Vene keel ja head kavatsused

Hiljuti korraldasin FIRST LEGO League juunior Põhja-Eesti näitust, kus osales 186 tiimi lapsi vanuses 5-9 aastat. Tegu oli ühe toreda roboti mudelinäitusega, kus lapsed tutvustasid tunnustajatele oma mudeleid ning olid valmistanud ka projektiplakatid.

Üldiselt oli üritus igati edukas – eriti vahva, et väga suure osa osa vabatahtlikest moodustasid Laagri roboringi ja nende sõprustiimide õpilased. Ja nad võtsid omad ametit suure tõsidusega, mida osalejad hinnata oskasid – vabatahtlikele tööd hindasid enamik tagasisidele vastajaid suurepäraseks.

Aga kahe päeva ja nelja vahetuse jooksul osales üritusel ka 25 vene tiimi – tegelikult võis neid tiime isegi rohkem olla, kuid hetkel pean silmas just neid tiime, kus suhtluskeeleks oli märgitud vene keel.

Korraldajatena andsime endast parima, et need tiimid saaksid oma projekte tutvustada vene keeles. Noorte vene keel ei ole hea, ning seetõttu tulid appi tunnustama vene gruppide juhendajad, kellele tegime ka abimaterjalid vene keeles.

Tundub ju suurepärane lõiming.

Aga kas selline lahendus ikka on suurepärane?

Esimene probleem oli selles, et kuna vabatahtlikud ei osanud vene keelt, siis tekkis olukord, kus vene noori keelata said paar üksikut täiskasvanut korraldustiimis – nad lihtsalt ei saanud aru, kui nooremad vabatahtlikud palusid neil mitte joosta või kuskilt alla ronida. Seda võiks lahendada muidugi kakskeelsete vene noorte kaasamisega, kuid neid ei ole just liiga palju siin Saue vallas ning selliste vabatahtlike projektide korraldamisel on keeruline väljaspoolt kogukonda vabatahtlikke leida.

Teine, ja minu jaoks olulisem, küsimus on see, et kas selline vene keele mulli hoidmine on tõesti see, mis pikemas perspektiivis aitab neid noori Eesti ühiskonda lõimida. Mina seda ei usu. Sest kuni me pakume vene emakeelega noortele võimalusi osaleda põnevatel üritustel ilma eesti keelt valdamata, siis senikaua pole noortel, nende vanematel ega ka õpetajatel huvi eesti keelt selgeks õppida. Ja selline puudulik riigikeele oskus ei tee neile mingil moel head.

Ja kurb on ka see, et osalejad ei oska hinnata seda vaeva, mis selline kakskeelse tunnustamise korraldamine endaga kaasa tõi. Tagasisides oli pigem kirjas, et miks infosildid ning jutt laval vene keelde tõlgitud ei olnud :/ Ehk siis pigem soovitakse täielikult oma mulli sisse jääda ning ühine füüsiline ruum on siis ainuke ühisosa kõigi osalevate noorte jaoks.

Isiklikult tegin otsuse, et edaspidi ma sellist kakskeelset üritust enam ei korralda. Lühemas perspektiivis võin saada enda suunas süüdistusi, et ma integratsiooni asemel segregatsiooni korraldan, kuid suuremas pildis peaks mõju olema vastupidine. Sest slaavi verd vanemad panustavad laste huviharidusse väga aktiivselt – seda oli ka ürituse toimumise ajal näha. Vene tiimidel oli märgatavalt rohkem vanemaid kaasa tulnud kui eesti tiimidel. Ja nad saavad aru, et tehnika ja robootika on tuleviku valdkonnad, millega tegelemine annab nende lastele rohkem võimalusi tulevikus.

Kui osalemine on võimalik ainult eesti keeles, siis usun, et selles vanuses noored õpivad keele ühe aastaga piisavalt selgeks, et seletada nii oma mudelit kui projektiplakatit. Keegi ei hakka hindama nende keelelist korrektsust – oluline on see, et nad saaksid suhelda tunnustajate, teiste osalejatega ning vabatahtlikega,,

Aga taaskord on see hea näide sellest, kuidas head kavatsused ei pruugi meid viia selles suunas, kuhu liikuda sooviksime ning eks seetõttu ka üle pika aja siina ühe blogipostituse tegin.

Tunnusfoto autor. Viivian Õispuu