Hiljuti taotlesin endale krediitkaarti. Mitte, et mul seda vaja oleks, kuid plaan oli veidi tavapäratum reis ette võtta ja seetõttu tekkis korraks tunne, et äkki ikkagi peaks. Aga olles üks neist mittetraditsioonilistest töötajatest, kellel püsiv täistöökoht puudub ja kelle töö suures osas on projektipõhine ja hooajati kaootiline, sain pangast viisaka kirja, kus teatati, et mulle krediitkaarti kahjuks ei väljastata. Ja ausalt öeldes arvan, et pank tegi täiesti mõistliku otsuse – pole mõtet kulutada raha, mida ei oma. Reisil oli mu tavaline ISIC pangakaart täiesti piisav, ning eks ma veidi muretsesin üle.
Aga seda arusaamatum on minu jaoks meie mobiilsideoperaatorite praktika lastele vägisi krediiti anda. Nimelt täna avastasin, et mu ühe lapse mobiiliarve on oodatust märgatavalt kõrgem. Ja kui hakkasin selle anomaalia põhjuseid uurima, selgus, et laps on teinud Google Plays mingeid mobiilimakseid 14 euro ulatuses. Hea, et mul on madal vererõhk – sellised asjad ravivad seda suurepäraselt. Eriti arvestades asjaolu, et oleme paar aastat tagasi teinud läbi ühe sisuteenuste tellimise saaga ning mu lastel on olemas SEB pildikaart, mida nad oma taskuraha ulatuses saavad kasutada ka virtuaalsete ostude tegemiseks. Küsisin pojalt, et mis jamaga ta tegelenud on ja ta oli üsna kohkunud, kuna oleme seda teemat kodus kümneid kordi läbi rääkinud ja ta teab väga hästi, et sellisest asjast tuleb pahandus. Ta oli enda arust oste oma pangakaartiga teinud.
Ja ega ma ei arvagi, et laps on ainuisikuliselt süüdi. Mobiilsideoperaatorilt ostan ma ju telefoni ja andmeside teenust ja maksete tegemine võiks jääda pigem pankade pärusmaaks. Olgu – nüüd ma keeran võibolla vindi veidi üle, sest paar päeva tagasi jäin väga hätta vastamisega, kui üks välismaalane uuris, et kuidas parkimispiletit ilma mobiilita osta. Pole vist aastaid sellise väljakutsega Tallinnas tegelema pidanud. Aga mobiilimaksed võiksid ju opt-in põhimõttel olla (vaikimisi neid ei ole ja kui klient soovib, siis peab ta selgesõnaliselt oma soovist ka teada andma).
Praegu on ka neile ca 15 000 lapsele, kes loetud päevad tagasi esimesse klassi läksid, krediitkaart vägisi taskusse surutud.
Ja kõige hullem on see, et kui Elisast uurisin, et kas lastel ei saaks kõik muud teenuseid kinni panna peale nende, mida ma neile tellisin, siis teenindaja soovitas mul tellida tasulise lisateenuse Stopp . Pean peale maksma selle eest, et keelata teenused, mida ma tellinud ei ole? Mis see väljapressimise täpne definitsioon nüüd oligi?
Siinkohal annaks veidi tasuta nõu kõigile mobiilsideoperaatoritele. Nimelt mul oli hiljaaegu just väga põnev kogemus, kuidas te püüate üksteiselt kliente üle meelitada nii, et ninast veri väljas ja seljalt higi voolab. Miks mitte tuua turule pakett lapsevanematele nimega “Ainult tellitud teenused”. Usun, et ma pole ainuke lapsevanem, kes sooviks lastele sellist lepingut, kus nad ei saaks mobiiliga sisuteenuseid tellida, tasulistele numbritele helistada või Google Playst oste sooritada.
Unistan praegu sellisest lepingust, et lapsed saaksid ainult helistada ja ettenähtud mahtu internetti mobiilis tarbida.
Muidugi ma võiksin selle Stopp teenuse tellida, aga psühholoogiliselt tundub vale maksta selle eest, et te ei skämmiks (vt ülaltpoolt väljapressimise definitsiooni) 😕 Pigem küsige raha neilt, kes soovivad mobiili ka maksevahendina kasutada – see tundub kuidagi palju loogilisem ja inimsõbralikum.
Ma tean, et ma olen lootusetu optimist, aga äkki saabub päev, kus enam ei pea erinevatest perefoorumitest lugema müstilistest arvetest, mida algklassilapsed on teadmatult teinud mobiiliga. Ja saab ka laste mobiiliarved otsekorraldusega maksmisele suunata, sest neid pole vaja iga kord paranoiliselt üle kontrollida.