Kui see tegelane oleks Troonide mängus mõnest majast, siis selle maja tunnuslause peaks olema “Taandame ennast”.  Ta on üldse huvitav frukt – saan aru, et ta on päris pikalt olnud meie kõige väiksema liitunud omavalitsuse elanik, aga senikaua pole ta absoluutselt mingit huvi kodukoha tegemiste vastu tundnud ja alati kandideerinud hoopis Tallinnas. Aga nüüd, kus järsku avastas, et ta kodu ei ole 2000 elanikuga vallas vaid 22 000 elanikuga mandri-Eesti suurimas vallas, siis järsku lõi tal välja mingi kodukoha patriotism. Kusjuures hetkel on ta riigikogu liige, saades RK2015 valimistel poole vähem hääli, kui meie eile taasvalitud vallavanem Andres Laisk kohalikel valimistel

Aga oma napi häältesaagi kompenseerib Oponaut suure ego ja kiusliku meelega. Lubades küll konstruktiivset opositsiooni, siis tema meelest on konstruktiivne opositsioon absoluutselt kõigele vastu olemine. Isegi kui me parajasti hääletame punkti, mille on kehtestanud see sama riigikogu, kuhu ta ise kuulub ja tegelikult on kõrgel mäel olevad seadusandjad ise midagi sassi ajanud, kuna mis mõtet on hääletada eelnõud, mida seadus kohustab meid vastu võtmast?

via GIPHY

Kuna Oponaudil on seni kogemused ainult Tallinna volikogust ja Riigikogu saalist, siis püüdis ta eile vist oma sõnavõttude ja tegevustega ka ööistungi traditsioone Saue vallas juurutada. Nõudes kirjalikke dokumente, kui ükski seadus neid nõuda ei käsi ning võttes sõna igal võimalikul ja võimatul juhul. Loodame, et ta tulevikus panustab sama koguse energiat ka kohalike määruste lugemisse – samas oleme muidugi alati püüdnud siin elanike jaoks bürokraatiat pigem vähendada, kuid see kontseptsioon ei ole Oponaudi jaoks tuttav.

Ja mõned minutit enne lõppu, kui tehti ettepanek, et järgmine kord kohtume kolmapäeval kuna neljapäeval Saue gümnaasiumis isadepäeva üritus, siis tuli välja ka Oponaudi paranoiline pool. Kohe nägi ta selles ettepanekus vandenõu tema vastu kuna Riigikogus mingi üritus samal ajal… Siinkohal tahaks küll Oponaudile öelda, et kallis inimene – enamik meist tavalistest lihtsurelikest ei tea, mis ja millal riigikogus toimub ja meil kõigil on ka muu elu … Me kõik kandideerisime volikokku teadmisega, et selle arvelt jäävad mõned teised asjad tegemata ja pole kunagi võimalik 27 aktiivse inimese puhul leida ideaalset aega, mis kõigile sobiks.

via GIPHY

Igatahes eile Saue linnas Laagri poole mõtlesin selle peale, et kuigi ühelt poolt on tore, et Saue volikogus saab nüüd edaspidi tutvuda ka kõrgemate poliitiliste instantside töö põhimõtetega, siis kas see kahe tooli seadus on ikka nii kasulik? Sest vähemalt eile ei õppinud ma muud, kuidas venitada ja kiusu ajada ja see ei ole see, mida ma konstruktiive opositsioonina ette kujutaks…

Kui nüüd lühidalt ka muust kirjutada, siis positiivne on see, et saime paika komisjonide struktuuri ja kõigile 9-le komisjonile ka esimehed ja aseesimehed valitud. Õnneks kaks opositsioonisaadikut on siiski tuttavad ka koostöö kontseptsiooniga ning seega on näiteks jutivkomisjoni aseesimees Juhan Särgava (KE), kes on Saidafarmi juht ja omanik ning Mihhail Jallajas (VL Meie) Nissist juhib revisjonikomisjoni. Tegelikult sai kohti veel paarile opositsioonisaadikule pakutud, aga nad vist Oponaudiga samast majapidamisest ja tunnuslausega

Mulle endale saab päris tõsiseks väljakutseks olema täiesti uue komisjoni – kogukondade komisjoni – käivitamine ja juhtimine. Ideaalis võiks see komisjon panustada eesmärki, et nelja aasta pärast oleks enamikes meie 50-st külast tegus külaselts ning ka kolmes alevikus ja linnas oleksid kogukondlikud vabaühendused, mis inimesi kokku tooks ja head kohavaimu aitaks luua.

Vallavanemana jätkab Andres Laisk ja kuigi Oponaut pidas meile pika ja piinarikka kõne ka vallavanema palga ja hüvitiste teemal, aga ma tõesti ei saa eriti tõsiselt sellel teemal võtta inimest, kes on nii kaua juhtinud Tallinna poliitilist toiduahelat ja kelle eestvedamisel on volikogu esimehele kehtestatud presidendiga sama palk :p

Igatahes loodan, et järgmine postitus saab olema positiivsem ja sisulisem, kuid mul on kahtlus, et siin blogis tuleb tulevikus veel päris palju sellele Oponaudile viidata ning seetõttu tundus mõistlik ka seda tegelast pikemalt tutvustada.

Kuidas koalitsiooni tehakse?

Siinkohas võibolla on ka mõistlik kirjeldada protsessi, kuidas koalitsioonilepingu tegemine käib. Selle alusdokumentideks on esmajoones koalitsiooni moodustavate erakondade valimisprogrammid. Seetõttu ka oma eelmises postituses avaldasin imestust, et mitmel nimekirjal puudus selline dokument. Õnneks Reformierakonnal ja IRL-l kellega hetkel koalitsiooniläbirääkimised käivad on valimisprogramm olemas.

Siinkohal ongi üks oluline infokild kõigile inimestele, kes plaanivad kunagi tulevikus kandideerida – kui teil on mingi teema, mis teid eriliselt kõnetab ja mille pärast võibolla kandideerite, siis vaadake, et see teema oleks käsitletud teie nimekirja programmis enne valimisi. Sest peale valimisi kui juba koalitsioonilepingut koostatakse on uusi ettepanekuid esitada liiga hilja.

Lisaks koalitsioonilepingule tuleb selles etapis paika panna ka komisjonid ning vallavalitsuse liikmed. Samuti komisjonide esimehed ja muu taoline. Ja kui on juba esmane versioon paberil, siis ongi aeg, kus kõik osapooled kutsuvad kokku oma nimekirjas volikokku pääsenud liikmed ning vaadatakse asi üle.

Struktuur ja ametikohad

Uues Saue ühendvallas saab struktuur olema selline, et vallavalitsus koosneb vallavanemast ja kolmes abivallavanemast ning lisaks esindavad piirkondi ka mittepalgalised vallavalitsuse liikmed, kelle ülesandeks on anda sisendit just oma piirkonna aktuaalsete teemade kohta.

Volikogus on esimees, kaks aseesimeest ning praeguse plaani kohaselt moodustatakse 9 komisjoni (sh revisjonikomisjon).

Ma tean, et nii mõnigi loodab siit leida ka juba konkreetseid nimesid, sest hetkel on kõik dokumendid veel lahtiselt laual ja võib muudatusi tekkida, siis nii palju võib vist öelda, et vallavanemaks on hetkel esitatud Andres Laisk, volikogu esimeheks Harry Pajundi ja volikogu aseesimeesteks Eero Kaljuste ja Valdis Toomast. Abivallavanemate puhul nimetab iga koalitsioonipartner ametisse ühe abivallavanema ja see võib olla nii poliitiline või apoliitiline valik. Ülejäänud nimede osas ootaks ära hetke, kui koalitsioonileping on allkirjad saanud, kuna läbirääkimiste käigus võib veel muudatusi tulla.

Küllaltki suure osa arutelust moodustas täna ka komisjoniliikmete määramine. Mõne inimese puhul oli otsus lihtne – lihtsalt inimesel on üks ja kindel teema, mis teda kõnetab ja kellelgi isegi ei ole vastuväiteid. Mõne teise komisjoni puhul oli jälle palju vaidlust, sest pädevaid inimesi, kel soov ja kompetents olemas komisjoni juhtimiseks oli päris mitu. Komisjonide suuruseks on 8 liiget ning komisjoni esimees ja aseesimees peavad olema ka volikogu liikmed, et saaksid info komisjonist volikogusse viia ja vice versa – tutvustada komisjoniliikmetele just konkreetset valdkonda puudutavaid arutelusid ja otsuseid. Hetkel on plaan teha komisjonid nii, et igas komisjonis oleks kõik 3 koalitsioonipartnerit esindatud (proportsionaalselt tulemusega) + iga opositsioonis olev volikogu liige saaks ka panustada komisjoni töösse. Liikmete määramisel võtsime arvesse nii nende saadud mandaadi suurust kui ka varasemat kogemust mingi valdkonnaga.

Saime peale poolteist tundi kestnud arutelu paika vägagi pädevad komisjonide koosseisud, aga nüüd tuleb teha veel päris palju kooskõlastamist, et kas valitud liikmed on ka ise huvitatud. Seega ka see info saab avalikuks loodetavasti järgmise nädala jooksul.

Vihjena võin öelda, et kui tänase arutelu tulemusena valminud komisjonide struktuur paika jääb, siis pean oma lõputöö uuesti põhjalikult läbi lugema, sest sinna investeeritud aeg ja energia võivad järgneval neljal aastal aidata mul paremini panustada valla arengusse.

Üldised muljed

Üldine mulje on hetkel väga hea… Kogu protsess on muidugi pingeline, sest iga osapool püüab endale saada parimat võimalikku positsiooni, et esindada just oma valijate huve. Kuna Koostööl on 13 volikogu kohta, Reformierakonnal 5 ja IRL-l 3, siis  paratamatult on koalitsioonileping veidi rohkem Koostöö nägu.

Samas põhimõttelisi suuri erinevusi ju tegelikult programmides ei olnud – lihtsalt Reform on rohkem Saue linna keskne, samas meie valimisliidus on inimesi igast valla otsast ja seetõttu ka programm on laiapõhjalisem. IRL on kuskil vahepeal – volikogu liikmetest on enamik Saue linna taustaga, kuid nimekirjas oli liikmeid kõigist liituvatest omavalitsustest.

Huvitav avastus koosoleku jooksul oli ka see, et oleme moodustamas nii laiapõhjalist koalitsiooni, et opositsiooni jääb ainult 6 volikogu liiget.

Tean, et seekordne postitus on veidi üldine, aga loodetavasti enne järgmist reedet saame juba Koostöö blogisse teha palju detailsema postituse kogu teema kohta. Lihtsalt tahtsin märku anda, et asjad liiguvad ja varsti saab loodetavasti kokku tulla ka esimene volikogu koosolek, mis saab olema ka ametlik uue Saue valla tekke algus. Valla ja linnavalitsused tegutsevad praeguse süsteemi järgi aasta lõpuni ja edasi hakatakse tööle juba uue struktuuri raames.

Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama

Isiklikult võtaks teema kokku nii, et kindlasti ei ole see õiglane – enamik vallavanemaid ja linnapäid on siiski poliitilise taustaga ja nad pidid 2013. sügis teadma, et 2017. aastal taas valimised ning need võivad tulla väga teistmoodi tulemusega. Ehk siis loogika ütleb, et tegu on pigem tähtajalise töölepinguga ning tundub ju küllaltki jabur sellises olukorras kompensatsiooni maksta.

Aga samas ma tean, et see nn “kuldne käepigistus” oli hädavajalik. Olles päris aktiivselt kaasa elanud nii oma kodukoha liitumisprotsessile, kui ka jälgides silmanurgas mujal Eestis toimuvat, siis olgem ausad – enda nahk on inimestele paratamatult kõige lähemal. Saue ühendvalla liitumisräbilääkimistel oli olukord küllaltki roosiline veel – kuna ühinemisläbirääkimiste algatajaks oli suurim omavalitsus, siis said kõik istuda laua taha siiski võrdsete osapooltena ning see on psühholoogiliselt väga oluline. Ma üldse ei hakka väitma, et kõik tõrgeteta sujus – kevadel sai ju siin blogiski kirjutatud konnatiikidest (kes veidi asja teab, siis saab aru, kellest või millest ma seal kirjutasin) ning emotsioone on siiani üleval.

Aga kujutage nüüd ette väikese Lõuna-Eesti või Virumaa X omavalitsuse vallavanemat, kelle vallas pole lootust elanike arvu täis saada isegi siis kui lubada igale uuele vallaelanikule tsirkust ja leiba elupäevade lõpuni. Ja kõik naabrid on tunduvalt suuremad – ehk siis see vallavanem on päris kindel, et need 43 häält, mis ta viimastel valimistel sai ei ole kindlasti piisavad, et suuremas omavalitsuses kõva tegija olla. Ja kuna naabervaldadel on 5000 piir ületatud ja pole ka väga huvi teada-tuntud lombikest laiendada ja vett segaseks ajama, siis suure tõenäosusega ei saa need läbirääkimised toimuma võrdsetel alustel.

Võibolla on see vallavanem juba 15-20 aastat sellel ametikohal olnud ja pension ka juba silmapiiril… Tal pole mingit huvi uut väljakutset otsida ja ega ei tea, kas ta leiakski kuna kodukandis just eriti tihti pika juhistaažiga töötajaid ei otsita. Ja nüüd peaks ta minema müts käes naabri juurde, kellega Tõe ja Õiguse vaimus kraave on kaevatud, et paluda enda omavalitsus suurema kaitsva hõlma alla võtta.

See kuldne käepigistus saigi just loodud mõeldes sellistele stsenaariumitele. Et teha kibeda rohu võtmine veidigi magusamaks.

Kusjuures sellest kibedast rohust (meediast tuntud ka kui haldusreform) rääkides, siis tegin ka siin veidi statistikat. Kasutasin Postimehe algandmeid (ehk siis ligilähedast omavalitsusjuhi aastapalka) ning lisasin oma andmetesse veel ühe olulise infokillu – nimelt omavalitsuse elaniku arvu. Ehk siis allpooltoodud tabelis on näidatud, kui palju iga elaniku maksurahast aastas läheb omavalitsusjuhi palgaks.  Erasektoris võiks seda siis nimetada võibolla juhtimisteenuse sisseostuhinnaks 

Ehk siis kui Pärnu linnast läheb alla euro iga elaniku maksupanusest omavalitsusjuhi palgast, siis näiteks Aegviidu vallas on see arv ca 30 korda suurem. Ehk siis jääb tunduvalt vähem raha selliste asjade jaoks nagu lasteaiad, kool, teed ja kõik muu, mis tegelikult peaks olema omavalitsuse esmane teenus elanike jaoks.

Tegin ka teise graafiku, kuhu panin kirja elaniku panuse juhi palgafondi ja teisele teljele omavalitsuse suuruse.

Nagu öeldakse, siis üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Suuremas omavalitsuses on administratiivkulud osakaal kogueelarvest paratamatult väiksem ning samas on võimalik maksta kõrgemat palka, mis annab võimaluse palgata pädevamaid spetsialiste.

Muidugi tekib küsimus, et miks siis mitte veel suuremaks neid omavalitsusi kokku liita – ja arvatavasti on selles täiesti loogika majanduslikult sees. Aga see on liiga suur tükk korraga tegemiseks – loen hetkel Muuli raamatut raamatut “Isamaa sünd” ning paratamatult tundub selles kontekstis ka praegune haldusreform pigem selle kurikuulsa peenhäälestamisena. Aga see vist tähendabki, et ühiskonnas suuri probleeme ei ole ning seega ka väike muutus juba inimesi harjumuspärasest mugavustsoonist kipub välja vedama.

Tunnistan ausalt, et eks veidi ajendas ka osalema uudishimu – tahtsin veidi paremat ülevaadet, et mis siis toimub uue ühendvalla piires IT hariduse ja robootikaga seoses ja külalisõpetajana tundi andes saab palju parema tunnetuse kui mööda foorumeid uurides või külajutte kuulates.

Esimene mulje koolist oli super. Võrreldes Laagri kooliga on Nissi kool väike, kuid jätab armsa ja kaasaegse esmamulje. Turvanaise asemel võttis mind uksel vastu hoopis sööklatädi, kes teadis kohe juhatada, kus on õpetajate tuba ja kus arvutiklass. Väikese koolimaja luksus – Laagri koolis on õige arvutiklassi otsimine mõnikord kunsttükk omaette

Kusjuures kuna jutt käib ka Kooditunnist, siis mainin ära, et otsustasin teha Minecrafti lihtsamat versiooni – kuigi eks veidi mures olin kuna esimene tund üheksandikega ja äkki nende jaoks liiga lihtne. Eelmine päev lahendasin kõik 13 ülesannet ka ise ära ja ausalt öeldes süda kohe palju rahulikum kui kui 12. ülesandega ise 20 minutit nuputasin, et õige lahendus leida ( minu lahenduskäike näeb siit). Ehk siis peaks olema piisavalt nuputamist ka noortele.

Esimene klass siis olidki üheksandikud. Esmalt siis kiire tutvustus ja siis palusin noortel nimetada mõni amet või valdkond, kus 20 aasta pärast IT-d vaja ei lähe. Pakuti nii koristamist (robottolmuimejad on juba praegu reaalsus ja see ju pigem algus kui lõpp), metsatöid (Timber äppi sai suurepäraseks näiteks tuua), kassapidajaid (iseteeninduskassad) ja talutööd (Trigon farmi lüpsirobotit sai isegi talude päeval uudistamas käidud). Igatahes jõudsime peale paari minutit brainstormingut ühisele arusaamale, et sellist ametit eriti ei olegi. Väitsin, et 20 aasta pärast on kaks varianti jäänud – kas sulle alluvad robotid või sina allud robotile ( siinkohas oli hea näiteks tuua, kuidas Tieto nimetas äriüksuse juhiks roboti). Kõik kohalviibijad olid nõus, et parem oleks omada robotist alluvat kui ise robotile hommikul kohvi serveerida, ning asusime seega tunni põhiteema kallale.

Kuna visuaalne programmeerimine ei olnud noortele tuttav, siis esimene ülesanne tekitas segadust – osadelt sai ka reaktsiooni kätte, et “titekas”. Teatasin resoluutselt, et pretensioone võtan ainult inimestelt, kes on kõik ülesanded täiuslikult ära lahendanud ja seega töö jätkus. Tunni lõpus polnud ühtegi noort, kellel oleks 13 rohelist mummu, aga lõpuni olid jõudnud kõik. Jagasin osalejatele diplomid ja väikesed meened ja juba kohe varsti algas uus tund, kus 6. ja 7. klass koos olid (Nissis klassides keskmiselt tundub 15 last olevat, seega kaks klassi korraga tunnis ei ole miskit hullu).

Veidi segadust toolidega ja kõik läks uuesti kordusesse. Ja tund hiljem 5. klassiga… Kusjuures huvitav on see, et 5. ja 9. klassi vahel mingit suurt taseme erinevust ei olnud – jõuti sama palju ja just üks 5. klassi poiss suutis 12 mummu ilusasti roheliseks saada (hall mumm tähendab, et programm saavutas eesmärgi kuid liiga pika koodiga, roheline mumm tähistab optimaalset koodi). Kõige rohkem tundus poisse motiveerivat minu selgitus, et kui tegu oleks päris programmiga, siis tellijana ma väga ei tahaks maksta kehva koodi eest….

Mis siis päeva kokkuvõtvad mõtted oleks?

• Programmeerimisega võiks laps hakata tegelema hiljemalt 5. klassis – siis on huvi ja entusiasm kõigil suurem ning vähemalt sellist code.org, Scratch või EV3 tasemel visuaalset progemist suudavad tegelikult omandada väga hästi ka algklasside õpilased (olen kodus inimkatseid teinud selles osas )
• Koolide digiõpe tundub sõltuvat sellest, kas leitakse üks entusiast või mitte. Kuulsin päeva jooksul väga palju häid sõnu uue haridustehnoloogi kohta, kes ka ise lapsevanem ja nagu aru saan siis viimase aasta jooksul on jõudnud Nissi koolimajja nii Lego education komplektid kui Edison robotid
• On vaja paremat võrgustikku – on küll gruppe ja koolitusi, kuid ikkagi tundub, et palju energiat läheb ratta leiutamisele
• Kooditund on lahe projekt, milles võiks osaleda palju rohkem lapsevanemaid ja muid huvilisi – päev õpetajana on mõnus vaheldus ja annab uut vaatenurka ja palju positiivseid emotsioone

Järgmine nädal siis lähen Kooditundi tegema Kernu kooli ja ootan seda juba suure huviga…

PS! Kui tahad ise kooditundi läbi viia, siis tegin ka väikesed spikrid.

Aasta oli siis 1989 (ja hall vihik pärineb aastast 1967). Kliki pildle, et näha suuremalt.

Kui jätta välja, et klassipildid on must-valged ning vihikute paber veidi monotoomsema värviga, siis tegelikult on kõik sama. Mina läksin 3. klassi aastal 1989 ning mu lapsed alustasid 3. klassi nüüd sellel sügisel. Mis veel hullem – seal kaustas oli ka minu ema koolivihik tema 3. klassist ja ka 67. aastal oli kõik samamoodi.

Maailm ei ole sama – sel ajal kuna mina algklassides käisin oli küll NL viimased aastad, kuid ikkagi oli kogu eeldus see, et me kasvame üles, läheme kuhugi tootvale tööle ja töökoht on kogu eluks. Ema õppis koolis üldse sügaval nõukaajal.

Polnud kapitalismi, globaliseerumist, erinevaid kultuure ega valikuvabadust.

Kui me nüüd valede valikutega maailma tuksi ei keera, siis mu lapsed ja nende sõbrad ja klassikaaslased saavad elama maailmas, kus tuleb pidevalt õppida, areneda, uusi väljakutseid vastu võtta. Kui midagi suurt tahta teha, siis ei suuda sa saavutada seda individuaalselt – pead leidma ja innustama erinevaid tiime, töötama inimestega erinevast keele ja kultuuriruumist ning suutma elada korraga ni reaalsuses kui virtuaalsuses.

Elutempo on teine, tõed on teised ja oskused, mida elus toimetulekuks vaja on teised, kuid kool ei ole muutunud… Ja olgem ausad – see on hirmutav tõdemus. Oma pealkirjaga ei pidanud ma mitte silmas kool või hariduse surma vaid pigem sellist Okasroosikese muinajutust pärit sügavat und, mis endasse mähib mitte ainult peategelase vaid ka kõik kaaskondlased.

Ainuke jama on selles, et kui muinasjutus kappab kohale lõpuks valge prints ja ühe õrna suudlusega päästab olukorra, siis kas me tõesti tahame selle peale lootma jääda???

Eesti kool vajab äratust ja ma pole kindel, et seda saab teha üks inimene või väike inimrühm kuskilt uhkest ministeeriumist. See vajaks meie kõigi panust ja kaasamõtlemist. Me ei tohiks hakata arutama, mis valesti on. See oleks sama hea kui hakata arutama, et kuidas täiustada faksiaparaati nutitelefonide ajastul.

Lapsevanemad, õpetajad ja poliitikud peaksid koos korraldama hoopis mõttetalgud, et mis on meie siht ja unistus ja alles siis kui me teame, kuhu me teel oleme saame panna paika täpsed reisiplaanid ja pakkida sobiva koti.

Kas see poleks suurejooneline kink Eestile selle sajandaks sünnipäevaks? Suurepärane kink kõigile lastele ja meile endile?

Ma ei tea praegusel hetkel veel, et kuidas peaks seda protsessi algatama kuigi mõned mõtted selles osas on. Aga enne kui hakata tõsisemalt teemaga tegelema siis tahakski teada, kas see mure Eesti kooli ja haridussüsteemi pärast kõnetab veel teisigi või on enamik ühiskonnast arusaamal, et piisab väikesest iluravist ning midagi fundamentaalselt muuta ei ole vaja?

Siia lõppu paneks selle video, mis mõned nädalad tagasi FB seinal silma jäi:

Vaata ka postitust Laste IT hariduse sünge tegelikkus.

Aga, et kõik algusest peale ära rääkida, siis mõttelõng sai alguse nädal tagasi ühest FB diskussioonist, kus käis arutelu, et kas Eestis on liidrikultus ning kas see on hea või halb. Enamik inimesi kippus saavutama konsensust, et tegemist on pigem negatiivse nähtusega, kuid endale meenus selle teemaga paratamatult AIESEC (mis on rahvusvaheline tudengiorganisatsioon, kus kunagi nooruses ka ise veidi aega aktiivselt tegev olin) ning jäin mõtlema, et miks inimesed kipuvad panema liidri ja tippjuhi/poliitiku vmt vahele võrdusmärki.

Vähemalt enda jaoks tähendab see liidriks olemine pigem seda, et oled proaktiivne selle asemel, et lihtsalt reageerida või mis veel hullem – kurta. Juhtimise aine konspektis oli ka väga hästi välja toodud, et liidril on tihti mitteformaalne võim ja ta oma karisma ja entusiasmiga järgijaid kaasab. Samas juht on see, kellel on ametlik paber ja võim käskida ja keelata. Ehk siis võiks eeldada, et ideaalses maailmas on kõik liidrid – erinevate kompetentsidega, huvidega ja meetoditega. Vajadusel juhirollis ja vajadusel lihtsalt aitab kaasa, et maailmast saaks veidi parem paik.

Midugi tean, et siinkohas nii mõnedki tolleaegsed tuttavad vangutavad pead ja pomisevad vaikselt midagi sektist ja ajupesust. Sest AIESEC oli/on väga omanäolist subkultuuri omav organisatsioon ning väljastpoolt vaadates võis see tõepoolest veidra mulje jätta. See on ka üks väheseid kohti olnud minu jaoks elus, kus ma enamus aega ei olnud kõige aktiivsem või hullumeelsem seltskonnas ja võibolla see mind seal just köitiski.

Aga tegelikult selliseid ühendusi on ju meie ümber palju. Seda, et Laagris toimetab Lions klubi teadsin ma ammu, aga eelmisel nädalal hakkasin ma veidi mõtisklema, et mida ma täpselt sellest ühendusest tean… Ja ausalt öeldes ega eriti ei teagi – vahepeal nad värvivad aedu ja käivad katusepanekul abiks ing vahetevahel hangivad suuski mõnele koolile või peavad Vanamõisas supitelki… Kõlab ju nagu tore kogukondlik ettevõtmine?

Aga natuke muret teeb, kui kuuled kuskilt juhuslikult fraasi, et vanasti kui muru rohelisem ja taevas sinisem oli, siis Lions klubis olles teadsid juba enne volikogu istungit, mis vallas toimuma hakkab. Muidugi võib see olla üks külajutt ja olgem ausad – alati tundub, praegusel hetkel on pilvi rohkem kui eales varem ja rohi kipub ka kolletuma… Aga nii palju kui FB fotodelt näha, siis on seal tõepoolest hämmastavalt palju inimesi, keda ka volikogu saalis näha saab ning eks igal külajutul on alati ka grammike tõtt.

Ärge nüüd arvake, et ma nüüd kuidagi siin Lionseid hakkan sarjama – esiteks käis see fraas loodetavasti tõesti nende vanade heade aegade kohta ning teiseks on tegelikult ju tore, kui mehed õhtul pubis käimise asemel hoopis remonditalguid ühiselt teevad Kuigi ma oma vestluskaaslast sel hetkel irriteerisin veidi mõttega, et äkki peaks ikka võrdõiguslikkuse teema käsile võtma (Laagri LC on mõeldud ainult meestele), siis see oli ka pigem väitluse käimashoimiseks, sest oleks ju täielik katastroof kui nüüd aktiivsed naised, kes siin suvi otsa aktiivselt igasuguseid aktsioone korraldavad, klubitama hakkavad – nii need külaväravad ja muu meelelahutus ju välja sureks

Pigem on see hea meenutus, et tegelikult toimivad tagatoad igal tasemel ning tegelikult sellised klubid või ühendused võivad luua inimeste vahele hoopis tugevama sideme, kui näiteks poliitiline kuuluvus või elukoht. AIESEC on selles suhtes küllaltki ohutu kuna esiteks liituvad sellega üldjuhul sinisilmsed üliaktiivsed ülikooli rebased – alguses pidude pärast ja hiljem hakatakse üheskoos maailma rahust unistama… Aga sellised organisatsioonid, kus enamik liikmeid omavad poliitilisi või finantsilisi ambitsioone on juba kahe teraga mõõk ning võibolla oleks parem kui selliste organisatsioonide liikmelisus oleks nähtav ja avalik?

Sellised mõtted siis möödunud nädalast – eks näis mis mõtteid ja tähelepanekuid see nädal nüüd toob… Kes vaielda või nõustuda tahab, siis allpool kommentaarid igati oodatud. Õnneks on blogi selline tore koht, kus võib oma subjektiivsest vaatenurgast asjade üle arutada ja seega üldse ei eelda, et kõik lugejad ka minuga nõusse jäävad…

SQPNAHAB

Aga siiski alati ei piisa paarist entusiastist – eriti kui tahta läbi viia suuremaid projekte. Siis lisanduvad ka võrrandisse kaks lisafaktorit – raha ja inimvara (kas pole lahe sõna – avastasin just, et ÕS ei soovita inimressurssi enam kasutada ). Ehk siis tegevuste läbiviimiseks on vaja raha ja siis ka üldjuhul inimesi (kui ei ole mingi nn “betooniprojektiga”, kus enamik vajaminevatest töödest tellitakse väljastpoolt).

Siinkohal tahakski teha blogisse ka väikese kokkuvõtte enda ja Anita kevadisest uurimustööst, mis sai küll tehtud ühe õppeaine raames, kuid mille sisu võiks huvi pakkuda igale inimesele, kes vabaühenduste temaatikaga kokku puutub.

Uurimustöö teemaks oli “Vabaühenduste rahastusallikate ja kaasatud inimressurside mõju eesmärkide saavutamisele Harjumaa vabaühenduste näitel” ning selle raames saatsime kutse küsitluses osaleda 862-le Harjumaal tegutsevale MTÜ-le, kellest 73 ka aega leidis vastamiseks.

Põhimõtteliselt ol meie eesmärgiks teada saada, mis mõjutab vabaühenduste võimekust soovitud eesmärke saavutada kõige rohkem ja selle välja selgitamiseks püstitasime töös ka kolm hüpoteesi:

1. Liikmete ja vabatahtlike arv mõjutab vabaühenduse võimekust tegevusi edukalt ellu viia.

Tundus küllaltki loogiline eeldada, et mida rohkem liikmeid ja vabatahtlikke, siis seda paremini saab tegevusi planeerida ja ellu viia. Meie suureks üllatuseks selgus, et statistiliselt ei kinnita miski, et suurema liikmete arvuga vastajad annaksid parema hinnangu enda tegevuste läbi viimise võimekusele. Huvitav on see, et kui töös sai jagatud vastanud MTÜ-d kolmeks grupiks:

• 1-9 ;
• 10-30 ;
• 31+ liiget/vabatahtlikku

siis esimeses ja viimases grupis oli hinnang enda tegevusvõimekusele küllaltki sarnane ( 3.67 vs 3.92), kuid vabaühendused, kus oli 10 – 30 liiget andsid endale keskmise hinnangu 4.33, mis on juba märgatavalt kõrgem.

Kokkuvõtlikult öeldes jäi hüpotees tõestamata, kuid tekkis idee, et äkki ongi mingi “optimaalne” suurus liikmete arvu jaoks – 20 liiget/vabatahtlikku on ju küllaltki hallatav ja samas piisav, et üsna palju korda saata. Liiga vähe inimvara tekitab liiga suurt koormust, kuid samas liiga palju inimesi toob ka kaasa uusi probleeme. Kindlasti asi, mida oleks tore täpsemalt edaspidi uurida.

2. Omatulu mõjutab vabaühenduse jätkusuutlikkust

Siinkohas seletaks siis inimestele, kes aktiivselt MTÜ-de tegevuses ei osale, et mis imeline loom see omatulu on. Nimelt on 3 olulisemat allikat vabaühenduste tegevuse rahastamiseks järgmised:

• Toetused (projektitoetused eelkõige);
• Annetused ja liikmemaksud;
• Omatulu e enda teenuste ja kaupade müügist saadud tulu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et omatulu on MTÜ ettevõtlustulu ehk siis mingi hüve müük. Selleks hüveks võib olla koolitus, kontsert või käsitöö – sõltuvalt MTÜ eesmärkidest ja tegevusvaldkonnast. Kui omatulu moodustab juba sissetulekutest suurema osa, siis võime vabaühendust pidada ka sotsiaalseks ettevõtteks ning selle teema kohta saab juba palju põnevat lugeda “Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku” kodulehelt.

Ja tõepoolest selgus küllaltki tugev seos selle vahel, et ühendused, kes andsid omatulule positiivse hinnangu hindasid ka oma jätkusuutlikkust märgatavalt kõrgemalt.

Loo moraal siinkohas oleks mitte jääda lootma ainult projektitoetustele vaid siiski panustada ka oma toodete ja teenuste välja arendamisse, et luua rohkem stabiilsust.

3. Mida suurem eelarve, seda paremaks hinnatakse oma rahastuse leidmise pädevust.

See hüpotees on ka töös kõige kohmakama sõnastusega, kuid idee on selles, et kui organisatsioonis on piisavalt pädevus projektide kirjutamiseks või muu oma tulu genereerimiseks, siis see peaks kajastuma ka eelarves. Tundub loogiline, kas pole?

Ankeedis palusime organisatsioonidel anda hinnang oma rahastuse leidmise oskusele ning võrdlesime seda siis organisatsiooni 2015. aasta eelarve suurusega. Tulemus oli veidi ootamatu, kuid samas tegelikult ka positiivne – nimelt seos puudub. Loodetavasti tähendab see, et organisatsiooni tegevuste planeerimisel lähtutakse siiski pigem muudest väärtustest, kui ainult sellest, et kas osatakse kuskilt fondist raha välja kirjutada või mitte

_____________

Kui nüüd tekkis sügavam huvi, siis uurimistöö täiskujul on leitav siit.

Ja kui tekkis soov ise andmetest veel seoseid leida, siis palun väga – tänase seisuga on seal 76 vastajat ja exceli tabeli saab alla laadida siit. ( Eemaldatud on need andmed, millega vastajaid kuidagi tuvastada saaks.  Juhul kui kuskil avaldate nende andmete põhjal, siis palun viidake sellele blogipostitusele )

And last but not least – suured tänud ka Anita Jürsonile, kellega koos selle küsitluse läbi viisime ja töö kokku panime – tema siis aktiivselt tegutseb Loomade Nimel MTÜ-s.

PS! Kuna plaan on vabaühenduste teemal ka järgmine kevad lõputöö teha, siis juhul kui kellelgi on mõni hea lugemissoovitus, siis lisage see siia kommetaaridesse või saatke mulle diana.poudel@gmail.com.

Ke Kanada vapikujundid (allikas: Wikipedia)

Keskaegseid heeroldeid siis võiks pidada kaubamärgiregistri eelkäijateks, kes pidasid ülevaadet kõigist vapikujundustet ning kontrollisid, et iga kujundus on unikaalne.

Brändide tulekuga on heraldika jäänud tahaplaanile, kuid ausalt öeldes on sellest isegi kahju. Sest heraldikas on inimese, koha, riigi loo jutustamine mõneti palju lihtsam ja loogilisem kui tänapäeva brändinduses. On piiratud arv värve, millel igalühel on tähendus. Samuti on igal joonel ja ruudul oma lugu ning kui lisada sümbol, siis saabki kokku loo, mis kõigile on sarnaselt mõistetav. Brändide ja nende logode puhul on kõik palju keerulisem ning abstraktsem – valikute liigne rohkus ei ole alati hea.

Siinkohas liikus mõte, ka isikubrändidele. Tänapäeval üldjuhul inimestel vappe ei ole ja eriti tihti ei kohta ka inimest, keda tähistaks logo (mõned meelelahutusartistid välja arvata), kuid küllaltki tihti on ikkagi mingi värv/objekt, millega inimest seostatakse. Ainuke vahe on selles, et kui heraldika abil püüti leida sobiv sümbol ja seostada see inimesega siis küllaltki raske on kuidagi presidendi kikilipsu armastust või peaministri värvilistele sokkidele nüüd sügavmõttelist lugu juurde mõelda.

Igatahes pean tõdema, et heraldika on päris põnev teema turundaja jaoks … Kuigi eks ajas on vapiloomade ja tähiste ja värvide mõte ja tähendus muutunud, siis samas mitte nii palju, et neid ideid ei annaks kasutada mõnes kampaanias või tootearenduses.

Panen ka mõned lingid teema kohta:

Sümbolite ja värvide tähendused

Priit Herodese Maalehe artikkel

Kõik Eesti omavalitsuste sümbolid

Eesti mõisnike vappide näidised

Ja kellel asja vastu nüüd huvi tekkis siis kuni augusti lõpuni saab ennast proovile panna näiteks ühineva Saue valla vapikonkursil. Auhinnafond on täiesti korralik ning näiteks kohaliku elaniku jaoks võib see olla põnev väljakutse, mis aitab kodukoha olemust paremini lahti mõtestada.

Vaata konkursi tingimusi siit.

Ja enamike nende vaimude ühisnimetajaks on vanad legendid ja uskumused – välja arvatud Tartu vaim, kellele küll Postimehe karikatuuriveerg on omistanud antropomorfse välimuse, kuid tegelikult on selle fraasi taga hoopis pigem filosoofiline elukäsitlus, millesse on kindlasti panustanud palju Tartu Ülikool ja erinevad tudengiorganisatsioonid.

Aga tulles nüüd tänasesse päeva, siis mis tegelikult muudab mõne koha erilisemaks kui mõne teise? Usun, et keegi ei vaidle vastu, kui väidan, et Kalamajas või Uues-Maailmas on rohkem seda kohalikku vaimu kui paljudes teistes piirkondades.

Mis on see, mis nende piirkondades tekitab rohkem sellist kogukondlikku initsiatiivi rohujuure tasemel?

Puidust hooned? Kesklinna lähedus? Traditsioonid ja ajalugu? Tahaks loota, et mitte need faktorid, sest olgem ausad – neid asju järgi teha oleks väga keeruline.

Olen 15 aasta jooksul, mil olen olnud vahelduvalt seotud erinevate vabaühenduste tegevustega, saanud aru, et tegelikult on väga palju kinni inimestes. Siinkohal meenub üks lugu, mida hiljuti kuulsin.

Osad inimesed on nagu munad – alguses õrnad ja haprad, ent keeva veega vastamisi sattudes muutuvad nad tugevaks ja kõvaks. On inimesi, kes on nagu sibulad – kõvad ja veidi kibedad, kuid keevasse vette pannes muutuvad nad pehmeks ja maitsetuks… Ning on ka inimesi nagu kohvi – keevasse vette sattudes muudavad nad vett.

Ja julgekski väita, et tegelikult mingi koha muutumine saab alguse just neist inimestest, kes ei lase end muuta keskkonnal vaid muudavad ise ümbritsevat. Sest olgem ausad, kelle jaoks on Kalamja või Uus-Maailm eelistatud valik? Noorte inimeste jaoks, kes soovivad olla linnale lähedale ja kes üldjuhul on proaktiivsed ja ettevõtlikud. Ehk siis neil on soov muuta asju ning neil on ka alles usk, et muutused on võimalikud. Ja kõige ohtlikum ongi status quo jaoks inimene, kes ei tea, et asju ei saa muuta

Aga kas siis Nõmmel või Laagril ei olegi lootust, sest need piirkonnad kipuvad saama eelistatud elukohaks inimestele, kes on juba pere loonud ja kes on võibolla minetamas veidi seda sinisilmset nooruslikku naivismi, et kõik on võimalik?

Õnneks tundub, et asi pole nii lootusetu. Siinkohas tasuks meenutada turundusest tuntud teooriat, kuidas kliendid võtavad omaks uue toote. Alguses on nn “pioneerid” e innovaatorid, siis järgnevad varajased omaksvõtjad (early adoptors) jne. Sama joonis on tegelikult kohandatav ka iga uue idee või projekti jaoks.

Ehk siis kui siit edasi minna, siis on tegelikult oluline algselt idee ja mõte “maha müüa” ainult üksikutele kõige aktiivsematele. Ainuke häda on see, et erinevalt uusima ifööni mudelist või robotniidukist ei ole müügitehing nii lihtne. Seda võiks pigem vaadelda B2B müügina, kus ei piisa ühekordsest stiilsest reklaamist, vaid on oluline luua alguses usalduslikud suhted ning tuleb arvestada, et closinguni jõudmine nõuab aega ja kannatust.

Samas eks tulu on ka suurem – kui üks aktiivne inimene on kogukonda kaasatud, siis suure tõenäosusega tähendab see palju igasuguseid toredaid ja vahvaid ettevõmisi läbi aastate. Ja just nii tekivadki uued traditsioonid ja pisemad kogukonnad, mis on vajalikud, et kohale vaim sisse koliks.

Teine turunduses levinud teooria, mis tundub väga hästi haakuvat selliste kogukonnaürituste kultuuri loomisega on 4C(K)-mudel, kus käsitletakse 4 olulist faktorit:

• Tarbija/klient (consumer): ehk siis inimene, kellele projekt on suunatud. Siinkohas on ka igasuguste kogukondlike ürituste puhul sama reegel, mis tavaliste äritoodete puhul – liiga õldine ei ole alati parim. Ehk siis kuigi võib ju tekkida ahvatlus teha pidevalt nn suuri üritusi, et oma kodukohas elu käima tõmmata, siis loodetud efekt võib väikeseks jääda. Samuti tuleks eristada oma klienti ja lõpptarbijat. Näiteks kui kohalik omavalitsus püüab elavdada rohujuure tasandi tegevust näiteks koordineerides kohvikute päeva, siis kas nende eesmärk on eelkõige pakkuda aktiivsematele inimestele vaäljundit, millegi tegemiseks (kohvik, käsitöötuba etc) või on oluline võimalikult palju elanikke lihtsalt tunnikeseks tänavale jalutama tuua?
• Kulu (cost): Iga asjaga kaasnevad kulud ja see on kindlasti üheks suureks takistuseks tegelikult asjade organiseerimisel. Siinkohas aga tuleks mõelda, kas iga vahva kogukondlik üritus peab olema tasuta? Hea ürituse puhul on täitsa mõistlik teha mingi osalustasu – tihti arvatakse, et kui MTÜ korraldab, siis peab olema tasuta, aga see ei ole ju nii. MTÜ ei maksa dividende ja selle eesmärk pole rahaline kasum, kuid nagu iga organisatsioon vajab see ka tegutsemiseks finantsilist kapitali.
• Kommunikatsioon (communication): See on nüüd kindlasti koht, kus KOV peaks appi tulema kui mingi selts või ühing püüab mõnd tegevust käima lükata. Sest kommunikatsioon on asi, mis muutub aina keerulisemaks kuna info hulk on meeletu. Ja kindlasti kui alustada mingi aktiivse kogukondliku tegevusega, siis esimesest päevast peale tasuks mõelda ka oma infokanalite üles seadmisele – uudiskirja listid, FB lehed jne. Nii saab kindel olla, et iga järgmine kord on kogu turundustöö juba lihsam. Ja olen kurbusega tõdenud, et kommunikatsiooni osa on tihti see nõrgim lüli – tehakse nii palju üritusi, mille kohta lihtsalt ei suudeta infot huvilisteni viia
• Käepärasus (convenience): ehk siis kui korraldad midagi, siis püüa teha nii, et osalemine oleks käepärane. Nii asukoht kui aeg. Siinkohal oleks mõistlik hoid silma peal ka oma kodupiirkonna muudel üritustel, et välstada olukorda, kus üritused lihtsalt kuhjuvad. Võibolla kunagi, kui idee on käima läinud ja tekkinud on juba lojaalsete fännide hulk siis võid võtta vabamalt ja eeldada, et teised sinu järgi ajastavad, aga senikaua püüa teha tulek enda üritusele mugavamaks.

Võibolla selle loo lõpuks tuleks küsida, et miks üldse vaeva näha kui selle kogukonnavaimu kasvatamine nii aja- ja energiakulukas on? Siinkohas on tegelikult häid põhjuseid palju:

• Vähem kuritegevust ja üldist vandaalitsemist kuna pahalastele meeldib anonüümsus – mida kokkuhoidvamad on mingi piirkonna inimesed, seda suurem on tõenäosus, et sekutakse ka olukorras, kus otseselt oma vara ohus pole;
• Parem tugivõrgustik – kõigil ei ole vanavanemaid kõrvaltänavas ja meil kõigil on vahepeal abi vaja millegagi. Tundes paremini oma naabruskonda leiad ka inimesi, kellelt abi paluda ja kellega ühiselt toimetades hoida kokku aega ja raha;
• Võimalus muuta oma ümbrust – võibolla on puudu mõni mänguväljak või pargipink. Või rallivad autod liiga kiirelt sinu kodutänavas? Kui minna üksi oma muret kurtma, siis üldjuhul jääb hüüdja hääleks kõrbeks, kuid kui näiteks piirkonna inimesed pead kokku panevad ja siis minnakse soovitud lahendust küsima on juba palju suurem tõenäosus, et miski ka juhtuma hakkab.