Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama

Isiklikult võtaks teema kokku nii, et kindlasti ei ole see õiglane – enamik vallavanemaid ja linnapäid on siiski poliitilise taustaga ja nad pidid 2013. sügis teadma, et 2017. aastal taas valimised ning need võivad tulla väga teistmoodi tulemusega. Ehk siis loogika ütleb, et tegu on pigem tähtajalise töölepinguga ning tundub ju küllaltki jabur sellises olukorras kompensatsiooni maksta.

Aga samas ma tean, et see nn “kuldne käepigistus” oli hädavajalik. Olles päris aktiivselt kaasa elanud nii oma kodukoha liitumisprotsessile, kui ka jälgides silmanurgas mujal Eestis toimuvat, siis olgem ausad – enda nahk on inimestele paratamatult kõige lähemal. Saue ühendvalla liitumisräbilääkimistel oli olukord küllaltki roosiline veel – kuna ühinemisläbirääkimiste algatajaks oli suurim omavalitsus, siis said kõik istuda laua taha siiski võrdsete osapooltena ning see on psühholoogiliselt väga oluline. Ma üldse ei hakka väitma, et kõik tõrgeteta sujus – kevadel sai ju siin blogiski kirjutatud konnatiikidest (kes veidi asja teab, siis saab aru, kellest või millest ma seal kirjutasin) ning emotsioone on siiani üleval.

Aga kujutage nüüd ette väikese Lõuna-Eesti või Virumaa X omavalitsuse vallavanemat, kelle vallas pole lootust elanike arvu täis saada isegi siis kui lubada igale uuele vallaelanikule tsirkust ja leiba elupäevade lõpuni. Ja kõik naabrid on tunduvalt suuremad – ehk siis see vallavanem on päris kindel, et need 43 häält, mis ta viimastel valimistel sai ei ole kindlasti piisavad, et suuremas omavalitsuses kõva tegija olla. Ja kuna naabervaldadel on 5000 piir ületatud ja pole ka väga huvi teada-tuntud lombikest laiendada ja vett segaseks ajama, siis suure tõenäosusega ei saa need läbirääkimised toimuma võrdsetel alustel.

Võibolla on see vallavanem juba 15-20 aastat sellel ametikohal olnud ja pension ka juba silmapiiril… Tal pole mingit huvi uut väljakutset otsida ja ega ei tea, kas ta leiakski kuna kodukandis just eriti tihti pika juhistaažiga töötajaid ei otsita. Ja nüüd peaks ta minema müts käes naabri juurde, kellega Tõe ja Õiguse vaimus kraave on kaevatud, et paluda enda omavalitsus suurema kaitsva hõlma alla võtta.

See kuldne käepigistus saigi just loodud mõeldes sellistele stsenaariumitele. Et teha kibeda rohu võtmine veidigi magusamaks.

Kusjuures sellest kibedast rohust (meediast tuntud ka kui haldusreform) rääkides, siis tegin ka siin veidi statistikat. Kasutasin Postimehe algandmeid (ehk siis ligilähedast omavalitsusjuhi aastapalka) ning lisasin oma andmetesse veel ühe olulise infokillu – nimelt omavalitsuse elaniku arvu. Ehk siis allpooltoodud tabelis on näidatud, kui palju iga elaniku maksurahast aastas läheb omavalitsusjuhi palgaks.  Erasektoris võiks seda siis nimetada võibolla juhtimisteenuse sisseostuhinnaks 

Ehk siis kui Pärnu linnast läheb alla euro iga elaniku maksupanusest omavalitsusjuhi palgast, siis näiteks Aegviidu vallas on see arv ca 30 korda suurem. Ehk siis jääb tunduvalt vähem raha selliste asjade jaoks nagu lasteaiad, kool, teed ja kõik muu, mis tegelikult peaks olema omavalitsuse esmane teenus elanike jaoks.

Tegin ka teise graafiku, kuhu panin kirja elaniku panuse juhi palgafondi ja teisele teljele omavalitsuse suuruse.

Nagu öeldakse, siis üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Suuremas omavalitsuses on administratiivkulud osakaal kogueelarvest paratamatult väiksem ning samas on võimalik maksta kõrgemat palka, mis annab võimaluse palgata pädevamaid spetsialiste.

Muidugi tekib küsimus, et miks siis mitte veel suuremaks neid omavalitsusi kokku liita – ja arvatavasti on selles täiesti loogika majanduslikult sees. Aga see on liiga suur tükk korraga tegemiseks – loen hetkel Muuli raamatut raamatut “Isamaa sünd” ning paratamatult tundub selles kontekstis ka praegune haldusreform pigem selle kurikuulsa peenhäälestamisena. Aga see vist tähendabki, et ühiskonnas suuri probleeme ei ole ning seega ka väike muutus juba inimesi harjumuspärasest mugavustsoonist kipub välja vedama.

Kusjuures lubaduste andmises olen ma tegelikult proff – veel mõned aastad tagasi on mul kuskil oma päeviku lehtedel kirjas 1. jaanuari paiku sellised sissekanded, et jätan suitsetamise maha, lõpetan magusa tarbimise, hakkan korralikuks… Põhimõtteliselt name it and I probably have had promised it

Ehk siis võib lubadused jagada kaheks – hakkan midagi tegema või enam ei tee midagi. Ja vot siin ongi konks – pole kunagi kiusatust tundnud lausuda sõnu igavesest ajast igavesti ning selline millegi tegemine/mitte tegemine lõputult lihtsalt ei motiveeri. Siinkohas peab ütlema, et mitte tegemine on isegi keerulisem kui millegi rutiinne tegemine.

Umbes 2 aastat ja mõned päevad tagasi otsustasin, et ei luba enam midagi – hakkan hoopis eesmärke seadma. Eesmärgi võlu on selles, et sellel on ajaline piir ja isegi kui vahepeal libastud teel sinna, siis ei sunni see nii kergelt käega lööma kui lubaduse puhul.

2015 aasta alguses siis tegingi esmakordselt katset – ja et ikka motivatsiooni üleval hoida, siis ma ei hakanud asja oma isklikku päevikusse kirjutama vaid panin ikka asja kohe FB cover fotoks, et poleks võimalik nii kergelt loobuda.

Kusjuures tänasel päeval ei tundugi see eesmärk nii suur, kuid 2 aastat tagasi tundus poolmaraton ikka hirmus asi. Aga juba septembris 2015 sai asi tehtud ja see rahulolutunne ikka võimas oli…

Aga et asi mingiks piinlikuks eneseabiõpiku peatükiks kätte ei läheks, et a la “7 nippi kuidas paremini elada”, siis pean kohe siinkohal ütlema, et 2016. aastal see asi väga ei toiminud. Esiteks oli jama selles, et mul polnud selleks aastaks selliseid ilusaid konkreetseid eesmärke, mida ühe lause või pildiga väljendada ning kuigi sportlikust poolest sai maraton eesmärgiks pandud, siis sellel puudus uudsuse võlu.

Kusjuures see ei tähenda, et aasta oleks igav või kehv olnud – just ilmutasin väikese fotovaliku meenutamaks eelmist aastat ja seal palju häid hetki ja toredaid inimesi, kuid sellist eriliselt värvikat hetke, mida meenutada, ei olnud.

Kahjuks ka maratoni eesmärk jäi täitmata – kas oli probleem nüüd selles, et ma seda eesmärki pigem tasakesi kodukontoris sosistasin kui avalikult välja hõiskasin või lihtsalt polnud nii määratud… Isegi ei tea – poolmaratoni uuesti igatahes läbisin ja seega väga kriitiline enda suhtes ei näe ka mõtet olla.

Aga nüüd tegelikult jõuangi põhjuse juurde, miks ma selle postituse teen Nimelt tahaks siiski veelkord katsetada, et kas avalikult välja öeldud eesmärgid täituvad paremini ja selleks aastaks on tegelikult suuri eesmärke päris mitu. Kusjuures pean tunnistama, et salajas loodan, et enamik lugejaid juba alguses otsustas, et see teema neid ei kõneta ja siiani lugemisega ei jõua… Sest eks eesmärk ole unistus ja unistus on ikkagi selline isiklik teema ja natuke kõhedaks teeb nende unistuste avalik väljapanek…

Aga aitab vingerdamisest – 2017. aastal tahan…

1. … lõpetada Pärnu Kolledzi ettevõtlus- ja projektijuhtimise cum laude diplomiga (lõpetamine 16.06)

Mind on ikka päris kaua häirinud see kunagine kooli poolelijätmine ning nüüd sellel aastal tahaks vea ära parandada. Aga kuna paratamatult on teadmisi ja kogemusi elu jooksul kogunenud ning lihtsalt diplom tundub nõrk eesmärk – seega püüaks anda endast ikkagi maksimumi

2. … maraton lõpuks läbi joosta (SEB maraton 10.09)

See ei ole kõige olulisem eesmärk, aga ma ei taha, et see samamoodi närima jääks nagu see kooliteema. Seega tuleb vaim valmis seada ja trenni tegema asuda, et septembris suudaks 40 km läbi joosta (ükskõik, mis see aeg ka ei tuleks).

3. … pääseda kohalikku volikokku (KOV valimised 15.10)

Nagu spordiga nii ka poliitikaga – enne 30. sünnipäeva poleks ma isegi uskunud, et need teemad mind kuidagi kõnetada võiks, aga aeg muutub ja inimene muutub. Ja ma tunnen, et tahaks siiski kodukoha asjades rohkem kaasa rääkida ja rohkem infot annab ka endale paremaid ideid, et mida põnevat veel käima lükata või tegema asuda. Aga tunnistame ausalt, et see on mu aasta kõige keerulisem eesmärk – kui praeguseks hetkeks on selge, et ülikoolis on õppeained piisavalt kõrgele keskmisele hindele läbitud ja tuleb vaid lõputöö korralikult ära teha või siis maratoni puhul on kindlustunne, et vähemalt pool sellest kindlasti läbi suudan joosta, siis selle eesmärgi täitmine tundub päris keeruline. Tuleb ikka väga tugevalt pingutada ja mugavustsoonist kaugele eemale minema. Aga eks seda põnevam see tee sinnani saabki olema

Igatahes eks elame näeme, kuidas see aasta läheb. Tegelikult on õhus veel palju igasuguseid põnevaid mõtteid ja tegemisi – jätkan robootikateema ja Robocityga, juba ootan järjekordseid Laagri kohvikute päevi ning sügisel tahaks magistrantuuri edasi minna. Igavuse üle muretsema ei pea ja tõotab unustamatu aasta tulla. Loodetavasti jääb ikka vahepeal aega ka blogipostituste jaoks ja sõpradega koos saab grillida ja chillida.

Kuna uut soovida on hilja, siis soovin tegusat aastat kõigile…

Aga, et kõik algusest peale ära rääkida, siis mõttelõng sai alguse nädal tagasi ühest FB diskussioonist, kus käis arutelu, et kas Eestis on liidrikultus ning kas see on hea või halb. Enamik inimesi kippus saavutama konsensust, et tegemist on pigem negatiivse nähtusega, kuid endale meenus selle teemaga paratamatult AIESEC (mis on rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, kus kunagi nooruses ka ise veidi aega aktiivselt tegev olin) ning jäin mõtlema, et miks inimesed kipuvad panema liidri ja tippjuhi/poliitiku vmt vahele võrdusmärki.

Vähemalt enda jaoks tähendab see liidriks olemine pigem seda, et oled proaktiivne selle asemel, et lihtsalt reageerida või mis veel hullem – kurta. Juhtimise aine konspektis oli ka väga hästi välja toodud, et liidril on tihti mitteformaalne võim ja ta oma karisma ja entusiasmiga järgijaid kaasab. Samas juht on see, kellel on ametlik paber ja võim käskida ja keelata. Ehk siis võiks eeldada, et ideaalses maailmas on kõik liidrid – erinevate kompetentsidega, huvidega ja meetoditega. Vajadusel juhirollis ja vajadusel lihtsalt aitab kaasa, et maailmast saaks veidi parem paik.

Midugi tean, et siinkohas nii mõnedki tolleaegsed tuttavad vangutavad pead ja pomisevad vaikselt midagi sektist ja ajupesust. Sest AIESEC oli/on väga omanäolist subkultuuri omav organisatsioon ning väljastpoolt vaadates võis see tõepoolest veidra mulje jätta. See on ka üks väheseid kohti olnud minu jaoks elus, kus ma enamus aega ei olnud kõige aktiivsem või hullumeelsem seltskonnas ja võibolla see mind seal just köitiski.

Aga tegelikult selliseid ühendusi on ju meie ümber palju. Seda, et Laagris toimetab Lions klubi teadsin ma ammu, aga eelmisel nädalal hakkasin ma veidi mõtisklema, et mida ma täpselt sellest ühendusest tean… Ja ausalt öeldes ega eriti ei teagi – vahepeal nad värvivad aedu ja käivad katusepanekul abiks ing vahetevahel hangivad suuski mõnele koolile või peavad Vanamõisas supitelki… Kõlab ju nagu tore kogukondlik ettevõtmine?

Aga natuke muret teeb, kui kuuled kuskilt juhuslikult fraasi, et vanasti kui muru rohelisem ja taevas sinisem oli, siis Lions klubis olles teadsid juba enne volikogu istungit, mis vallas toimuma hakkab. Muidugi võib see olla üks külajutt ja olgem ausad – alati tundub, praegusel hetkel on pilvi rohkem kui eales varem ja rohi kipub ka kolletuma… Aga nii palju kui FB fotodelt näha, siis on seal tõepoolest hämmastavalt palju inimesi, keda ka volikogu saalis näha saab ning eks igal külajutul on alati ka grammike tõtt.

Ärge nüüd arvake, et ma nüüd kuidagi siin Lionseid hakkan sarjama – esiteks käis see fraas loodetavasti tõesti nende vanade heade aegade kohta ning teiseks on tegelikult ju tore, kui mehed õhtul pubis käimise asemel hoopis remonditalguid ühiselt teevad Kuigi ma oma vestluskaaslast sel hetkel irriteerisin veidi mõttega, et äkki peaks ikka võrdõiguslikkuse teema käsile võtma (Laagri LC on mõeldud ainult meestele), siis see oli ka pigem väitluse käimashoimiseks, sest oleks ju täielik katastroof kui nüüd aktiivsed naised, kes siin suvi otsa aktiivselt igasuguseid aktsioone korraldavad, klubitama hakkavad – nii need külaväravad ja muu meelelahutus ju välja sureks

Pigem on see hea meenutus, et tegelikult toimivad tagatoad igal tasemel ning tegelikult sellised klubid või ühendused võivad luua inimeste vahele hoopis tugevama sideme, kui näiteks poliitiline kuuluvus või elukoht. AIESEC on selles suhtes küllaltki ohutu kuna esiteks liituvad sellega üldjuhul sinisilmsed üliaktiivsed ülikooli rebased – alguses pidude pärast ja hiljem hakatakse üheskoos maailma rahust unistama… Aga sellised organisatsioonid, kus enamik liikmeid omavad poliitilisi või finantsilisi ambitsioone on juba kahe teraga mõõk ning võibolla oleks parem kui selliste organisatsioonide liikmelisus oleks nähtav ja avalik?

Sellised mõtted siis möödunud nädalast – eks näis mis mõtteid ja tähelepanekuid see nädal nüüd toob… Kes vaielda või nõustuda tahab, siis allpool kommentaarid igati oodatud. Õnneks on blogi selline tore koht, kus võib oma subjektiivsest vaatenurgast asjade üle arutada ja seega üldse ei eelda, et kõik lugejad ka minuga nõusse jäävad…

SQPNAHAB

Ke Kanada vapikujundid (allikas: Wikipedia)

Keskaegseid heeroldeid siis võiks pidada kaubamärgiregistri eelkäijateks, kes pidasid ülevaadet kõigist vapikujundustet ning kontrollisid, et iga kujundus on unikaalne.

Brändide tulekuga on heraldika jäänud tahaplaanile, kuid ausalt öeldes on sellest isegi kahju. Sest heraldikas on inimese, koha, riigi loo jutustamine mõneti palju lihtsam ja loogilisem kui tänapäeva brändinduses. On piiratud arv värve, millel igalühel on tähendus. Samuti on igal joonel ja ruudul oma lugu ning kui lisada sümbol, siis saabki kokku loo, mis kõigile on sarnaselt mõistetav. Brändide ja nende logode puhul on kõik palju keerulisem ning abstraktsem – valikute liigne rohkus ei ole alati hea.

Siinkohas liikus mõte, ka isikubrändidele. Tänapäeval üldjuhul inimestel vappe ei ole ja eriti tihti ei kohta ka inimest, keda tähistaks logo (mõned meelelahutusartistid välja arvata), kuid küllaltki tihti on ikkagi mingi värv/objekt, millega inimest seostatakse. Ainuke vahe on selles, et kui heraldika abil püüti leida sobiv sümbol ja seostada see inimesega siis küllaltki raske on kuidagi presidendi kikilipsu armastust või peaministri värvilistele sokkidele nüüd sügavmõttelist lugu juurde mõelda.

Igatahes pean tõdema, et heraldika on päris põnev teema turundaja jaoks … Kuigi eks ajas on vapiloomade ja tähiste ja värvide mõte ja tähendus muutunud, siis samas mitte nii palju, et neid ideid ei annaks kasutada mõnes kampaanias või tootearenduses.

Panen ka mõned lingid teema kohta:

Sümbolite ja värvide tähendused

Priit Herodese Maalehe artikkel

Kõik Eesti omavalitsuste sümbolid

Eesti mõisnike vappide näidised

Ja kellel asja vastu nüüd huvi tekkis siis kuni augusti lõpuni saab ennast proovile panna näiteks ühineva Saue valla vapikonkursil. Auhinnafond on täiesti korralik ning näiteks kohaliku elaniku jaoks võib see olla põnev väljakutse, mis aitab kodukoha olemust paremini lahti mõtestada.

Vaata konkursi tingimusi siit.

Viimane kord kui seal ruumides viibisin oli 2 aastat tagasi kui viimane pubi oli uksed kinni pannud ja käisime seal luurel seoses Koostöökontori ideega. Kui aus olla siis ega väga palju muutunud ei olnud – veidi oli küll laudu ja pinke välja viidud ja vist neid prozektoreid enne polnud, aga üldmulje oli küllaltki tuttavlik.

Aga sellega ka sarnasus lõppes – olen vist seal pubiruumides elus 4 korda käinud ja nii palju rahvast kui täna pole seal varasemalt küll näinud. Inimesi oli silma järgi hinnates 100 kanti – lapsi veidi rohkem kui täiskasvanuid. Mõnus oli ka see, et seinte äärde olid lauad alles jäetud ning samuti oli võimalus baari äärest kõrgetelt pukkidelt etendust nautida.

Etendusest pikalt kirjutama ei hakka – oma pika ja kireva elu jooksul olen võibolla näinud ka paari põnevamat mustkunsti etendust, kuid Eesti kohta oli tegu väga hea asjaga ja kui keegi kõhkleb, siis omalt poolt julgustaks vähemalt korra siia äärelinna kaema tulema.

Aga küsimus, mis mulle huvi tegelikult pakub on see, et mis sellest kohast välja kasvab. Nagu nende brožüürist lugeda sai, siis on plaanis pakkuda kohta välja peopaigana ja korraldada erinevaid töötubasid. Vestlesin ka ühe toreda töötajaga töötubade osas ja vestluse käigus sai ka õhku visatud idee, et miks mitte lastele korraldada veidi huviringe mustkunsti teemadel. Samuti nii palju kui aru saan, siis on plaanis kutsuda külalisesinejaid ning teha edaspidi ka pigem täiskasvanutele suunatud üritusi. Ehk siis ideid on palju ja vähemalt täna andsid lava peal ja leti taga olijate entusiastlikud näod lootuse, et äkki on sel talvel lisaks Laagri City kontserdimajale ja Vanamõisa külakeskusele veel lisaks üks koht, kuhu sõpradega reede õhtul välja saaks minna ilma, et peaks ette võtma pikka teed kesklinna.

Ja olgem ausad – kuigi selle maja kohta on erinevaid diskussioone olnud läbi aastate, siis sellise lahenduse peale ei mõelnud keegi. Ja mulle nii meeldivad asjad, mis on “out of box” – ehk siis sellest ka minu entusiasm selle koha suhtes. Ja kuna millegipärast traditsioonilised kohvikud/pubid selles majas pikalt ei suuda püsima jääda, siis äkki veidi maagiat oligi see, mis puudu oli

Panen siia ka paar pilti – kuna kahjuks koha peal pilte ei lubatud teha, siis loodan, et tegijad ei pahanda, et kasutan pilte nende FB lehelt.