku maksurahast aastas läheb omavalitsusjuhi palgaks.  Erasektoris võiks seda siis nimetada võibolla juhtimisteenuse sisseostuhinnaks 

Ehk siis kui Pärnu linnast läheb alla euro iga elaniku maksupanusest omavalitsusjuhi palgast, siis näiteks Aegviidu vallas on see arv ca 30 korda suurem. Ehk siis jääb tunduvalt vähem raha selliste asjade jaoks nagu lasteaiad, kool, teed ja kõik muu, mis tegelikult peaks olema omavalitsuse esmane teenus elanike jaoks.

Tegin ka teise graafiku, kuhu panin kirja elaniku panuse juhi palgafondi ja teisele teljele omavalitsuse suuruse.

Nagu öeldakse, siis üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Suuremas omavalitsuses on administratiivkulud osakaal kogueelarvest paratamatult väiksem ning samas on võimalik maksta kõrgemat palka, mis annab võimaluse palgata pädevamaid spetsialiste.

Muidugi tekib küsimus, et miks siis mitte veel suuremaks neid omavalitsusi kokku liita – ja arvatavasti on selles täiesti loogika majanduslikult sees. Aga see on liiga suur tükk korraga tegemiseks – loen hetkel Muuli raamatut raamatut “Isamaa sünd” ning paratamatult tundub selles kontekstis ka praegune haldusreform pigem selle kurikuulsa peenhäälestamisena. Aga see vist tähendabki, et ühiskonnas suuri probleeme ei ole ning seega ka väike muutus juba inimesi harjumuspärasest mugavustsoonist kipub välja vedama.

Ütlen kohe ära, et minu värbamisele pole mõtet aega kulutada. Kui ma kunagi otsustan erakonda astuda, siis suudan ise vajalikud taotlused ja kontaktid üles leida ja hetkel ma isegi ei kaalu seda varianti.

Aga miks siis?

Juhtimisteooriates kasutatakse üht huvitavat sõna võimustamine. Ehk siis kellegile rohkema võimu andmine. Ideaalis peaks inimesele andma rohkem õigusi ja samas ka kohustusi ning nende vahel peaks valitsema tasakaal. Sama protsess toimub ka erakonnaga liitumisel – põhimõtteliselt saan ma õiguse nende nimekirjas kandideerida. Kohustusena tuleb siis minu avalik poolehoid erakonna poliitikale ning ettevõtmistele ning juhul kui osutuks valituks, siis arvatavasti ka kohustus kuulata kõrgemalt tulevaid “juhiseid”.

Aga vähemalt minu jaoks ei ole siin õigused ja kohustused tasakaalus. Ma saan aru, et suure erakonna jaoks on üks lihtliige küllaltki marginaalne ühik. Lisaks tundub kehtivat ka Pareto laiendatud printsiip, umbes 5% liikmetest teevad 95% otsuseid (ja keeravad ka sama suures koguses jama kokku – vähemalt mõne erakona puhul ) .  Ehk siis olles selle 95% hulgas, kellel on 5% otsustamisõigust, siis minu panus tervikusse on  näiteks 10 000 liikmega erakonna puhul 0,0005%, mis ilmselgelt on tegelikult null panus.
Ehk siis senikaua kuni minu soov ühiskonda panustada piirdub väikese piirkonnaga, siis igasugune erakondadega liitumine toob rohkem jama kui kasu.

Aga kas valimisliit on parem?

Eks see on küsimus, millele pole ka võimalik päris must-valget vastust anda. Valimisliit koosneb erinevatest inimestest ning isegi kui väljaspoolt vaadatuna tundub kõik sujuvat, siis intriige ja vastuolusid on ka valimisliidus. Arvatavasti kehtib ka valimisliidus see kurikuulus Pareto printsiip, kuid siiski traditsioonilisemas mõistes 80:20. Ja näiteks kui valimisliidus on 25 inimest, siis annab see vähemalt 1% panustamise võimaluse kõigile. Ja siin sõltub ka rohkem sinust endast – mida aktiivsemalt kursis end asjadega hoiad, aktiivsemalt sõna võtad ja küsid, seda rohkem sa asju mõjutada saad.

Kas valimisliit peaks olema apoliitiline?

See on ka huvitav küsimus. Näiteks kui Keskerakond on valinud varasemalt suuna, et viskab need liikmed välja, kes kandideerivad, kuid mite nende nimekirjas, siis Vabaerakond just hiljuti teatas, et nemad kohalikesse valimistesse ei sekku ning nende liikmed kandideerigu pigem valimisliitude nimekirjas.

Ehk siis selle teatega lõi Vabaerakond nüüd olukorra, kus on väga keeruline piiri tõmmata. Kui valimisliidus on juba ühte parlamendierakonda kuuluvad liikmed, siis kas on õigus keelata sama teistele?

Ja võibolla ongi kohalikud valimised hea lakmuspaberi test – kui piisavalt suur hulk erakondliku tasutaga inimesi kandideerib valimisliitudes, siis äkki annab see poliitilisele ladvikule tugevama signaali, et aeg on lõpetada totakad liivakastivaidlused ning suureks kasvada? Sest eks iga erakond tahaks ju öelda, et neil on võimalikult palju liikmeid ka kohalikes volikogudes, kuid seda arvu saavad nad siiski esitada nende inimeste kohta, kes nende nimekirjas kandideerides sinna volikokku said.

Muidugi on siin oht, et mitte olles piisavalt tähelepanelikud, siis võime anda lõpuks hääle inimesele, kes esindab poliitilisi jõude, kelle vaateid me ei toeta. Aga erakondade register on avalik ning toimub ka sisekontroll valimisliitude siseselt. Ma ei kujuta ette, et kandideeriksin samas valimisliidus EKRE nimekirja kuuluva inimesega – eriti kui võib tekkida olukord kus minu kogutud hääled aitavad selle inimese volikokku.

Eks elame näeme mis saab… Haldusreform, kahe tooli seadus, Vabaerakonna uutmoodi lähenemine ja kahe suurema erakonna meelelahutuslik sisevõitlus – vähemalt igavuse pärast ei pea järgmise 363 päeva jooksul kartma ükski inimene, kes natukenegi poliitika vastu huvi tunneb

Aga, et kõik algusest peale ära rääkida, siis mõttelõng sai alguse nädal tagasi ühest FB diskussioonist, kus käis arutelu, et kas Eestis on liidrikultus ning kas see on hea või halb. Enamik inimesi kippus saavutama konsensust, et tegemist on pigem negatiivse nähtusega, kuid endale meenus selle teemaga paratamatult AIESEC (mis on rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, kus kunagi nooruses ka ise veidi aega aktiivselt tegev olin) ning jäin mõtlema, et miks inimesed kipuvad panema liidri ja tippjuhi/poliitiku vmt vahele võrdusmärki.

Vähemalt enda jaoks tähendab see liidriks olemine pigem seda, et oled proaktiivne selle asemel, et lihtsalt reageerida või mis veel hullem – kurta. Juhtimise aine konspektis oli ka väga hästi välja toodud, et liidril on tihti mitteformaalne võim ja ta oma karisma ja entusiasmiga järgijaid kaasab. Samas juht on see, kellel on ametlik paber ja võim käskida ja keelata. Ehk siis võiks eeldada, et ideaalses maailmas on kõik liidrid – erinevate kompetentsidega, huvidega ja meetoditega. Vajadusel juhirollis ja vajadusel lihtsalt aitab kaasa, et maailmast saaks veidi parem paik.

Midugi tean, et siinkohas nii mõnedki tolleaegsed tuttavad vangutavad pead ja pomisevad vaikselt midagi sektist ja ajupesust. Sest AIESEC oli/on väga omanäolist subkultuuri omav organisatsioon ning väljastpoolt vaadates võis see tõepoolest veidra mulje jätta. See on ka üks väheseid kohti olnud minu jaoks elus, kus ma enamus aega ei olnud kõige aktiivsem või hullumeelsem seltskonnas ja võibolla see mind seal just köitiski.

Aga tegelikult selliseid ühendusi on ju meie ümber palju. Seda, et Laagris toimetab Lions klubi teadsin ma ammu, aga eelmisel nädalal hakkasin ma veidi mõtisklema, et mida ma täpselt sellest ühendusest tean… Ja ausalt öeldes ega eriti ei teagi – vahepeal nad värvivad aedu ja käivad katusepanekul abiks ing vahetevahel hangivad suuski mõnele koolile või peavad Vanamõisas supitelki… Kõlab ju nagu tore kogukondlik ettevõtmine?

Aga natuke muret teeb, kui kuuled kuskilt juhuslikult fraasi, et vanasti kui muru rohelisem ja taevas sinisem oli, siis Lions klubis olles teadsid juba enne volikogu istungit, mis vallas toimuma hakkab. Muidugi võib see olla üks külajutt ja olgem ausad – alati tundub, praegusel hetkel on pilvi rohkem kui eales varem ja rohi kipub ka kolletuma… Aga nii palju kui FB fotodelt näha, siis on seal tõepoolest hämmastavalt palju inimesi, keda ka volikogu saalis näha saab ning eks igal külajutul on alati ka grammike tõtt.

Ärge nüüd arvake, et ma nüüd kuidagi siin Lionseid hakkan sarjama – esiteks käis see fraas loodetavasti tõesti nende vanade heade aegade kohta ning teiseks on tegelikult ju tore, kui mehed õhtul pubis käimise asemel hoopis remonditalguid ühiselt teevad Kuigi ma oma vestluskaaslast sel hetkel irriteerisin veidi mõttega, et äkki peaks ikka võrdõiguslikkuse teema käsile võtma (Laagri LC on mõeldud ainult meestele), siis see oli ka pigem väitluse käimashoimiseks, sest oleks ju täielik katastroof kui nüüd aktiivsed naised, kes siin suvi otsa aktiivselt igasuguseid aktsioone korraldavad, klubitama hakkavad – nii need külaväravad ja muu meelelahutus ju välja sureks

Pigem on see hea meenutus, et tegelikult toimivad tagatoad igal tasemel ning tegelikult sellised klubid või ühendused võivad luua inimeste vahele hoopis tugevama sideme, kui näiteks poliitiline kuuluvus või elukoht. AIESEC on selles suhtes küllaltki ohutu kuna esiteks liituvad sellega üldjuhul sinisilmsed üliaktiivsed ülikooli rebased – alguses pidude pärast ja hiljem hakatakse üheskoos maailma rahust unistama… Aga sellised organisatsioonid, kus enamik liikmeid omavad poliitilisi või finantsilisi ambitsioone on juba kahe teraga mõõk ning võibolla oleks parem kui selliste organisatsioonide liikmelisus oleks nähtav ja avalik?

Sellised mõtted siis möödunud nädalast – eks näis mis mõtteid ja tähelepanekuid see nädal nüüd toob… Kes vaielda või nõustuda tahab, siis allpool kommentaarid igati oodatud. Õnneks on blogi selline tore koht, kus võib oma subjektiivsest vaatenurgast asjade üle arutada ja seega üldse ei eelda, et kõik lugejad ka minuga nõusse jäävad…

SQPNAHAB

Samal ajal kui konnad oma kividel istusid algas aga põuane periood ning nii see tiik, kus meie peategelane konn elas kui ka teised tiigid kippusid kokku kuivama. Väikestel kalakestel polnud eriti süüa ning vesiroosid ei saanud hästi õitseda ning kui kunagi oli tiigi kallas ilusaid hundinuiasid täis, siis nüüd olid jäänud mõned üksikud.

Ühel päeval tuli tiigi juurde võõras konn uurima, et kuidas on lood selle tiigiga ja rääkis, et igal pool on sama mure, aga paari naabertiigi suuremad konnad olid kokku saanud ja lahenduse välja mõelnud. Tiigid tuleb ühendada, et tekiks üks suur ja sügav tiik kus oleks ruumi ja piisavalt vett, et ka suur põud ei teeks parandamatut kahju.

Konnal oli kaasas ka plaan, kus oli täpselt kirjas kui suur tiik tuleb ja miks see hea on. Ja esimese hooga olid väikese tiigi konnad väga rõõmsad ja krooksusid rõõmsalt, et see on väga hea mõte. Ainult meie peategelane konn oli mõtlikult vait ja vaatas plaani ja lõpuks küsis “Miks siin nii vähe kive on?”

Naabertiigi konn püüdis seletada, et kuna tiigid ühinevad ja paljud teised loomad olid nõus olnud appi tulema tiiki sügavamaks kaevama, siis paratamatult madalamat kallast ühises tiigis vähem kui praegu väikestes tiikides ja seetõttu tuleb ka kive vähem.

Selle peale hakkas konnade nõusolev krooksumine vaibuma ja nad kõik vaatasid uuriva pilguga oma kivisid. Need olid ilusad ja mõnusad kivid ja vesi oli ju märg ja külm. Mõni konn oli terve oma elu kivi peal istunud ja ei mäletanud enam täpselt, kuidas see ujumine käis.

Aga muidugi ei saanud seda ju naabertiigi konnale tunnistada – eriti arvestades, et see konn veidi suurem ja tugevam paistis. Seetõttu öeldi, et mõte on väga hea, aga tuleb nüüd ju veidi tiigirahvaga aru pidada.

Kohe, kui võõras oli minema läinud siis istusid väikese tiigi konnad maha ja hakkasid arutama. Üks ütles “No ma ei usu, et hundinuiadel suuremas tiigis parem on – küll hakkavad nad ka siin tiigis vohama”. Ja teine konn noogutas mureliku näoga “ja mõelge, mis meie armsatest väikestest kalakestest saab – äkki seal suuremas tiigis on mingid mõrtsukvaalad”

Ja nii nad otsustasid, et kogu tiigirahvast tuleb hoiatada, et naabertiikide konnad tahavad nende armast väikest kodutiiki endale võtta. Kiilid läksid eriti paanikasse – nad üldse olid sellist koleerilisemat tüüpi. Vesiroosid küll püüdsid vastu vaielda, et kui vett oleks rohkem, siis saaksid nad oma juured sügavamale kinnitada ja talvel saaks vähem vesiroose kahjustada, aga neid ei kuulanud keegi. Kiilid olid väikestele kaladele juba rääkinud hirmuäratavaid lugusid suurtest haidest ja mõrtsukvaaladest, kes kõrvaltiigis elavat ja paanika oli vallanud terve tiigi.

Nii juhtuski, et kui naabertiigi konn paari nädala pärast tuli uuesti, et kokku leppida kaevamiste ajakava, siis teda võeti vastu vilekoori ja solvangutega. Ta püüdis veidi aega kaldal seistes seletada, et tegelikult nende tiigi kalad on sama suured kui selle tiigi kalad ning mõrtsukvaala pole neil kunagi olnud, aga mitte keegi ei kuulanud teda. Lõpuks lõi ta lihtsalt käega ja läks ära.

Naabertiigid moodustasidki ühe suure tiigi ja kuna seal oli palju ilusaid vesiroose siis mingi päev otsustasid väikese tiigi kiilid ka minema kolida kuna väikeses tiigis ei olnud jäänud alles peaaegu ühtegi vesiroosi peale eriti karmi talve ja neil polnud kuskil oma jalgu puhata. Ka kalade arv oli vähenenud kuna tiik vaikselt kuivas väiksemaks ja erinevalt konnadest vajasid kalad ka sügavamat vett, aga seda polnud piisavalt.

Aga konnad lesisid ikka mõnusalt oma kividel ja võtsid päikest. Muidugi olid nad ise hakanud ka tähele panema, et vähem putukaid lendas mööda, keda oma pika keelega suhu näpsata. Ja tiik oli kuidagi vaikne. Aga päike oli soe ja kivi mugav ja nad olid ju veidi mugavust ära teeninud kuna nad olid nii julgelt ja tarmukalt päästnud tiigi igasugustest hirmsatest ohtudest.

No olgu – olgem ausad, et kuigi Saue valla oskus inimestega dialoogi pidada näiteks meile kõigile teada tuntud sotsiaalmeediakanalis FB on tegelikult päris hea, siis arenguruumi kindlasti veel on. Kernu, Nissi vist eriti vallavalitsuse tasemel ei kasuta sotsiaalmeedia võimalusi ja kuigi Saue linna FB leht täitsa kena siis tundub et inimeste infovoogu jõuab kehvemini kui Saue valla leht.

Aga kui nüüd vaadata ühinemiste kontekstis, siis tegelikult on asja läbiviijad andnud endast parima – loodud on eraldi kodukas , igas ajalehes on olnud mõni uudisnupp või lugu ja samuti viimastel nädalatel on FB tehtud üritus, mille sein nüüd täna hommikust alates on isegi veidi liiga aktiivne. Igas piirkonnas on toimunud avalikud arutelud ( ja olen kuulnud , et Saue linna avalik arutelu oli suisa meelelahutusliku väärtusega osati ).

Kui me nüüd veel lisame kaks ühinemislehte, mis on piirkonna postkastidesse potsatanud, siis turundajana ütleks, et reklaamikampaania on olnud igatahes põhjalik. Muidugi vandenõuteoreetikud ütlevad nüüd, et see kõik on illusioon ja tegelikult on tulemused suletud uste taga ära otsustatud ja hääletamine ei loe. Siis on mingi hulk inimesi, kes on veendunud, et see teema neid niikuinii ei puuduta. Ja siis on hulk inimesi, kes ehmunult küsivad – mis hääletamine? Kus hääletatakse? Miks keegi mulle sellest ei rääkinud enne?

Ja siis lõpuks ongi nädal läbi ja kui hääli kokku loetakse siis on alla 10% valijatest oma arvamuse teada andnud. Ja teate mis kõige kurvem? Volikogudes (nagu igal pool mujalgi) on alati selliseid tarku kõiketeadjaid, kellele tegelikult üldse ei meeldi idee osalusdemokraatiast ja nemad saavad nüüd mõtlikult noogutada ja öelda, et nii me ju ütlesime – mõttetu vaev inimesi kaasata kuna nad ei tea, ei hooli jne. Ja siis need inimesed, kes tõesti soovivad kaasata inimesi kodukoha arengusse ja panna kaasa rääkima, peavad väsinult nõustuma, et küllap nii ongi. Ja paar proovimist veel ja siis löövad ka entusiastid käega ja edaspidi kuuled nende hääles kerget irooniat, kui keegi mainib sõna kodanikuühiskond.

Ehk siis kaasamine ei ole ühesuunaline protsess, et sa ootad kuni ühel õhtul uksele koputatakse ja kohalik vallavanem, linnapea või volikogu esimees sind kaasama tuleb. Sellist teenindust saab ainult kuu enne valimisi Lasnamäel elades (ja ma pole päris kindel, et seda tegevust tohiks kaasamiseks nimetada). Kaasamine on see, kui KOV loob infokanalid erinevates kohtades (koduleht, sotsiaalmeedia, kohalik ajaleht) ja sina aktiivse kodanikuna viid ennast kodukoha asjadega kurssi ja loed lisa. Kaasamine on see, kui kodulehel on olemas kõigi valla töötajate ja ametnike kontaktid ja nad kiirelt ja asjalikult vastavad kõigile muredele ja küsimustele. Kaasamine on see, kui tehakse avalikke arutelusid ja mitte moepärast vaid korraldajad tõesti loodavad aktiivset osavõttu. Kaasamine on see, kui igal huvilisel on võimalus kaasatud olla.

Ja kujutan ette, et pooled neist vähestest, kes siiani on lugenud kehitavad nüüd õlgu ja ütlevad, aga mind ju ei huvita… No selge – kui ei huvita, siis ei huvita… Mind ka näiteks absoluutselt ei huvita näiteks kalapüük – aga see tähendab, et ma ei kurda kehvade lantide (loodetavasti on see õige termin) valiku üle või uue kalapüüki reguleeriva seaduse üle. Kui sind ei huvita sinu kohaliku omavalitsuse tegevus, siis pole sul ju põhjust kurta kooli kvaliteedi, lasteaiakohtade nappuse, teede libedustõrje, tänavate valgustuse ja 101 muu pisiasja üle, mis tegelikult mõjutavad meie igapäevast elu üsna palju.

Ja mainin siinkohas ära, et tegelikult see Terevisioonis esinenud naisterahvas oli ja on minu jaoks väga sümpaatne ja mulle meeldisid tema mõtted väga… Lihtsalt see teema torkis väga ja kurb oli näha, et isegi intelligentne ja haritud inimene siiski on võtnud omaks selle ühiskonnas leviva suhtumise, mis tegelikult on suurimaks kitsaskohaks kodanikuühenduste ja osalusdemokraatia arengul.

Ehk siis üleskutse kõigile – kaasake end ise ja mõne aja mõõdudes võite avastada kui palju toredaid asju juhtub kui ise kodukoha arendamisel kaasa lüüa Luban teile, et kui 1 aasta proovite ja ikka tunnete, et teist ei sõltu miskit, siis võite uuesti koduseinte vahele peitu pugeda ja te ei pea siit blogist enam kunagi ühtegi postitust lugema… Ja esimene samm täna vähemalt Saue valla ja linna ning Nissi ja Kernu valla elanike jaoks oleks siiski leida see 1 minut ja anda oma hääl siin.

Kõigepealt koolitoidust

Kohale olid kutsutud Baltic Restaurants esindajad, kes siis andsid ülevaate toimuvas ja hiljem sai ka küsimusi esitada. Kõigile neile, kes tervislikku toitu hindavad on hea uudis see, et kuigi isegi enne kasutati säilitusainevabat toorainet, siis nüüdseks on lõpetatud ka kartuli sulfideerimine – ehk siis toit veelgi tervislikum ja peaks ka maitset parandama.

Meie lennus kurdeti kõige rohkem liigse kala üle menüüdes, aga kahjuks selles osas midagi muuta ei saa – toitlustajad lähtuvad riigi ja Tervise Arengu Instituudi poolt ette antud juhistest ning need on otsustanud, et Eesti laps peab kala sööma. Kahjuks siiani pole see agitatsioon hästi läinud ja viga pole ainult Laagri koolis – kala läheb suurtes kogustes utiliseerimisele üle Eesti.

Tehti ka kooli nõukogu esindajatele ettepanek ise toitu proovima tulla – 1.30€ saab lõuna kätte. Eelmine kevad kui robootika pärast tihti koolimaja sattusin siis paar korda ka seda võimalust kasutasin ja isiklikult toidu maitse pärast ei kurda. Eriti arvestades et lõuna hind 1.30 € ja toitlustajad peavad 20 minuti jooksul toitlustama 300 last.

Tegin ka lennu tagasisidest lähtuvalt ettepaneku moos eraldi magustoidu juurde panna ja lubati proovida kuigi kardetakse, et neid lapsi, kellele moos ei maitse on tunduvalt vähem, kui neid kellele see liiga palju maitseb ja seega vabakäelisel tõstmisel jäävad viimased soovijad ilma moosita.

Igatahes jätsid külalised väga positiivse mulje – nagu aru sain, siis käiakse koolides ka kontrollreide tegema ja lisaks toidu kvaliteedile kontrollitakse, et kas kokatädid ka ikka naeratavad lastele

Huvikooli etteaste

Järgmisena oli päevakorras huvikooli teemad ja saime Taigurilt põhjaliku ülevaate nii möödunust kui tulevikust. Huvikooli lepingute süsteem olevat väga hästi käima läinud ja lubati, et kõik vanemad saavad veel selle aasta numbri seas kätte ka kooli poolt allkirjastatud huvikoolide lepingud.

Paljud lapsevanemad on soovi avaldanud ka koonsarvete ja otsekorralduse osas ja see on huvikooli tulevikuplaanides kirjas – loodetavasti tulevad koondarved 2016/17 õppeaastal.

Paar numbrit ka:

• Huvikooli personal: 52 õpetajat + direktor + raamatupidaja
• Kokku on 50 huviringi/92 erinevat rühma.
• Hetke seisuga on huvikoolis 1216 õpilaskohta

Kuna üheks teemaks oli ka huvikooli soodustus siis hetkel on seis selline, et huvikool loodab selles osas valla peale, aga valla arvamus on, et nende toetus huvikoolile on tasuta ruumid.

Mis toimub basseinis?

Nõukoguni jõudis vanemate kaebusi nii külmetamise kohta ujumistundides kui ka vee kvaliteedi osas. Seega teema pandi päevakorda ja LHSK OÜ juht Tõnis Ilp tegi põhjaliku ülevaate. Kahjuks kõiki numbreid ei jõudnud üles kribada, aga kokkuvõte see, et peaaegu kõik näitajad on Laagri kooli ujulas paremad kui tavapärased tervisekaitse nõuded ette näevad. Probleeme on seotud klooriga, aga uuel aastal tuleb mingi imemasin nimega UV kiirguspuhastussüsteem, mis lahendab ka selle mure. Aga kindlasti tuleb arvestada, et Laagri kooli ujula töötab täiskoormusel ja seetõttu peab sinna lisama maksimaalse lubatud koguse kloori.

Külmetamisega ujumistundides on olukord keerulisem – kuna lastega rääkimine üle veesulina on võimatu, siis paratamatult peab õpetaja nad vahepeal basseini äärde üles rivistama. Aga osad nõukogu liikmed andsid head nõu, et kui ujumistund enne söögivahetundi siis tasuks lapsele anda mingi  snäkk kaasa – külm hakkab lihtsamini siis kui energiat organismis vähe. Aga kui kellegil on tõsine mure, siis tasuks võtta ühendust otse õpetajaga – mõne lapse individuaalne külmatalumine võib lihtsalt olla kehvem. Lihtsalt hetkel püütakse basseini vee temperatuuri hoida nii, et basseinis saaks ka läbi viia ujumistreeringuid ning samas oleks ikkagi sobiv ka nooremate kooliastme ujumistundideks ja taaskord on tegu kahe väga erineva numbriga, mille vahel ideaalse kompromissi leidmine pea võimatu.

Kaamerad ja jalgrattavargused

Kool on pannud parema kaamera ja nagu olete näinud, siis ka jalgrattaparkla on nii piiratud, et ilma kaamera vaatevälja sattumata sealt ratast võtta pole võimalik. Kahjuks osad lapsed pargivad ratta mujale ja kuna head kaamerad on kallid siis kui tahaksime kogu kooli territooriumi katta kaameratega, siis peab kuskilt mujalt raha vähemaks võtta, mis ei tundu ka hea plaan. Käis läbi ka rattamaja ehitamise idee, kuid maja ette seda ehitama ei hakkaks ja kui see kuhugi nurga taha panna, siis paljud lapsed ei viitsiks ratast sinna viia. Kultuurimaja ees olev mobiilne parkimislahendus on samuti ülikallis lõbu.

Igatahes selle teema üle mõeldakse edasi ja kui kellelgi mõni eriti hea idee, siis jätke see siia kommentaaridesse ning äkki saabki selle rataste turvalisuse ära lahendada.

Igihaljas teema – koolivorm

Kuna üheks teemaks mida oma lennu küsitluses käsitlesin oli kooliriietuse teema, siis sellest ka veidi. Kusjuures koolivormi ülemise osa (pluus ja vest/kampsun) osas ei kurtnud ükski 77 vastanud lapsevanemast, siis sellega tundub kõik korras olevat.

Probleeme on pükste ja seelikutega – 60% poiste jaoks on püksid liiga laiad ning 40% meie lennu tüdrukute vanematest sooviks, et tüdrukud võiks külmemal ajal pükse kanda. Kusjuures tegelikult tüdrukud võivad viigipükse kanda, aga selle kohta vanemad kommenteerisid, et peetakse “poiste püksteks”, pole mugavad ning seega ei ole reaalne alternatiiv.

Tegin ettepaneku lubada koolivormi osana ka mustad kaunistuseta teksad (mis lahendaks nii tüdrukute pükste mure kui annaks ka kiitsakate poiste emadele mingi alternatiivi), kuid kahjuks on sellele ettepanekule nõukogu poolt suht ükshäälne vastuseis. Püüan diskussiooni käimas hoida, aga tundub, et ainult 2. klasside vanemad on tugevat soovi avaldanud sellise alternatiivi osas ja paratamatult on meil demokraatia ning koolis on 9 lendu.

Muud teemad siis veidi lühemalt

Kohviautomaat ei pidanud testperioodi vastu ja lahkus koolist.

Laagri kool on ühinenud Kiusamisest vabaks kooli programmiga ja samuti saavad õpetajad hetkel koolitust Vaikuseminutite osas.

Peale pikemat diskussiooni otsustas kooli nõukogu, et kolmandas klassis siiski jääb ainult male asendama ühte matemaatikatundi. Ettepanek oli tutvustada robootikat ja malet mõlemat, kuid kahjuks erinevalt lapsevanematest ei näe kooli nõukogu ja õpetajad selles teemas laste jaoks tulevikus reaalset väljundit ja arvatakse, et male on rohkem matemaatikaga seotud.

Koolibussi peatusesse paigaldati lamav politseinik ja loodetavasti lahendab see nende lastevanemate mure, kelle lapsed koolibussiga käivad.

Koolibussi graafikut nihutati taaskord, aga täiesti “ideaalse” graafiku loomine tundub võimatu kuna peab arvestama 4 kooliga – Laagri, Ääsmäe, Saue gümnaasium ja Pääsküla.

Ettepanek, et ühele hiljutisele uuringule tuginedes tuleks kaaluda kooli alguse tunni võrra hilisemaks tõstmist, on veidi liiga revolutsiooniline ja vaadeldes taas 4 kooli perspektiivist ei toimiks ka logistiliselt. Aga kindlasti on tore, et tõsiselt arutatakse selle üle, et mida saaks koolis veel paremaks teha lähtudes uutest uuringutest ja kasvatusteooriatest.

Räägiti kujundavast hindamisest ja olukorrast, et hetkel 3 saanud laps hinnet parandada ei saa, aga 2 saanud laps saab selle parandada ära. Ideaalis võiks kujundav hindamine ka mingi hetk tulla, kuid et see toimiks on vaja veel eelnevalt õpetajate seas selgitustööd ja koolitusi teha.

_______________

Kuna see koosolek kestis 3,5 h siis täiesti võimalik, et oli seal veel mõtteid, kuid siia postitusse igatahes enamik mu tehtud märkmetest kirja läks.

Kellel nüüd mõni mõte või mure tekkis siis saate siin postituse all kommenteerida või siis Laagri kooli FB grupis – seda linki ma siia avalikult ei pane kuna soov on hoida grupp ainult Laagri kooli lastevanemate päralt, aga Stuudiumi kirjakastis on see link kõigil olemas

Ja kui keegi tahab järgmisele nõukogule mõnd teemat arutamiseks saata, siis Laagri kooli 2. klasside vanemate ettepanekud on oodatud diana.poudel@gmail.com aadressile ja teiste lendude esindajate nimed leiate siit lehelt 

Igatahes juba Harku Hooldekogu parklas ( tänane istung erandkorras seal toimus ühe teise päevakorrapunkti tõttu) sai juba teemaga alustatud kui ühe teise liikmega liiga varakult kohale jõudsime. Alustasime diskussiooni kahekesi ja arutasime, et mida tähendab päevane otsus lisapagulaste kohta vallale ja jõudsime isegi üksmeelele, et ca. 5 pagulast ehk siis ütleme kaks peret oleks piisavalt “solidaarne” Saue valla panus ühisesse Eesti pagulasprobleemi ( 1% rahvastikust = 1% pagulastest). Pigem ei jõudnud me üksmeelele veel selles osas kas neid tuleks püüda eraldi panna või ühtekokku.

Aga siis hakkasid saabuma vaikselt komisjoni teised liikmed ja muud seotud isikud ja iga inimese tulekuga läks diskussioon üha ühekülgsemaks. Toodi erilise argumendina välja, et isegi venelastest kolleegid/alluvad etc. on nõus, et pagulasi siia küll vaja ei ole. See vist ainuke positiivne asi kogu selle teema juures, et lõpuks kohalikud eestlased ja venelased millegis täitsa üksmeelel.

Argumendid, mis siis tunni aja jooksul kõlasid:

• Pagulasi toetatakse palju rohkem kui kohalikke vaeseid – kusjuures ei tea täpselt kust see info pärineb, sest minu teada on ikka mitmed korrad öeldud, et rakenduvad samad sotstoetused.
• Pagulased ei hakka tööd tegema – kindlasti on neid, kes ei hakka ja on neid kes hakkavad.
• Me ei taha pagulasperesid kuna koolikohtade ja lasteaedadega on niikuinii küllaltki kehv seis.
• Me ei taha üksikuid täiskasvanuid meesterahvaid, sest need võivad olla terroristid või Somaalia piraadid.
• Põhimõtteliselt tahaksime kristlikke korralikke peresid (kes mu eelmist postitust siin luges, siis teab, et Saue vallas hetkel täpselt 0 kirikut – ehk siis uskike osakaal kasvaks 10 kristlase lisandumisega tugevasti  )
• Me ei saa pagulasi eraldi panna, sest Soome on juba hädas rahvusvahelise nõudega, et igal pagulasel peab emakeele tõlk igapäevaselt kõrval olema ( segaseks jäi, et mis meiega siis tehakse kui seda tõlki anda pole – võetakse pagulased ära?)
• Parim näide pahadest pagulastest oli see, et kellegi sugulane või tuttav oli abiellunud mustanahalisega ja lahutanud 3 kuud hiljem kuna mehel olid kõrvalsuhted – siin oskaks kommentaariks öelda, et on hea, et kõik valged mehed ja naised pulmapäevast surmatunnini 100% truud on

Kusjuures ma üldse ei vaidle vastu, et kui globaalselt vaadata siis probleem on suur – ja kui keegi miskit välja ei mõtle, kuidas piir kinni panna, siis Euroopa muutub väga teistsuguseks paigaks juba paarikümne aasta jooksul. Aga hetke olukord  oli see, et 10 keskmisest aktiivsemat ja küllaltki tegusat  inimest kulutas pool tundi selleks, et üksteist lihtsalt veel suuremasse paanikasse ajada. Selle asemel, et arutada, mis oleks meie tegelik suutlikkus ja kuidas teha hetkel nii, et kui pagulased tulevad, siis saaksime olukorrast endale võimaliku parima lahenduse.

Tundub, et isegi volikogus ja komisjonides käib hetkel mingi pea liiva alla peitmine – see ei aita. Muidugi ajab palju asju selle teema juures vihale, aga kui muuta ei suuda siis tuleb lihtsalt olukorda hetkel aksepteerida. Ja kas poleks mõistlikum olla omavalitsus, kes teatab kohe, et jah – oleme valmis võtma 2-3 nii ja naasuguse profiiliga peret ( ehk siis näidata, et oleme asja läbi mõelnud ja võibolla aitab see saada kaaskodanikeks sellised inimesed, kes 10-20 aasta pärast tunnevadki ennast kohalikena?). Või siis kirjutame ühe ilusa pika teksti, kuidas me Euroopa pagulaspoliitikaga rahul ei ole ja lõpuks ikka omale hoolealused saame – aga siis juba need, keda meil võibolla integreerida pole nii lihtne?

Ja mitmed korrad kõlas läbi ka mõte, et pagulased siia ju tegelikult tulla ei taha ja äkki siis ei tulegi? Ja nagu aru saan, siis kõik olid valmis ka üheotsa pileteid Saksamaale kinkima soolaleivaks.

Jah – ma olen nõus selle faktiga, et enamik pagulasi ei taha tulla väikesesse Põhjamaa riiki, kus talvel hanged ninani ja temperatuur 50 kraadi külmem kui nende kodumaal. Ja kus ootavad neid enamjaolt väga vaenulikud inimesed. Aga ma ei usu, et neile antakse sõnaõigust – mingil määral meenutab see mulle lugusid küüditamisest, kus inimesed pandi rongile ja nad ei teadnud kus on nende sihtpunkt. Ja keegi ei saanud otsustada, kus rong peatub.

Ehk siis paratamatult peaks arvestama sellega, et mingi hetk nad meil ukse taga on ja kuigi kumbki osapool pole sellest stsenaariumist vaimustatud, siis oleks mõistlik siiski mingi plaan valmis teha. Võibolla otsustavad nad lahkuda, võibolla mitte… Võibolla nad hakkavad tööle, võibolla mitte… Võibolla on nende lapsed kunagi ülikoolis, võibolla mitte…

Ainuke asi, mida kindlalt tean on see, et Saue vald saaks kindlasti hakkama 5-10 pagulasega, kuid kuni paanika levib, siis me kulutame veel loetamatuid tunde sellele, et protestida asja vastu, mis on küllaltki vältimatu, selle asemel, et püüda olukord mõistlikult ja konstruktiivselt lahendada.

Ja kui mul õnnestuks püüda kuldkalake, kes mulle 3 soovi annaks, siis sooviksin ma, et mõttetud sõjad Aafrikas lõppeks, poliitikud lähtuks rahva huvidest ja et oskaksin laulda või mõnd pilli mängida Aga kuna ma suurem asi kalamees ei ole, siis otsustasin lihtsalt, et enam nendesse pagulasvaidlustesse tugevalt ei sekku – aga mõnikord on väga keeruline ikka keelt hammaste taga hoida :/

“Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende vahel alati vahet teha”

Kurt Vonnegut