Tegelikult oli tal päris kahju, et kohe ei olnud aktiivselt poliitikuna tegutsema hakanud vaid lootis ettevõtlusega rikkaks saada. Nüüd on nii, et tema klassivend, kes kohe 90ndatel riigikokku valiti saab juba aasta pärast korralikku eripensioni, kuid tema peab rahvapensioniga leppima. Kuidas see küll õiglane on?

Ja selle pensioniga on ka paras jama… No alustava äriga ei saa ju endale korralikku palka maksta – hea kui mustalt saab nii palju taskusse, et hinge sees hoiab. Pealegi pidid need ärid ju kuldse pensionipõlve kinkima. Mis tema nüüd süüdi on, et mingid välismaa pangad rahadega jamasid ning see jama mingil imelikul viisil ka tema firmale siin Eesti väikelinnas hävingu kaasa tõi.

Suur Peeter mõtleb siinkohal kadedusega väikesele Peetrile. Ega väike Peeter polegi nii väike enam. Juba 40 läheneb ja naine ning lapski olemas. Lisaks siis ilus uus maja ja täitsa kena auto. Kõige hullem on see, et väike Peeter on nii egoistlik – kogub oma raha mingitesse sammastesse, selle asemel, et ikka ühispotti seda raha panna. Ise mingi uhke välismaa nimega firmas tööl ja seal midagi oma arvutiga nokitseb ja ei raatsi nüüd neid tublisid inimesi toetada, kes üldse võimalikuks tegid sellise elu.

Muidugi on praegustel pensionäridel kehva olla… Sest noored koguvad omale sambaid ja selle läbi see riigipensioni pott ju viiendiku võrra väiksem kui võiks. Lisaks kes siis 90ndatel ja 2000ndate alguses kogu palka endal deklareeris. Isegi väike teine oli. Ja nüüd siis riik ütleb, et tööstaaži 25 aastat, kui tegelikult juba 40 aastat rügatud tööd teha.

Järsku tuli Suurel Peetril hea mõte. Aga mis siis kui need sambad ümber lükkaks. Pensionini ju paar aastat aega ja sellest sambast lahti saaks, siis pension kohe 25% suurem oleks. Aga kuidas nii suuri asju saab ümber lükata nii, et sambakallistajad vihaselt kallale ei tuleks?

Suur Peeter ei suutnud ühtegi head lahendust leida ja läks hoopis sauna kütma. Õhtul pidi üks sõber külla tulema ja plaan oli saunas leili teha ning mehejuttu ajada. Sõber küll veidi noorem aga õigete aadetega ning suure panga juht ning tark mees. Äkki oskab nõu anda.

Mõned tunnid hiljem istusidki mehed saunas ning viskasid leili. Siis Suur Peeter hakkas sõbrale muret kurtma, et pensioniaeg läheneb, aga sääste pole ning pensionist küll ära ei ela. Noored ka ei panusta piisavalt vaid endale neid sambaid hoopis koguvad.

Sõber veidi aega vaikis mõtlikult ja siis soovitas „Ära hakka neid sambaid lõhkuma. See inimesed kurjaks ajab. Osad ju armastavad oma sammast hullupööra. Aga parem mine ja kuse selle peale öösel, kui keegi ei näe. Veel parem, kui mere äärest mõne hülge korjuse leiad ja peale määrid – see hais on eriti rõve. Hais hirmutab sambakallistajad eemale ja siis palju lihtsam neid ümber lükata või ära vedada.

Suur Peeter vaatas sõpra lugupidavalt. Kuidas ta küll ise nii lihtsa ja toimiva lahenduse peale ei tulnud? Juba samal öösel läks ta paari sõbraga sammaste väljakule ning kõik kergendasid oma põit. Ja nii tegid nad seitse ööd järjest. Lisaks otsiti nii rannast kui metsast haisvaid korjuseid ja lõigati neist tükke, et sambaid hõõruda. See oli jälk töö, kuid vanad mehed hoidsid nina kinni ning surusid oma pensionitõusu nimel okserefleksi alla.

Nädal hiljem läks Väike Peeter oma sammast vaatama ja ehmus täitsa ära. Sellist haisu polnud ta sellest saadik tundud, kui kunagi sõber mädamuna nalja pärast ta voodi all katki tegi. Tema ilus valge sammas oli roojane ning haisev. Väike Peeter ei pannud isegi tähele, et sammas vahepeal veidi suuremaks oli kasvanud.

Juhtunust kuulsid ka ajalehed ja nii internetis kui paberil läks lahti vaidlus, mida tegema peaks. Osad soovitasid sambad puhtaks pesta ja valvuriga aia sammaste väljakule ümber ehitada, et selline asi enam korduda ei saaks. Teised ütlesid, et igaühe sammas peaks ikkagi ta koduhoovis olema ning inimene peaks ise soovi korral oma sammast valvama ja kastma.

Lõpuks siis Suur Peeter tegi ettepaneku, et iga inimene peab ise saama otsustada, et kus ta oma sammast hoida tahab. Sambakallistajad väitsid, et paljud inimesed ei oska oma samba eest hoolitseda. Sest samba kastmine ja väetamine olevat tunduvalt keerulisem, kui potilille hooldamine ja isegi sellega ei saa paljud hästi hakkama. Selle peale Suur Peeter siis soovitas, et kui sambakallistajad ei oska oma sammaste eest hoolitseda, siis nemad võivad jätta sambad väljakule ja ongi probleem lahendatud.

Ja nii võetigi seadus vastu, et iga üks võib oma sambaga teha nagu heaks arvab. Isegi selline punkt pandi sisse, et kes sammast ei taha võib selle maha müüa ja rahaga midagi rahuldustpakkuvamat teha – näiteks uhiuue iPhone osta või soojale maale koos perega lennata. Sest head mälestused on ju hindamatu väärtusega ning neid ei saa võtta keegi ära olenemata riigikorrast.

Suur Peeter sai järgmistel valimistel kolm korda rohkem hääli, kui neli aastat varem. Õnnelikud iPhone omanikud ja soojamaareisidel käijad avaldasid talle tänu. Seega pensionile minek lükkus edasi ning Suur Peeter oli kindel, et heade sõprade abiga leiab kindlasti veel nippe, kuidas oma pensionipõlve kindlustada.

Väike Peeter ei läinud küll massihüsteeriaga haisu osas kaasa, kuid tal oli pikka aega peas idanenud üks äriidee, mida ta proovida tahtis. Uskudes oma mõttesse otsustas ta oma samba rahaks teha ja selle oma äriideesse investeerida. Kahjuks peale mitmeid aastaid ponnistusi ei hakanud idee tööle ning Väike Peeter naases oma palgatööle. Ühelt poolt oli ju tore olnud teha hüpe tundmatusse ja ennast proovile panna, kuid pensioniaeg ei tundugi enam mägede taga ning koos äri kõrbemisega olid otsa saanud ka säästud. Ja kuna tal endal enam sammast ei olnud, siis tundus nii ebaõiglane, et noored oma pensionit isiklikesse sammastesse koguvad ning ühisesse potti ei taha panustada.

„Äkki peaks ka poliitikasse minema“ lausus Väike Peeter ühel õhtul naisele.

…

Tegu on ilukirjandusliku teosega, mis on saanud inspiratsiooni tegelikust elust. Pilt: https://vikerraadio.err.ee/796581/paevatee-luudia-vallimae-mark/529355

Üldiselt oli üritus igati edukas – eriti vahva, et väga suure osa osa vabatahtlikest moodustasid Laagri roboringi ja nende sõprustiimide õpilased. Ja nad võtsid omad ametit suure tõsidusega, mida osalejad hinnata oskasid – vabatahtlikele tööd hindasid enamik tagasisidele vastajaid suurepäraseks.

Aga kahe päeva ja nelja vahetuse jooksul osales üritusel ka 25 vene tiimi – tegelikult võis neid tiime isegi rohkem olla, kuid hetkel pean silmas just neid tiime, kus suhtluskeeleks oli märgitud vene keel.

Korraldajatena andsime endast parima, et need tiimid saaksid oma projekte tutvustada vene keeles. Noorte vene keel ei ole hea, ning seetõttu tulid appi tunnustama vene gruppide juhendajad, kellele tegime ka abimaterjalid vene keeles.

Tundub ju suurepärane lõiming.

Aga kas selline lahendus ikka on suurepärane?

Esimene probleem oli selles, et kuna vabatahtlikud ei osanud vene keelt, siis tekkis olukord, kus vene noori keelata said paar üksikut täiskasvanut korraldustiimis – nad lihtsalt ei saanud aru, kui nooremad vabatahtlikud palusid neil mitte joosta või kuskilt alla ronida. Seda võiks lahendada muidugi kakskeelsete vene noorte kaasamisega, kuid neid ei ole just liiga palju siin Saue vallas ning selliste vabatahtlike projektide korraldamisel on keeruline väljaspoolt kogukonda vabatahtlikke leida.

Teine, ja minu jaoks olulisem, küsimus on see, et kas selline vene keele mulli hoidmine on tõesti see, mis pikemas perspektiivis aitab neid noori Eesti ühiskonda lõimida. Mina seda ei usu. Sest kuni me pakume vene emakeelega noortele võimalusi osaleda põnevatel üritustel ilma eesti keelt valdamata, siis senikaua pole noortel, nende vanematel ega ka õpetajatel huvi eesti keelt selgeks õppida. Ja selline puudulik riigikeele oskus ei tee neile mingil moel head.

Ja kurb on ka see, et osalejad ei oska hinnata seda vaeva, mis selline kakskeelse tunnustamise korraldamine endaga kaasa tõi. Tagasisides oli pigem kirjas, et miks infosildid ning jutt laval vene keelde tõlgitud ei olnud :/ Ehk siis pigem soovitakse täielikult oma mulli sisse jääda ning ühine füüsiline ruum on siis ainuke ühisosa kõigi osalevate noorte jaoks.

Isiklikult tegin otsuse, et edaspidi ma sellist kakskeelset üritust enam ei korralda. Lühemas perspektiivis võin saada enda suunas süüdistusi, et ma integratsiooni asemel segregatsiooni korraldan, kuid suuremas pildis peaks mõju olema vastupidine. Sest slaavi verd vanemad panustavad laste huviharidusse väga aktiivselt – seda oli ka ürituse toimumise ajal näha. Vene tiimidel oli märgatavalt rohkem vanemaid kaasa tulnud kui eesti tiimidel. Ja nad saavad aru, et tehnika ja robootika on tuleviku valdkonnad, millega tegelemine annab nende lastele rohkem võimalusi tulevikus.

Kui osalemine on võimalik ainult eesti keeles, siis usun, et selles vanuses noored õpivad keele ühe aastaga piisavalt selgeks, et seletada nii oma mudelit kui projektiplakatit. Keegi ei hakka hindama nende keelelist korrektsust – oluline on see, et nad saaksid suhelda tunnustajate, teiste osalejatega ning vabatahtlikega,,

Aga taaskord on see hea näide sellest, kuidas head kavatsused ei pruugi meid viia selles suunas, kuhu liikuda sooviksime ning eks seetõttu ka üle pika aja siina ühe blogipostituse tegin.

Tunnusfoto autor. Viivian Õispuu

Kusjuures see on hämmastav, kui iseseisvaks on mu väikeste plikade punt paari aastaga muutunud. Kui esimesel aastal tuli neid mööda majapidamist üles otsida ja elutuppa vedada, et nad lõbutsemise kõrvalt ka projektiga tegeleks, siis sel aastal võis rahulikult ise üleval kontoris tööd teha, kui noored allkorrusel plaane pidasid, ülesandeid jaotasid ning robotimängu harjutasid. Kusjuures täiesti uskumatu oli päev enne finaali kokku lugeda nende tabelitest, et nad 100 korda robotimängu läbi harjutasid (üks mäng koos ettevalmistusega võtab 5 minutit + sinna pole arvestatud aega mis programmide tegemisele ja roboti ehitamisele läks). Ma arvatavasti ei liialda, kui väidan, et neil ainuüksi robotimängu ettevalmistuste peale kulus 30-40 tundi tööd. Lisaks siis ehitati prototüüpe, kohtuti ekspertidega ja tehti fantastilised plakatid ja näidend, mida kutsuti neid isegi laval kordama. Ainuke asi, mis tegemata jäi oli esitluse harjutamine, kuid õnneks on nad päris jutukas ja loov kamp ja tundub, et said ka hindajate ruumis ilusasti hakkama. Ja kogu see suur töö tõi ka tulemuse – projekti II koht poolfinaalis ja pääs finaali (see teine oli just see, mida nad kõige rohkem soovisid). Ja seda rõõmu ja positiivset emotsiooni, mida need viis väikest tegelast laupäeval enda ümber kiirgasid on keeruline sõnadesse panna. Minul oli lai naeratus suul ja silmad pisaraid täis.

Ja tegelikult on selle tulemuse taga väga paljuski ühe teise Laagri tiimi mõju. Laagri Unicorns (sellel aastal 85,7% ulatuses tüdrukute tiim, sest nad adopteerisid ühe noormehe) on olnud väiksemate plikade jaoks uskumatu eeskuju. Nad on peaaegu algusest peale olnud isemajandav tiim ning kaks aastat oligi meil Laagris kaks tüdrukute tiimi, kes küll eri päevadel robootikatunnis käisid, kuid võistulustel ja FLL ettevalmistuste käigus ikkagi pidevalt ühendus pidasid. Ka täna olid minu viis “lapsukest” peaaegu varahommikust saadik taas Laagri koolis, et Unicornsidele kaasa elada (nagu vanemad plikad eile minu omadele kaasa käisid elamas). Ja kui kõigile suureks üllatuseks välja kuulutati, et Meister I on Laagri Unicorns, siis olid plikad isegi õnnelikumad kui eile oma karikat võites (ja ma oleks võinud vanduda, et see pole võimalik). Ja nii vaene Ramon oligi jälle hädas sellega, et iga nurga peal on inimesi, kellel silmadest voolavad pisarad ja samas rõõmsalt kilkavad ja kallistavad.

Ja muidugi kõige selle juures ei saa ma ju kõrvale jätta Laagri Hexagoni, kus Oliver on. Sest sel aastal toimus murrang ka poistes. Sest nad tõesti ootasid ja valmistusid. Võibolla oli Marel ja Piretil veidi rohkem tööd nende kaasjuhendamisega alguses, siis jaanuari alguseks olid ka poisid muutunud suht isemajandavaks tiimiks. Ja kuigi karikat ei võidetud, siis robotimängu 4. koht poolfinaalis, kus oldi vastamisi selliste tippudega nagu Viirus ja Öökullid on väga kõva tulemus ning sai ka tunnustatud kohaga finaalis.
Kusjuures ma kujutan ette, et Laagri tiimid jätavad osadele veidi hullumeelse mulje. Nad sobiksid pigem Hispaaniasse kui külma Eestisse, aga just sellist energiat, emotsiooni ja pühendumist ongi meil rohkem vaja. Kusjuures see on nakkav. Täna ka 21. kooli paar võistlejat juba veidi “hullumeelselt” käitusid. TetraHexaHedron peab küll ettevaatlik olema – Oskarist võib saada ühe plikade tiimi jaoks järgmine adopteerimisprojekt Ja ma nii loodan, et Vinnikad ja Klemm ka finaali pääsevad – plikad väga kurvad olid, et nende lemmikud seekord mujal ning polegi võimalik nende robotimängudele kaasa elama minna nagu varasematel aastatel on tehtud.

Kunagi ütles keegi mulle, et laiskadel vanematel on tublimad lapsed. Mul on tunne, et see kehtib ka ajapuuduses juhendajate kohta… Mai müttab siis oma paarisaja õpilase ja ülikooli õpingutega… Püüan talle abiks olla, kuid magistritöö, koolitused ja muud projektid paratamatult tekitavad olukorra, kus pean piirduma sellega juhendamisel, et annan plikadele koha kus kohtuda, popcorni ja mandariine turgutuseks ning paar julgustavat sõna enne kui oma tööasjadega tegelema hiilin. Me tegelikult kartsime, et selle kõigega seoses hakkab kannatama Laagri robotiimide tase, kuid tundub, et mida vähem juhendajal on aega sekkuda, seda parem on hoopis tulemus.

Sorry – see postitus on vist täiesti arusaamatu kõigile, kes FLL teemat ei tea, aga lihtsalt tahtsin selle emotsiooni kirja panna enne kui unele lähen. Sest ma olen nii uhke kõigi nende noorte üle, kellega ma selle nädalavahetuse veetsin ning ootan juba märtsikuu algust, kus kogu selle pundiga Tartu saab minna  

Ja kui sa siiamaani oled jõudnud lugemisega, siis oled sa ilmselgelt FLL fänn ja seega kui sul on Insta konto siis kindlasti jälgi ka Laagri Laju (nad täna tegid ja varsti tulevad loodetavasti ka postitused) ja Laagri Unicornsi Instagrami kontosid

Kuna piiblit lugesin viimati eelmisel aastatuhandel, siis piilusin mälu värskendamiseks praegu piibel.net lehele ja tõepoolest on Matteuse evangeeliumi esimese peatüki alguses selline lõik:

18 Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last.
19 Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata.
20 Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.

Ehk siis põhimõtteliselt on Jeesus Jumala ja Püha Vaimu laps, kes kanti ilmale kolmanda osapoole poolt. See vastab ju igati surrogaatema definitsioonile, mis Wikipedia järgi on:

Surrogaatema ehk asendusema on emasimetaja (tavaliselt naine), kes sünnitab talle siiratud võõrast päritolu embrüost arenenud lapse.

Kusjuures teine mõte veel kristlike pereväärtuste kohta – kui mu mälu mind ei peta, siis Aadam on ju ka loodud jumala näo järgi ja tal puuduvad vanemad. Ehk siis kas tegu on esimese klooniga? Ja kui esimene inimene sai hakkama ilma traditsioonilises peres üles kasvamata ja oli üsna mõistlik, siis miks peaks muretsema praeguse aja erinevate peremudelite pärast?

Ja kui kõik eelnev ei ole väga veenev, siis meenus veel, et Kain oli esimene laps, kes sündis nö traditsioonilisse perekonda. Seesama Kain, kes oma venna kadedusest ära tappis.

Kusjuures tegelikult ei taha ma siin üldse vaielda lastekasvatuse teemal – isiklikult arvan, et absoluutne tõde puudub, et kuidas neid lapsi kõige parem kasvatada on. Aga kui keegi järgmine kord mainib kristlikke pereväärtusi, siis kavatsen küll järgi uurida, et kuidas need ülaltoodud näited neid kristlikke pereväärtusi toetavad.

M.O.T.T.

Aga seda arusaamatum on minu jaoks meie mobiilsideoperaatorite praktika lastele vägisi krediiti anda. Nimelt täna avastasin, et mu ühe lapse mobiiliarve on oodatust märgatavalt kõrgem. Ja kui hakkasin selle anomaalia põhjuseid uurima, selgus, et laps on teinud Google Plays mingeid mobiilimakseid 14 euro ulatuses. Hea, et mul on madal vererõhk – sellised asjad ravivad seda suurepäraselt. Eriti arvestades asjaolu, et oleme paar aastat tagasi teinud läbi ühe sisuteenuste tellimise saaga ning mu lastel on olemas SEB pildikaart, mida nad oma taskuraha ulatuses saavad kasutada ka virtuaalsete ostude tegemiseks. Küsisin pojalt, et mis jamaga ta tegelenud on ja ta oli üsna kohkunud, kuna oleme seda teemat kodus kümneid kordi läbi rääkinud ja ta teab väga hästi, et sellisest asjast tuleb pahandus. Ta oli enda arust oste oma pangakaartiga teinud.

Ja ega ma ei arvagi, et laps on ainuisikuliselt süüdi. Mobiilsideoperaatorilt ostan ma ju telefoni ja andmeside teenust ja maksete tegemine võiks jääda pigem pankade pärusmaaks. Olgu – nüüd ma keeran võibolla vindi veidi üle, sest paar päeva tagasi jäin väga hätta vastamisega, kui üks välismaalane uuris, et kuidas parkimispiletit ilma mobiilita osta. Pole vist aastaid sellise väljakutsega Tallinnas tegelema pidanud. Aga mobiilimaksed võiksid ju opt-in põhimõttel olla (vaikimisi neid ei ole ja kui klient soovib, siis peab ta selgesõnaliselt oma soovist ka teada andma).

Praegu on ka neile ca 15 000 lapsele, kes loetud päevad tagasi esimesse klassi läksid, krediitkaart vägisi taskusse surutud.

Ja kõige hullem on see, et kui Elisast uurisin, et kas lastel ei saaks kõik muud teenuseid kinni panna peale nende, mida ma neile tellisin, siis teenindaja soovitas mul tellida tasulise lisateenuse Stopp . Pean peale maksma selle eest, et keelata teenused, mida ma tellinud ei ole? Mis see väljapressimise täpne definitsioon nüüd oligi?

Siinkohal annaks veidi tasuta nõu kõigile mobiilsideoperaatoritele. Nimelt mul oli hiljaaegu just väga põnev kogemus, kuidas te püüate üksteiselt kliente üle meelitada nii, et ninast veri väljas ja seljalt higi voolab. Miks mitte tuua turule pakett lapsevanematele nimega “Ainult tellitud teenused”. Usun, et ma pole ainuke lapsevanem, kes sooviks lastele sellist lepingut, kus nad ei saaks mobiiliga sisuteenuseid tellida, tasulistele numbritele helistada või Google Playst oste sooritada.

Unistan praegu sellisest lepingust, et lapsed saaksid ainult helistada ja ettenähtud mahtu internetti mobiilis tarbida.

Muidugi ma võiksin selle Stopp teenuse tellida, aga psühholoogiliselt tundub vale maksta selle eest, et te ei skämmiks (vt ülaltpoolt väljapressimise definitsiooni) Pigem küsige raha neilt, kes soovivad mobiili ka maksevahendina kasutada – see tundub kuidagi palju loogilisem ja inimsõbralikum.

Ma tean, et ma olen lootusetu optimist, aga äkki saabub päev, kus enam ei pea erinevatest perefoorumitest lugema müstilistest arvetest, mida algklassilapsed on teadmatult teinud mobiiliga. Ja saab ka laste mobiiliarved otsekorraldusega maksmisele suunata, sest neid pole vaja iga kord paranoiliselt üle kontrollida.

Ma ei hakka siin blogis nüüd tegema täpset reisikirjeldust nendest kohtadest, mida külastatud sai – kes soovib neid kohti näha, siis meie reisipildid on leitavad Instagramist märksõnaga #islanditrip (enamike postituste juures on 10 fotot ja seal ka märksõnad ja veidi mõtteid igast päevast). Pigem tundsin ise enne reisi puudust veidi juhtnööridest praktilise poole pealt ja lubasin endale, et kui reisil ära käin, siis teen ise ühe postituse, mis oleks abiks inimestele, kes esmakordselt plaanivad seda imelist saarekest külastada.

Transport ja logistika

Enne reisi tegime valmis ka kaardi, millele sai tagasiside küsitud inimestelt, kes seal kandis juba rohkem käinud. Kõige olulisem oli avastus, et terve Islandi sisemaa on täis F teesid, kuhu tavalise sõiduautoga minna ei saa ja seetõttu tuli ka kaardilt mõned punktid maha tõmmata.

Lennukipiletid hankisime endale Momondo.com lehe kaudu. Wizzair pakub Riiast väga mõistlikke hindu, kuid tuleb arvestada, et selles hinnas sisaldub ainult käsipagas (kuni 10 kg).

Autorent oli keerulisem – saite, mis teenust pakuvad on palju, aga kogu see kindlustuse süsteem ajas pea sassi. Kuna Islandi teed on keerulised – näiteks 17% tõus, kus sõidad pilve sees kruusa teel ja lambad kepslevad rõõmsalt teel, siis parem on võtta igem rohkem kui vähem kindlustust. Suurimateks ohtudeks Islandil kipuvadki olema ülienergilised lambad, madalal lendavad linnud, järsud mäkketõusud, auklikud kruusateed ning pilved, mis kõrgemates kohtades tee peal ees on. Muidugi toimus meie automatk juuli lõpus (ja veel sellise juuli lõpus, kus enamik Euroopast vaeves 50 aasta suurima kuumalaine käes) – seega kindlasti on veel päris palju ohte, millega me nädala jooksul silmitsi ei pidanud seisma (näiteks tagasi Reykjavikis lugesime uudistest, et üks vulkaan, mis meie tee peale täpselt jäi, ilmutab teatud aktiivsuse märke).

Autot rentides tuleb ka tingimused korralikult läbi lugeda – kasutasime AutoEurope portaali ning seal erinevatel firmadel erinevad tingimused. Näiteks kõige soodsama variandi puhul tuleb arvestada, et mingi summa ka krediitkaardil ära broneeritakse laenutuse ajaks. Kindlustuse osaga oli ka nii, et oma arust tellisime maksimaalse kindlustuse juba veebis, aga koha peal oli ikka vaja täiendavalt asju juurde osta. Samuti on lisajuht täiendava tasuga.

Majutus

Kõige keerulisem oli dilemma, et kas ööbida kämpingutes või minna telgiga. Mitmed tuttavad hoiatasid, et ei tasu telki võtta kuna tuuled on meeletud ja meid lihtsalt lennutatakse minema. Samas endale tundus telk siiski asi, mis annab rohkem vabadust ja lõpuks otsustasime ikkagi telgi kasuks. Algselt tahtsime rentida seda komplekti, kuid kahjuks oli firma oma varustusega kuskil väliüritusel matka esimesel päeval ja siis otsustasime rentida telgi ja kaks isetäituvat madratsit Iceland Camping Equipmentist ja magamiskotid ise kaasa võtta. Varustus oli korralik, kuid tagantjärgi tarkusega oleks ikkagi ka gaasipõleti ja mingid keedupotid rentinud. Muidugi kui telgi kasuks otsustada, siis on oluline arvestada, et ööd on jahedad isegi suvises polaarpäevas ja lisaks paksule magamiskotile on soe pesu ja villased sokid väga suured sõbrad.

Kuigi enne reisi sai ka kämpingud kaardile pandud, siis tegelikkuses me sellest plaanist päris täpselt kinni ei pidanud. Esimene öö möödus hoopis Gullfossi lähistel – selle kämpingu infot siia panema ei hakka, kuigi muru oli pehme ja naabrid sõbralikud – lihtsalt kuna puudus kööginurk, siis ilma matkapliidita oli veidi nukker.

Teise öö veetsime Höfni kämpingus ja seal oli olemas täiesti korralik ühisköök. Kuna jõudsime telkimisplatsile södaöösel ja vihma käes, siis tundus esialgu koht väga rahvarohke, kuid hommikul ringi luurates selgus, et kaugemas nurgas oleks palju paremini laiutada saanud.

Järgmine päev viis sõit üle mägede Myvatni piirkonda ja seal oli põhimõtteliselt valida kolme kämpingu vahel. Valisime Hlid kämpingu ja sellega täiesti rahule ka jäime. Telkimiskohti oli palju ja sai auto ka küllaltki lähedale parkida. See kämping on järvest veidi eemal ja seega oli vähem ka neid minikärbseid, kes selles piirkonnas pesitsevad.

Neljas öö möödus Olafvsiki kämpingus ja seal oli kõik juba väga usalduse peale üles ehitatud – olemas oli korralik köök, pesuruumid ja mõnus telkimisplats. Kaks korda päevas käis siis Camp Manager kohapeal. Oma kämpingutasu sidusime telgi külge nööri külge ja hommikuks oli kviitung ja väike kirjake sinna samasse jäetud

Kuna olime graafikust ees, siis viimase päeva ööbisime Reykjaviki campingus. Ja kuigi esialgu tundus veidi jabur selline plaan, siis tagantjärgi peab tõdema, et see oli väga põnev kogemus. See telkide mass ja need inimesed, kes seal peatuvad on väga põnevad ja kirevad. Näiteks meie kõrval oli umbes 40 Vaude telki, kus ööbisid Saksa turistid – neil oli ka oma söögitelk ja telkides 20 cm paksused vedrumadratsid Isegi kui sul ei teki reisil vajadust Reykjavikis telkida, siis seda campsite’i soovitaks piiluma igal juhul minna, sest see on elamus omaette

Esimene ja viimane öö viibisime tsivilisatsioonis nelja seina vahel ja siinkohas soovitaks kindlasti AirBnB lehte – seal on päris korralik valik ööbimiskohti ja soodsamalt kui hotellis ööbides.

Eelarve

Kuigi erinevates edetabeites veidi riikide positsioon kõigus, siis võib täie kindlusega siiski väita, et Island on üks maailma kallimaid riike. See muidugi ei takista turistide huvi riigi vastu – seitsme aastaga on turistide arv neljakordistunud ja 2017. aastal külastas Islandit 2,1 miljonit turisti. Seetõttu tuleb arvestada, et isegi nädalane telgireis on tunduvalt kallim kui mõni kahenädalane luksuslik puhkus troopilises kliimas.

Näiteks meil endal kahekesi käies läks ca 2000 EUR kokku. Suurimad kulutused on sellised:

• Lennupiletid ca 450 EUR
• Auto rent ca 450 EUR (ja selle eest sai kõige väiksema auto kuhu eriti üle 2 inimese ära ka ei mahuks kui tahta telke ja kotte ka autosse mahutada)
• Bensiin ca 200 EUR (kokku sõitsime 1973 km ja kulus 100l bensiini – lihtsalt ka bensu hind kallim kui siin)
• 2 ööd AirBnB kaudu ööbimisi 193 EUR
• 5 ööd kämpingutasusid 140 EUR
• Vaalade vaatamine Reykjavikis 146 EUR
• Telgi ja madratsite rent viieks ööks 123 EUR

Ka söök on väga kallis ja eriti kui kuskil väljas süüa. Ise ostsime poest kraami ja saime 6 päeva läbi 130 EUR-ga. Aga see on tõesti absoluutne miinimumum ja näiteks Reykjavikis mingis suvalises pizzeerias pizza, õlle ja limonaad andsid juba kokku 35 EUR arve.

Meil oli kaasas ka mingi kogus sularaha, kuid tegelikult saab hakkama ka täiesti kaardiga. Ainuke soovitus on, et tuleb hankida endale ka krediitkaart, kuna näiteks mõnes bensujaamas tavaline kaart ei toiminud.

Muud mõtted ja soovitused

• Islandi elanikud on äärmisel toredad, sõbralikud ja palju asju on üles ehitatud usalduse peale. Kahjuks tundub, et kõik turistid ei kipu samaga vastama ja seetõttu panekski südamele, et kui juba sinna saarele lähed, siis palun ära ole jobu, kes seda imeilusat maad prügiga risustab või näiteks keset teed pargib ja teisi eluohtlikku olukorda paneb.
• Enamik vaatamisväärsusi on tasuta, kuid mõnedes populaarsemates kohtades on parkimistasu ca 6-7 EUR. Tavaliselt on nende tasuliste kohtade juures ka korralik WC, kus saab ka veepudeleid täita ja mitmel pool nägime automaatset parkimiskontrolli. Parem maksa viisakalt see summa ära, sest muidu võetakse trahv sul rendifirma poolt krediitkaardilt maha.
• Roaming internet toimib suht hästi – samas kõrgetes mägedes sattusime paar korda ka olukorda, kus polnud isegi kõnelevi.
• Kui ilm on kehv, siis tasub edasi sõita – Islandi ilm on muutlik ja isegi 10-20km raadiuses vib ühes kohas olla palav suvi ja teises kohas kehv suusailm.
• Korralikud riided päästavad päeva. Ilma sooja pesuta, meriinoviilaste sokkideta ja sooja buffita oleks reis märksa nukram olnud. Head matkasaapad, veekindlad püksid ja õhem talvejope on kohustuslik varustus ka juuli lõpus minnes.
• Vesi on tasuta – joogipudeleid saab täita igal pool ja ka autot saab ise pesta tasuta igas suuremas bensiinijaamas.
• Põhilised turistimassid on päeval. Seetõttu soovitaks ära kasutada polaarpäeva võimalusi ja külastada kohti ka õhtul ja kesköösel – nii on palju mõnusam ringi vaadata.
• Telkimine (ja ka autos ööbimine) on keelatud väljaspool ametlikke kämpingualasid. Kämpingutes on ööbimise hind 10-15 EUR per inimene ja selle eest on üldiselt ligipääs WC-le, pesemisvõimalustele ja ühisköögile. Tegelikult on kämpinguid ka tunduvalt rohkem kui Google Maps näitab ja tasub tee äärseid silte ka jälgida.

Kokkuvõte

Island on igal juhul koht, kus tuleks korra elus ära käia. Aga see ei ole koht, kuhu ilma igasuguse ettevalmistuseta käed taskus kohale minna (kui sul just ei ole piiramatu eelarve – sellisel juhul võib ka nii ). Meil kindlasti vedas ka ilmaga – ainult üks öö oli tõeliselt vihmane ja kõik põnevad kohad sai kuivas olekus ära uudistatud.

Kindlasti tuleb arvestada, et Islandil autoga sõitmine ei ole sama, mis Eestis – teed on kitsamad ja vabakäigul lambad testivad juhtide sõiduoskusi igal sammul. Kui telkimise fänn ei ole, siis kõige turvalisem tundub campervani’i rentimine.

Väga raske on esmakülastusel aegu arvestada – näiteks ühe kose juures kulub 15 minutit, aga teise kose juures võib kuluda paar tundi kuna kuskil läheb mõni vahva matkarada. Seega pigem varuda aega pigem veidi rohkem kui vähem.

Kindlasti soovitaks lisaks koskedele ja randadele ka vaalade vaatamist (meie käisime Reykjavik Sailors’iga ja jäime nendega väga rahule) ja Myvatn Natural Bath’i (see sarnane Blue Lagooniga, aga tunduvalt soodsam – eriti kui ISIC kaart ka olemas on.  Asukoht ka just hea – just keset automatka ja hea võimalus end vahepeal puhtsaks saada ja lõõgastuda soojas vees ja saunades. Muidugi liiga hea lõhnatajuga inimesele ei pruugi see sobida kuna väävlihais ikka päris kõva).

Lõpetuseks panen siia ka ühe automatka bingo, mille Maiga valmis tegime kui selgus, et sellist asja polegi netis. Oma viie päevasel automatkal igatahes täismängu saime

Raamatu idee tekkis mul kuskil detsembri alguses – olin just lõpetamas koolitustega Westholmi koolis, kui mingi hetk hakkas peas idanema mõte, et oleks väga vaja raamatut, mis aitaks õpetajatel ja lapsevanematel ise lapsi koolitada. Olin just avastanud, et ainuke turvalise interneti teemaline käsiraamat ilmus aastal 2011. aastal tõlketeosena – paratamatult on selle sisu aegunud ja pealegi väga paljud selles raamatus olevad näited käivad Suurbritannia ja mitte Eesti olude kohta.

17. detsember oli see päev, kus hakkasin oma mõtteid kirja panema. Tegin selleks Wordi faili ja hakkasin kirjutama. Ja umbes paar päeva ja paarkümmendtuhat tähemärki hiljem mõistsin, et Wordi abil see raamat valmis ei saa. Ma teadsin, millest ma kirjutada tahan ja samuti oli peas juba kuju võtnud see mõte, et kõik peatükid peaksid olema sarnase struktuuriga, kuid Wordis edasi tagasi kerimine tekitas mul juba kerge peavalu. Õnneks sattusin just sel ajal lugema Daniel Vaariku postitust “Raamatu kirjutamisest”, kus ta mainib sellist vahvat programmi nagu Scrivener.

Laadisin selle programmi alla ja kulutasin mõned tunnid selle tundmaõppimisele ja tagantjärgi saan öelda, et need olid arvatavasti ühed paremini investeeritud tunnid mul aastal 2017. Igatahes lõin struktuuri, panin paika iga osa jaoks eesmärgid (kui pikk minimaalselt mingi osa tulema peaks) ja hakkasin uuesti kirjutama.

Iga alapeatükk oli ka kindlalt määratud pikkusega ning Scrivenerist saab kiire ülevaate kui palju teksti kuhugi juurde on vaja.

Raamatu struktuur (Scriveneri kuvatõmmis)

Nüüd läks asi palju lõbusamaks ning peale jõule oli mul kolm täiesti vaba päeva, kus igal päeval suutsin juurde kirjutada ca 5000 sõna. Võibolla oleks suunud seda tempot isegi hoida veel mõned päevad, kuid vahepeal oli vaja tegeleda ka magistriõpingute ainetöödega.

Igatahes jaanuari alguses oli mul raamatust 2/3 mustandit valmis ja sel hetkel hakkasin mõtlema, et kuidas edasi peaks minema. Kuna minu jaoks kirjastamise teema oli täiesti võõras, sai sel perioodil ka palju googeldatud – näiteks Varraku blogis on täitsa hea postitus raamatu eelarvest ja hinnakujundusest ning kirjastuse Gutenbergi pojad lehelt leiab ka päris palju põnevat. Otsustasin saata kirjad 10-le kirjastusele, kelle raamatud olid sellel hetkel kõige kõrgemal Rahva Raamatu kodulehe TOP-is ja vaadata mis saab.

See spämmiprojekt läks oodatust paremini – 3 kirjastust tahtsid kohe kohtuda, 3 palusid saata valmis käsikiri, et on huvitatud ja neljalt ma vastust ei saanud. Ei hakka siin nimesid nimetama, kuid otsustasin teha ühel jaanuarikuu teisipäeval kohtumiste maratoni kirjastustega X, Y ja Z. X on üks Eesti suurimaid kirjastusi ning nendega oli kohtumine lühike ja konkreetne. Sain teada, et nad on raamatust huvitatud ja valmis tegema lepingu (kusjuures nad isegi ei küsinud mult käsikirja näha :D). Nende idee oli, et kui tekst valmis saab, saadan asja keeletoimetajale ja nad kogu asja üle võtavad. Kirjastus Y-ga kohtudes kogesin esimest korda kirjastajate paanikat e-raamatute ees. Ühel hetkel öeldakse, et e-raamatud ei müü ja keegi ei loe ja teisel hetkel välistatakse täiesti idee, et e-raamat müüki panna samal ajal kui paberraamat. Kõige lõbusam oli sellel kohtumisel hetk, kus aastaid tegutsenud kirjastuse asutaja veendunult ütles, et pdf kujul küll ei  saa e-raamatut müüa, sest seda saab ju teistega jagada. Paari minupoolse täiendava küsimusega selgus, et mõni inimene siiralt usub, et raamatupoodides müüdavaid e-pub faile piraatkoopiana jagada ei saa Igatahes oli mulle kohe peale neid kaht kohtumist selge, et X ja Y ma koostööd teha ei saa. Esimese puhul jättis väga veidra tunde see, et keegi ei tunne isegi sinu teksti vastu huvi ja teise kirjastusega tundsin kohtumiste esimestel minutitel, et veregrupp lihtsalt ei sobi.

Kolmas kohtumine sellel päeval oli kirjastuse Z esindajaga ja see oli hoopis nagu teine ooper. See oli ainus inimene, kes juba paar päeva enne kohtumist uuris, kas olemasolevat käsikirja ka näha saaks. Kohtumine oli ülimalt optimistlik ja sel hetkel olin 100% veendunud, et olen leidnud sobiva koostööpartneri.

Hakkasin ette valmistama ka Hooandja projekti. Sel hetkel tundus Hooandja pigem oluline idee testimise seisukohast, kuna uskusin, et raamat valmib koostöös kirjastusega. Lihtsalt olles agiilse projektijuhtimise pooldaja, arvan, et iga idee puhul on seda hea esimesel võimalusel testida. Jaanuari lõpus Hooandja projekt käivitus ja tegelesin edasi tekside viimistlemisega, info levitamisega ja lõpuks kohtusin ka kirjastuse Z juhiga (eelnevalt olin projektijuhiga suhelnud). Kohtumine tundus igati tore ja tundus, et saame koostöö ideest ka asarnasel aru, kuid nädal hiljem, kui oleksin käsikirja pidanud neile üle andma selgus, et ikkagi oli mingi kommunikatsioonihäire. Muidugi olgem ausad – minu jaoks on see raamat lihtsalt üks samm pikemal teel, mille lõppeesmärgiks on digipädevuste tõstmine koolides. Kirjastuse jaoks on raamat jälle see lõplik toode, millelt tuleb kasumit maksimeerida.

Selleks hetkeks olin aru saanud, et kirjastused pigem toimivad kose meetodil (vastupidine agiilsele), oli arvatavasti enda poolt ka motivatsioon madal, et hakata nüüd iga lepingu punkti uuesti algusest peale läbi rääkima ja tegin otsuse, et kirjastan asja ise. Kuna lepingu saamine oli veninud olin vahepeal ühendust võtnud nii Rahva Raamatu ja Apollo raamatupoodidega ning selgus, et nad võtavad hea meelega vastu ka üksiküritajate raamatuid. Mõlemad tegutsevad keskladude kaudu ning tarne ja arveldus ei olegi nii bürokraatlik protsess, kui alguses kartsin.

Veebruari teine pool kulus asja viimistlemisele. Tekstid tuli keeleliselt toimetada ja küljendada. Otsustasin küljendusega ise tegeleda – aga fontide ilu ja hingeelu on minu jaoks taaskord teema, kus ma ennast väga mugavalt ei tunne, seetõttu spikerdasin veidi – on olemas selline leht nagu Book Design Templates, kus parema ilumeelega inimesed on juba kokku sobitanud õiged fondid.

Küljendamise käigus tekkis soov ka raamatusse saada illustratsioone. Uurisin siit ja sealt erinevate illustraatorite töid ja rääkisin ka oma kursaõega, kuid algusest peale oli suht selge, et kui tahta elukutseliselt illustraatorilt pilte, lükkub raamatu ilmumine edasi mitmed kuud. Aga õnneks tekkis ühe vestluse käigus hea idee, et miks mitte lasta pildid teha ühel Laagri Roboringi õpilasel. Olen tema plakateid ja pilte juba mitu aastat imetlenud ja tema stiil mulle endale väga meeldib. Suhtlesin Pärli ja ta vanematega ning huvi oli täiesti olemas Ja Pärli tegi super tööd – panen siia FB lehe cover pildi kuhu mõned ta illustratsioonid ka lisasin.

Pärli joonistatud illustratsioonid.

Üheks keeruliseks kohaks oli ka raamatu tagakaane kujundus. Aga siin õnneks sõbrad appi tulid. Nimelt mingi hetk sain siin Hooandjas testides ja foorumites teemasid algatades aru, et raamatu esialne pealkiri “Turvaline internet – praktline käsiraamat lapsevanematele ja õpetajatele” ei pruugi parim valik olla (tagasiside: “kuiv”, “hirmutav”, “tegelikult võiks vanema kooliastme õpilased ka lugeda ise, aga sellise pealkirjaga raamatut nad ei taha”, “aga miks noorsootöötajaid ei mainita” jne) ja tegin oma FB seinal väikese brainstormingu. Sealt tuli nii palju lahedaid tekste, et mu toimetaja Aet soovitas need tagakaanele  panna ja see väga hea idee oli. Tagakaas selline välja näeb.

Tegelikult võiks veel paljust kirjutada ja põnevamad ajad on ju tegelikult ees. Tõehetk saabub umbes kuu või paari pärast, kui raamat poodide ja raamatukogude riiulitel lugejatega kohtub. Lihtsalt tahtsin praegu vaiksemat hetke ära kasutada ja mõtted blogisse kirja panna. Panin nüüd raamatu eelvaate issuusse ka üles

Kui see tegelane oleks Troonide mängus mõnest majast, siis selle maja tunnuslause peaks olema “Taandame ennast”.  Ta on üldse huvitav frukt – saan aru, et ta on päris pikalt olnud meie kõige väiksema liitunud omavalitsuse elanik, aga senikaua pole ta absoluutselt mingit huvi kodukoha tegemiste vastu tundnud ja alati kandideerinud hoopis Tallinnas. Aga nüüd, kus järsku avastas, et ta kodu ei ole 2000 elanikuga vallas vaid 22 000 elanikuga mandri-Eesti suurimas vallas, siis järsku lõi tal välja mingi kodukoha patriotism. Kusjuures hetkel on ta riigikogu liige, saades RK2015 valimistel poole vähem hääli, kui meie eile taasvalitud vallavanem Andres Laisk kohalikel valimistel

Aga oma napi häältesaagi kompenseerib Oponaut suure ego ja kiusliku meelega. Lubades küll konstruktiivset opositsiooni, siis tema meelest on konstruktiivne opositsioon absoluutselt kõigele vastu olemine. Isegi kui me parajasti hääletame punkti, mille on kehtestanud see sama riigikogu, kuhu ta ise kuulub ja tegelikult on kõrgel mäel olevad seadusandjad ise midagi sassi ajanud, kuna mis mõtet on hääletada eelnõud, mida seadus kohustab meid vastu võtmast?

via GIPHY

Kuna Oponaudil on seni kogemused ainult Tallinna volikogust ja Riigikogu saalist, siis püüdis ta eile vist oma sõnavõttude ja tegevustega ka ööistungi traditsioone Saue vallas juurutada. Nõudes kirjalikke dokumente, kui ükski seadus neid nõuda ei käsi ning võttes sõna igal võimalikul ja võimatul juhul. Loodame, et ta tulevikus panustab sama koguse energiat ka kohalike määruste lugemisse – samas oleme muidugi alati püüdnud siin elanike jaoks bürokraatiat pigem vähendada, kuid see kontseptsioon ei ole Oponaudi jaoks tuttav.

Ja mõned minutit enne lõppu, kui tehti ettepanek, et järgmine kord kohtume kolmapäeval kuna neljapäeval Saue gümnaasiumis isadepäeva üritus, siis tuli välja ka Oponaudi paranoiline pool. Kohe nägi ta selles ettepanekus vandenõu tema vastu kuna Riigikogus mingi üritus samal ajal… Siinkohal tahaks küll Oponaudile öelda, et kallis inimene – enamik meist tavalistest lihtsurelikest ei tea, mis ja millal riigikogus toimub ja meil kõigil on ka muu elu … Me kõik kandideerisime volikokku teadmisega, et selle arvelt jäävad mõned teised asjad tegemata ja pole kunagi võimalik 27 aktiivse inimese puhul leida ideaalset aega, mis kõigile sobiks.

via GIPHY

Igatahes eile Saue linnas Laagri poole mõtlesin selle peale, et kuigi ühelt poolt on tore, et Saue volikogus saab nüüd edaspidi tutvuda ka kõrgemate poliitiliste instantside töö põhimõtetega, siis kas see kahe tooli seadus on ikka nii kasulik? Sest vähemalt eile ei õppinud ma muud, kuidas venitada ja kiusu ajada ja see ei ole see, mida ma konstruktiive opositsioonina ette kujutaks…

Kui nüüd lühidalt ka muust kirjutada, siis positiivne on see, et saime paika komisjonide struktuuri ja kõigile 9-le komisjonile ka esimehed ja aseesimehed valitud. Õnneks kaks opositsioonisaadikut on siiski tuttavad ka koostöö kontseptsiooniga ning seega on näiteks jutivkomisjoni aseesimees Juhan Särgava (KE), kes on Saidafarmi juht ja omanik ning Mihhail Jallajas (VL Meie) Nissist juhib revisjonikomisjoni. Tegelikult sai kohti veel paarile opositsioonisaadikule pakutud, aga nad vist Oponaudiga samast majapidamisest ja tunnuslausega

Mulle endale saab päris tõsiseks väljakutseks olema täiesti uue komisjoni – kogukondade komisjoni – käivitamine ja juhtimine. Ideaalis võiks see komisjon panustada eesmärki, et nelja aasta pärast oleks enamikes meie 50-st külast tegus külaselts ning ka kolmes alevikus ja linnas oleksid kogukondlikud vabaühendused, mis inimesi kokku tooks ja head kohavaimu aitaks luua.

Vallavanemana jätkab Andres Laisk ja kuigi Oponaut pidas meile pika ja piinarikka kõne ka vallavanema palga ja hüvitiste teemal, aga ma tõesti ei saa eriti tõsiselt sellel teemal võtta inimest, kes on nii kaua juhtinud Tallinna poliitilist toiduahelat ja kelle eestvedamisel on volikogu esimehele kehtestatud presidendiga sama palk :p

Igatahes loodan, et järgmine postitus saab olema positiivsem ja sisulisem, kuid mul on kahtlus, et siin blogis tuleb tulevikus veel päris palju sellele Oponaudile viidata ning seetõttu tundus mõistlik ka seda tegelast pikemalt tutvustada.

Kuidas koalitsiooni tehakse?

Siinkohas võibolla on ka mõistlik kirjeldada protsessi, kuidas koalitsioonilepingu tegemine käib. Selle alusdokumentideks on esmajoones koalitsiooni moodustavate erakondade valimisprogrammid. Seetõttu ka oma eelmises postituses avaldasin imestust, et mitmel nimekirjal puudus selline dokument. Õnneks Reformierakonnal ja IRL-l kellega hetkel koalitsiooniläbirääkimised käivad on valimisprogramm olemas.

Siinkohal ongi üks oluline infokild kõigile inimestele, kes plaanivad kunagi tulevikus kandideerida – kui teil on mingi teema, mis teid eriliselt kõnetab ja mille pärast võibolla kandideerite, siis vaadake, et see teema oleks käsitletud teie nimekirja programmis enne valimisi. Sest peale valimisi kui juba koalitsioonilepingut koostatakse on uusi ettepanekuid esitada liiga hilja.

Lisaks koalitsioonilepingule tuleb selles etapis paika panna ka komisjonid ning vallavalitsuse liikmed. Samuti komisjonide esimehed ja muu taoline. Ja kui on juba esmane versioon paberil, siis ongi aeg, kus kõik osapooled kutsuvad kokku oma nimekirjas volikokku pääsenud liikmed ning vaadatakse asi üle.

Struktuur ja ametikohad

Uues Saue ühendvallas saab struktuur olema selline, et vallavalitsus koosneb vallavanemast ja kolmes abivallavanemast ning lisaks esindavad piirkondi ka mittepalgalised vallavalitsuse liikmed, kelle ülesandeks on anda sisendit just oma piirkonna aktuaalsete teemade kohta.

Volikogus on esimees, kaks aseesimeest ning praeguse plaani kohaselt moodustatakse 9 komisjoni (sh revisjonikomisjon).

Ma tean, et nii mõnigi loodab siit leida ka juba konkreetseid nimesid, sest hetkel on kõik dokumendid veel lahtiselt laual ja võib muudatusi tekkida, siis nii palju võib vist öelda, et vallavanemaks on hetkel esitatud Andres Laisk, volikogu esimeheks Harry Pajundi ja volikogu aseesimeesteks Eero Kaljuste ja Valdis Toomast. Abivallavanemate puhul nimetab iga koalitsioonipartner ametisse ühe abivallavanema ja see võib olla nii poliitiline või apoliitiline valik. Ülejäänud nimede osas ootaks ära hetke, kui koalitsioonileping on allkirjad saanud, kuna läbirääkimiste käigus võib veel muudatusi tulla.

Küllaltki suure osa arutelust moodustas täna ka komisjoniliikmete määramine. Mõne inimese puhul oli otsus lihtne – lihtsalt inimesel on üks ja kindel teema, mis teda kõnetab ja kellelgi isegi ei ole vastuväiteid. Mõne teise komisjoni puhul oli jälle palju vaidlust, sest pädevaid inimesi, kel soov ja kompetents olemas komisjoni juhtimiseks oli päris mitu. Komisjonide suuruseks on 8 liiget ning komisjoni esimees ja aseesimees peavad olema ka volikogu liikmed, et saaksid info komisjonist volikogusse viia ja vice versa – tutvustada komisjoniliikmetele just konkreetset valdkonda puudutavaid arutelusid ja otsuseid. Hetkel on plaan teha komisjonid nii, et igas komisjonis oleks kõik 3 koalitsioonipartnerit esindatud (proportsionaalselt tulemusega) + iga opositsioonis olev volikogu liige saaks ka panustada komisjoni töösse. Liikmete määramisel võtsime arvesse nii nende saadud mandaadi suurust kui ka varasemat kogemust mingi valdkonnaga.

Saime peale poolteist tundi kestnud arutelu paika vägagi pädevad komisjonide koosseisud, aga nüüd tuleb teha veel päris palju kooskõlastamist, et kas valitud liikmed on ka ise huvitatud. Seega ka see info saab avalikuks loodetavasti järgmise nädala jooksul.

Vihjena võin öelda, et kui tänase arutelu tulemusena valminud komisjonide struktuur paika jääb, siis pean oma lõputöö uuesti põhjalikult läbi lugema, sest sinna investeeritud aeg ja energia võivad järgneval neljal aastal aidata mul paremini panustada valla arengusse.

Üldised muljed

Üldine mulje on hetkel väga hea… Kogu protsess on muidugi pingeline, sest iga osapool püüab endale saada parimat võimalikku positsiooni, et esindada just oma valijate huve. Kuna Koostööl on 13 volikogu kohta, Reformierakonnal 5 ja IRL-l 3, siis  paratamatult on koalitsioonileping veidi rohkem Koostöö nägu.

Samas põhimõttelisi suuri erinevusi ju tegelikult programmides ei olnud – lihtsalt Reform on rohkem Saue linna keskne, samas meie valimisliidus on inimesi igast valla otsast ja seetõttu ka programm on laiapõhjalisem. IRL on kuskil vahepeal – volikogu liikmetest on enamik Saue linna taustaga, kuid nimekirjas oli liikmeid kõigist liituvatest omavalitsustest.

Huvitav avastus koosoleku jooksul oli ka see, et oleme moodustamas nii laiapõhjalist koalitsiooni, et opositsiooni jääb ainult 6 volikogu liiget.

Tean, et seekordne postitus on veidi üldine, aga loodetavasti enne järgmist reedet saame juba Koostöö blogisse teha palju detailsema postituse kogu teema kohta. Lihtsalt tahtsin märku anda, et asjad liiguvad ja varsti saab loodetavasti kokku tulla ka esimene volikogu koosolek, mis saab olema ka ametlik uue Saue valla tekke algus. Valla ja linnavalitsused tegutsevad praeguse süsteemi järgi aasta lõpuni ja edasi hakatakse tööle juba uue struktuuri raames.

Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama