Suur Peeter oli tegelikult juba ka päris vana Peeter. Ta oli seisnud koos naabrimehe ja lapsega koos Balti ketis, teinud omal ajal ühiskonnas suuri tegusid ja 90ndate lõpus oli tal paar ärigi. Kahjuks siis tuli masu ja kõik muu ning viimased kümme aastat on ta vaikselt poliitikatööd teinud ja pensioniaega oodanud. Viimastel valimistel õnnestus tal isegi riigikokku saada kuigi naine arvas, et ta tühja tuult taga ajab mööda pensionäride ühendusi käies.
Tegelikult oli tal päris kahju, et kohe ei olnud aktiivselt poliitikuna tegutsema hakanud vaid lootis ettevõtlusega rikkaks saada. Nüüd on nii, et tema klassivend, kes kohe 90ndatel riigikokku valiti saab juba aasta pärast korralikku eripensioni, kuid tema peab rahvapensioniga leppima. Kuidas see küll õiglane on?
Ja selle pensioniga on ka paras jama… No alustava äriga ei saa ju endale korralikku palka maksta – hea kui mustalt saab nii palju taskusse, et hinge sees hoiab. Pealegi pidid need ärid ju kuldse pensionipõlve kinkima. Mis tema nüüd süüdi on, et mingid välismaa pangad rahadega jamasid ning see jama mingil imelikul viisil ka tema firmale siin Eesti väikelinnas hävingu kaasa tõi.
Suur Peeter mõtleb siinkohal kadedusega väikesele Peetrile. Ega väike Peeter polegi nii väike enam. Juba 40 läheneb ja naine ning lapski olemas. Lisaks siis ilus uus maja ja täitsa kena auto. Kõige hullem on see, et väike Peeter on nii egoistlik – kogub oma raha mingitesse sammastesse, selle asemel, et ikka ühispotti seda raha panna. Ise mingi uhke välismaa nimega firmas tööl ja seal midagi oma arvutiga nokitseb ja ei raatsi nüüd neid tublisid inimesi toetada, kes üldse võimalikuks tegid sellise elu.
Muidugi on praegustel pensionäridel kehva olla… Sest noored koguvad omale sambaid ja selle läbi see riigipensioni pott ju viiendiku võrra väiksem kui võiks. Lisaks kes siis 90ndatel ja 2000ndate alguses kogu palka endal deklareeris. Isegi väike teine oli. Ja nüüd siis riik ütleb, et tööstaaži 25 aastat, kui tegelikult juba 40 aastat rügatud tööd teha.
Järsku tuli Suurel Peetril hea mõte. Aga mis siis kui need sambad ümber lükkaks. Pensionini ju paar aastat aega ja sellest sambast lahti saaks, siis pension kohe 25% suurem oleks. Aga kuidas nii suuri asju saab ümber lükata nii, et sambakallistajad vihaselt kallale ei tuleks?
Suur Peeter ei suutnud ühtegi head lahendust leida ja läks hoopis sauna kütma. Õhtul pidi üks sõber külla tulema ja plaan oli saunas leili teha ning mehejuttu ajada. Sõber küll veidi noorem aga õigete aadetega ning suure panga juht ning tark mees. Äkki oskab nõu anda.
Mõned tunnid hiljem istusidki mehed saunas ning viskasid leili. Siis Suur Peeter hakkas sõbrale muret kurtma, et pensioniaeg läheneb, aga sääste pole ning pensionist küll ära ei ela. Noored ka ei panusta piisavalt vaid endale neid sambaid hoopis koguvad.
Sõber veidi aega vaikis mõtlikult ja siis soovitas „Ära hakka neid sambaid lõhkuma. See inimesed kurjaks ajab. Osad ju armastavad oma sammast hullupööra. Aga parem mine ja kuse selle peale öösel, kui keegi ei näe. Veel parem, kui mere äärest mõne hülge korjuse leiad ja peale määrid – see hais on eriti rõve. Hais hirmutab sambakallistajad eemale ja siis palju lihtsam neid ümber lükata või ära vedada.
Suur Peeter vaatas sõpra lugupidavalt. Kuidas ta küll ise nii lihtsa ja toimiva lahenduse peale ei tulnud? Juba samal öösel läks ta paari sõbraga sammaste väljakule ning kõik kergendasid oma põit. Ja nii tegid nad seitse ööd järjest. Lisaks otsiti nii rannast kui metsast haisvaid korjuseid ja lõigati neist tükke, et sambaid hõõruda. See oli jälk töö, kuid vanad mehed hoidsid nina kinni ning surusid oma pensionitõusu nimel okserefleksi alla.
Nädal hiljem läks Väike Peeter oma sammast vaatama ja ehmus täitsa ära. Sellist haisu polnud ta sellest saadik tundud, kui kunagi sõber mädamuna nalja pärast ta voodi all katki tegi. Tema ilus valge sammas oli roojane ning haisev. Väike Peeter ei pannud isegi tähele, et sammas vahepeal veidi suuremaks oli kasvanud.
Juhtunust kuulsid ka ajalehed ja nii internetis kui paberil läks lahti vaidlus, mida tegema peaks. Osad soovitasid sambad puhtaks pesta ja valvuriga aia sammaste väljakule ümber ehitada, et selline asi enam korduda ei saaks. Teised ütlesid, et igaühe sammas peaks ikkagi ta koduhoovis olema ning inimene peaks ise soovi korral oma sammast valvama ja kastma.
Lõpuks siis Suur Peeter tegi ettepaneku, et iga inimene peab ise saama otsustada, et kus ta oma sammast hoida tahab. Sambakallistajad väitsid, et paljud inimesed ei oska oma samba eest hoolitseda. Sest samba kastmine ja väetamine olevat tunduvalt keerulisem, kui potilille hooldamine ja isegi sellega ei saa paljud hästi hakkama. Selle peale Suur Peeter siis soovitas, et kui sambakallistajad ei oska oma sammaste eest hoolitseda, siis nemad võivad jätta sambad väljakule ja ongi probleem lahendatud.
Ja nii võetigi seadus vastu, et iga üks võib oma sambaga teha nagu heaks arvab. Isegi selline punkt pandi sisse, et kes sammast ei taha võib selle maha müüa ja rahaga midagi rahuldustpakkuvamat teha – näiteks uhiuue iPhone osta või soojale maale koos perega lennata. Sest head mälestused on ju hindamatu väärtusega ning neid ei saa võtta keegi ära olenemata riigikorrast.
Suur Peeter sai järgmistel valimistel kolm korda rohkem hääli, kui neli aastat varem. Õnnelikud iPhone omanikud ja soojamaareisidel käijad avaldasid talle tänu. Seega pensionile minek lükkus edasi ning Suur Peeter oli kindel, et heade sõprade abiga leiab kindlasti veel nippe, kuidas oma pensionipõlve kindlustada.
Väike Peeter ei läinud küll massihüsteeriaga haisu osas kaasa, kuid tal oli pikka aega peas idanenud üks äriidee, mida ta proovida tahtis. Uskudes oma mõttesse otsustas ta oma samba rahaks teha ja selle oma äriideesse investeerida. Kahjuks peale mitmeid aastaid ponnistusi ei hakanud idee tööle ning Väike Peeter naases oma palgatööle. Ühelt poolt oli ju tore olnud teha hüpe tundmatusse ja ennast proovile panna, kuid pensioniaeg ei tundugi enam mägede taga ning koos äri kõrbemisega olid otsa saanud ka säästud. Ja kuna tal endal enam sammast ei olnud, siis tundus nii ebaõiglane, et noored oma pensionit isiklikesse sammastesse koguvad ning ühisesse potti ei taha panustada.
„Äkki peaks ka poliitikasse minema“ lausus Väike Peeter ühel õhtul naisele.
…
Tegu on ilukirjandusliku teosega, mis on saanud inspiratsiooni tegelikust elust. Pilt: https://vikerraadio.err.ee/796581/paevatee-luudia-vallimae-mark/529355