Tegelikult oli tal päris kahju, et kohe ei olnud aktiivselt poliitikuna tegutsema hakanud vaid lootis ettevõtlusega rikkaks saada. Nüüd on nii, et tema klassivend, kes kohe 90ndatel riigikokku valiti saab juba aasta pärast korralikku eripensioni, kuid tema peab rahvapensioniga leppima. Kuidas see küll õiglane on?

Ja selle pensioniga on ka paras jama… No alustava äriga ei saa ju endale korralikku palka maksta – hea kui mustalt saab nii palju taskusse, et hinge sees hoiab. Pealegi pidid need ärid ju kuldse pensionipõlve kinkima. Mis tema nüüd süüdi on, et mingid välismaa pangad rahadega jamasid ning see jama mingil imelikul viisil ka tema firmale siin Eesti väikelinnas hävingu kaasa tõi.

Suur Peeter mõtleb siinkohal kadedusega väikesele Peetrile. Ega väike Peeter polegi nii väike enam. Juba 40 läheneb ja naine ning lapski olemas. Lisaks siis ilus uus maja ja täitsa kena auto. Kõige hullem on see, et väike Peeter on nii egoistlik – kogub oma raha mingitesse sammastesse, selle asemel, et ikka ühispotti seda raha panna. Ise mingi uhke välismaa nimega firmas tööl ja seal midagi oma arvutiga nokitseb ja ei raatsi nüüd neid tublisid inimesi toetada, kes üldse võimalikuks tegid sellise elu.

Muidugi on praegustel pensionäridel kehva olla… Sest noored koguvad omale sambaid ja selle läbi see riigipensioni pott ju viiendiku võrra väiksem kui võiks. Lisaks kes siis 90ndatel ja 2000ndate alguses kogu palka endal deklareeris. Isegi väike teine oli. Ja nüüd siis riik ütleb, et tööstaaži 25 aastat, kui tegelikult juba 40 aastat rügatud tööd teha.

Järsku tuli Suurel Peetril hea mõte. Aga mis siis kui need sambad ümber lükkaks. Pensionini ju paar aastat aega ja sellest sambast lahti saaks, siis pension kohe 25% suurem oleks. Aga kuidas nii suuri asju saab ümber lükata nii, et sambakallistajad vihaselt kallale ei tuleks?

Suur Peeter ei suutnud ühtegi head lahendust leida ja läks hoopis sauna kütma. Õhtul pidi üks sõber külla tulema ja plaan oli saunas leili teha ning mehejuttu ajada. Sõber küll veidi noorem aga õigete aadetega ning suure panga juht ning tark mees. Äkki oskab nõu anda.

Mõned tunnid hiljem istusidki mehed saunas ning viskasid leili. Siis Suur Peeter hakkas sõbrale muret kurtma, et pensioniaeg läheneb, aga sääste pole ning pensionist küll ära ei ela. Noored ka ei panusta piisavalt vaid endale neid sambaid hoopis koguvad.

Sõber veidi aega vaikis mõtlikult ja siis soovitas „Ära hakka neid sambaid lõhkuma. See inimesed kurjaks ajab. Osad ju armastavad oma sammast hullupööra. Aga parem mine ja kuse selle peale öösel, kui keegi ei näe. Veel parem, kui mere äärest mõne hülge korjuse leiad ja peale määrid – see hais on eriti rõve. Hais hirmutab sambakallistajad eemale ja siis palju lihtsam neid ümber lükata või ära vedada.

Suur Peeter vaatas sõpra lugupidavalt. Kuidas ta küll ise nii lihtsa ja toimiva lahenduse peale ei tulnud? Juba samal öösel läks ta paari sõbraga sammaste väljakule ning kõik kergendasid oma põit. Ja nii tegid nad seitse ööd järjest. Lisaks otsiti nii rannast kui metsast haisvaid korjuseid ja lõigati neist tükke, et sambaid hõõruda. See oli jälk töö, kuid vanad mehed hoidsid nina kinni ning surusid oma pensionitõusu nimel okserefleksi alla.

Nädal hiljem läks Väike Peeter oma sammast vaatama ja ehmus täitsa ära. Sellist haisu polnud ta sellest saadik tundud, kui kunagi sõber mädamuna nalja pärast ta voodi all katki tegi. Tema ilus valge sammas oli roojane ning haisev. Väike Peeter ei pannud isegi tähele, et sammas vahepeal veidi suuremaks oli kasvanud.

Juhtunust kuulsid ka ajalehed ja nii internetis kui paberil läks lahti vaidlus, mida tegema peaks. Osad soovitasid sambad puhtaks pesta ja valvuriga aia sammaste väljakule ümber ehitada, et selline asi enam korduda ei saaks. Teised ütlesid, et igaühe sammas peaks ikkagi ta koduhoovis olema ning inimene peaks ise soovi korral oma sammast valvama ja kastma.

Lõpuks siis Suur Peeter tegi ettepaneku, et iga inimene peab ise saama otsustada, et kus ta oma sammast hoida tahab. Sambakallistajad väitsid, et paljud inimesed ei oska oma samba eest hoolitseda. Sest samba kastmine ja väetamine olevat tunduvalt keerulisem, kui potilille hooldamine ja isegi sellega ei saa paljud hästi hakkama. Selle peale Suur Peeter siis soovitas, et kui sambakallistajad ei oska oma sammaste eest hoolitseda, siis nemad võivad jätta sambad väljakule ja ongi probleem lahendatud.

Ja nii võetigi seadus vastu, et iga üks võib oma sambaga teha nagu heaks arvab. Isegi selline punkt pandi sisse, et kes sammast ei taha võib selle maha müüa ja rahaga midagi rahuldustpakkuvamat teha – näiteks uhiuue iPhone osta või soojale maale koos perega lennata. Sest head mälestused on ju hindamatu väärtusega ning neid ei saa võtta keegi ära olenemata riigikorrast.

Suur Peeter sai järgmistel valimistel kolm korda rohkem hääli, kui neli aastat varem. Õnnelikud iPhone omanikud ja soojamaareisidel käijad avaldasid talle tänu. Seega pensionile minek lükkus edasi ning Suur Peeter oli kindel, et heade sõprade abiga leiab kindlasti veel nippe, kuidas oma pensionipõlve kindlustada.

Väike Peeter ei läinud küll massihüsteeriaga haisu osas kaasa, kuid tal oli pikka aega peas idanenud üks äriidee, mida ta proovida tahtis. Uskudes oma mõttesse otsustas ta oma samba rahaks teha ja selle oma äriideesse investeerida. Kahjuks peale mitmeid aastaid ponnistusi ei hakanud idee tööle ning Väike Peeter naases oma palgatööle. Ühelt poolt oli ju tore olnud teha hüpe tundmatusse ja ennast proovile panna, kuid pensioniaeg ei tundugi enam mägede taga ning koos äri kõrbemisega olid otsa saanud ka säästud. Ja kuna tal endal enam sammast ei olnud, siis tundus nii ebaõiglane, et noored oma pensionit isiklikesse sammastesse koguvad ning ühisesse potti ei taha panustada.

„Äkki peaks ka poliitikasse minema“ lausus Väike Peeter ühel õhtul naisele.

…

Tegu on ilukirjandusliku teosega, mis on saanud inspiratsiooni tegelikust elust. Pilt: https://vikerraadio.err.ee/796581/paevatee-luudia-vallimae-mark/529355

Üldiselt oli üritus igati edukas – eriti vahva, et väga suure osa osa vabatahtlikest moodustasid Laagri roboringi ja nende sõprustiimide õpilased. Ja nad võtsid omad ametit suure tõsidusega, mida osalejad hinnata oskasid – vabatahtlikele tööd hindasid enamik tagasisidele vastajaid suurepäraseks.

Aga kahe päeva ja nelja vahetuse jooksul osales üritusel ka 25 vene tiimi – tegelikult võis neid tiime isegi rohkem olla, kuid hetkel pean silmas just neid tiime, kus suhtluskeeleks oli märgitud vene keel.

Korraldajatena andsime endast parima, et need tiimid saaksid oma projekte tutvustada vene keeles. Noorte vene keel ei ole hea, ning seetõttu tulid appi tunnustama vene gruppide juhendajad, kellele tegime ka abimaterjalid vene keeles.

Tundub ju suurepärane lõiming.

Aga kas selline lahendus ikka on suurepärane?

Esimene probleem oli selles, et kuna vabatahtlikud ei osanud vene keelt, siis tekkis olukord, kus vene noori keelata said paar üksikut täiskasvanut korraldustiimis – nad lihtsalt ei saanud aru, kui nooremad vabatahtlikud palusid neil mitte joosta või kuskilt alla ronida. Seda võiks lahendada muidugi kakskeelsete vene noorte kaasamisega, kuid neid ei ole just liiga palju siin Saue vallas ning selliste vabatahtlike projektide korraldamisel on keeruline väljaspoolt kogukonda vabatahtlikke leida.

Teine, ja minu jaoks olulisem, küsimus on see, et kas selline vene keele mulli hoidmine on tõesti see, mis pikemas perspektiivis aitab neid noori Eesti ühiskonda lõimida. Mina seda ei usu. Sest kuni me pakume vene emakeelega noortele võimalusi osaleda põnevatel üritustel ilma eesti keelt valdamata, siis senikaua pole noortel, nende vanematel ega ka õpetajatel huvi eesti keelt selgeks õppida. Ja selline puudulik riigikeele oskus ei tee neile mingil moel head.

Ja kurb on ka see, et osalejad ei oska hinnata seda vaeva, mis selline kakskeelse tunnustamise korraldamine endaga kaasa tõi. Tagasisides oli pigem kirjas, et miks infosildid ning jutt laval vene keelde tõlgitud ei olnud :/ Ehk siis pigem soovitakse täielikult oma mulli sisse jääda ning ühine füüsiline ruum on siis ainuke ühisosa kõigi osalevate noorte jaoks.

Isiklikult tegin otsuse, et edaspidi ma sellist kakskeelset üritust enam ei korralda. Lühemas perspektiivis võin saada enda suunas süüdistusi, et ma integratsiooni asemel segregatsiooni korraldan, kuid suuremas pildis peaks mõju olema vastupidine. Sest slaavi verd vanemad panustavad laste huviharidusse väga aktiivselt – seda oli ka ürituse toimumise ajal näha. Vene tiimidel oli märgatavalt rohkem vanemaid kaasa tulnud kui eesti tiimidel. Ja nad saavad aru, et tehnika ja robootika on tuleviku valdkonnad, millega tegelemine annab nende lastele rohkem võimalusi tulevikus.

Kui osalemine on võimalik ainult eesti keeles, siis usun, et selles vanuses noored õpivad keele ühe aastaga piisavalt selgeks, et seletada nii oma mudelit kui projektiplakatit. Keegi ei hakka hindama nende keelelist korrektsust – oluline on see, et nad saaksid suhelda tunnustajate, teiste osalejatega ning vabatahtlikega,,

Aga taaskord on see hea näide sellest, kuidas head kavatsused ei pruugi meid viia selles suunas, kuhu liikuda sooviksime ning eks seetõttu ka üle pika aja siina ühe blogipostituse tegin.

Tunnusfoto autor. Viivian Õispuu

Kuna piiblit lugesin viimati eelmisel aastatuhandel, siis piilusin mälu värskendamiseks praegu piibel.net lehele ja tõepoolest on Matteuse evangeeliumi esimese peatüki alguses selline lõik:

18 Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last.
19 Tema mees Joosep aga, kes oli õiglane ega tahtnud teda avalikult häbistada, võttis nõuks ta salaja minema saata.
20 Aga kui ta seda mõtles, vaata, siis ilmus talle unenäos Issanda ingel, kes ütles: „Joosep, Taaveti poeg, ära karda oma naist Maarjat enese juurde võtta, sest laps, keda ta kannab, on Pühast Vaimust.

Ehk siis põhimõtteliselt on Jeesus Jumala ja Püha Vaimu laps, kes kanti ilmale kolmanda osapoole poolt. See vastab ju igati surrogaatema definitsioonile, mis Wikipedia järgi on:

Surrogaatema ehk asendusema on emasimetaja (tavaliselt naine), kes sünnitab talle siiratud võõrast päritolu embrüost arenenud lapse.

Kusjuures teine mõte veel kristlike pereväärtuste kohta – kui mu mälu mind ei peta, siis Aadam on ju ka loodud jumala näo järgi ja tal puuduvad vanemad. Ehk siis kas tegu on esimese klooniga? Ja kui esimene inimene sai hakkama ilma traditsioonilises peres üles kasvamata ja oli üsna mõistlik, siis miks peaks muretsema praeguse aja erinevate peremudelite pärast?

Ja kui kõik eelnev ei ole väga veenev, siis meenus veel, et Kain oli esimene laps, kes sündis nö traditsioonilisse perekonda. Seesama Kain, kes oma venna kadedusest ära tappis.

Kusjuures tegelikult ei taha ma siin üldse vaielda lastekasvatuse teemal – isiklikult arvan, et absoluutne tõde puudub, et kuidas neid lapsi kõige parem kasvatada on. Aga kui keegi järgmine kord mainib kristlikke pereväärtusi, siis kavatsen küll järgi uurida, et kuidas need ülaltoodud näited neid kristlikke pereväärtusi toetavad.

M.O.T.T.

Aga seda arusaamatum on minu jaoks meie mobiilsideoperaatorite praktika lastele vägisi krediiti anda. Nimelt täna avastasin, et mu ühe lapse mobiiliarve on oodatust märgatavalt kõrgem. Ja kui hakkasin selle anomaalia põhjuseid uurima, selgus, et laps on teinud Google Plays mingeid mobiilimakseid 14 euro ulatuses. Hea, et mul on madal vererõhk – sellised asjad ravivad seda suurepäraselt. Eriti arvestades asjaolu, et oleme paar aastat tagasi teinud läbi ühe sisuteenuste tellimise saaga ning mu lastel on olemas SEB pildikaart, mida nad oma taskuraha ulatuses saavad kasutada ka virtuaalsete ostude tegemiseks. Küsisin pojalt, et mis jamaga ta tegelenud on ja ta oli üsna kohkunud, kuna oleme seda teemat kodus kümneid kordi läbi rääkinud ja ta teab väga hästi, et sellisest asjast tuleb pahandus. Ta oli enda arust oste oma pangakaartiga teinud.

Ja ega ma ei arvagi, et laps on ainuisikuliselt süüdi. Mobiilsideoperaatorilt ostan ma ju telefoni ja andmeside teenust ja maksete tegemine võiks jääda pigem pankade pärusmaaks. Olgu – nüüd ma keeran võibolla vindi veidi üle, sest paar päeva tagasi jäin väga hätta vastamisega, kui üks välismaalane uuris, et kuidas parkimispiletit ilma mobiilita osta. Pole vist aastaid sellise väljakutsega Tallinnas tegelema pidanud. Aga mobiilimaksed võiksid ju opt-in põhimõttel olla (vaikimisi neid ei ole ja kui klient soovib, siis peab ta selgesõnaliselt oma soovist ka teada andma).

Praegu on ka neile ca 15 000 lapsele, kes loetud päevad tagasi esimesse klassi läksid, krediitkaart vägisi taskusse surutud.

Ja kõige hullem on see, et kui Elisast uurisin, et kas lastel ei saaks kõik muud teenuseid kinni panna peale nende, mida ma neile tellisin, siis teenindaja soovitas mul tellida tasulise lisateenuse Stopp . Pean peale maksma selle eest, et keelata teenused, mida ma tellinud ei ole? Mis see väljapressimise täpne definitsioon nüüd oligi?

Siinkohal annaks veidi tasuta nõu kõigile mobiilsideoperaatoritele. Nimelt mul oli hiljaaegu just väga põnev kogemus, kuidas te püüate üksteiselt kliente üle meelitada nii, et ninast veri väljas ja seljalt higi voolab. Miks mitte tuua turule pakett lapsevanematele nimega “Ainult tellitud teenused”. Usun, et ma pole ainuke lapsevanem, kes sooviks lastele sellist lepingut, kus nad ei saaks mobiiliga sisuteenuseid tellida, tasulistele numbritele helistada või Google Playst oste sooritada.

Unistan praegu sellisest lepingust, et lapsed saaksid ainult helistada ja ettenähtud mahtu internetti mobiilis tarbida.

Muidugi ma võiksin selle Stopp teenuse tellida, aga psühholoogiliselt tundub vale maksta selle eest, et te ei skämmiks (vt ülaltpoolt väljapressimise definitsiooni) Pigem küsige raha neilt, kes soovivad mobiili ka maksevahendina kasutada – see tundub kuidagi palju loogilisem ja inimsõbralikum.

Ma tean, et ma olen lootusetu optimist, aga äkki saabub päev, kus enam ei pea erinevatest perefoorumitest lugema müstilistest arvetest, mida algklassilapsed on teadmatult teinud mobiiliga. Ja saab ka laste mobiiliarved otsekorraldusega maksmisele suunata, sest neid pole vaja iga kord paranoiliselt üle kontrollida.

Kui see tegelane oleks Troonide mängus mõnest majast, siis selle maja tunnuslause peaks olema “Taandame ennast”.  Ta on üldse huvitav frukt – saan aru, et ta on päris pikalt olnud meie kõige väiksema liitunud omavalitsuse elanik, aga senikaua pole ta absoluutselt mingit huvi kodukoha tegemiste vastu tundnud ja alati kandideerinud hoopis Tallinnas. Aga nüüd, kus järsku avastas, et ta kodu ei ole 2000 elanikuga vallas vaid 22 000 elanikuga mandri-Eesti suurimas vallas, siis järsku lõi tal välja mingi kodukoha patriotism. Kusjuures hetkel on ta riigikogu liige, saades RK2015 valimistel poole vähem hääli, kui meie eile taasvalitud vallavanem Andres Laisk kohalikel valimistel

Aga oma napi häältesaagi kompenseerib Oponaut suure ego ja kiusliku meelega. Lubades küll konstruktiivset opositsiooni, siis tema meelest on konstruktiivne opositsioon absoluutselt kõigele vastu olemine. Isegi kui me parajasti hääletame punkti, mille on kehtestanud see sama riigikogu, kuhu ta ise kuulub ja tegelikult on kõrgel mäel olevad seadusandjad ise midagi sassi ajanud, kuna mis mõtet on hääletada eelnõud, mida seadus kohustab meid vastu võtmast?

via GIPHY

Kuna Oponaudil on seni kogemused ainult Tallinna volikogust ja Riigikogu saalist, siis püüdis ta eile vist oma sõnavõttude ja tegevustega ka ööistungi traditsioone Saue vallas juurutada. Nõudes kirjalikke dokumente, kui ükski seadus neid nõuda ei käsi ning võttes sõna igal võimalikul ja võimatul juhul. Loodame, et ta tulevikus panustab sama koguse energiat ka kohalike määruste lugemisse – samas oleme muidugi alati püüdnud siin elanike jaoks bürokraatiat pigem vähendada, kuid see kontseptsioon ei ole Oponaudi jaoks tuttav.

Ja mõned minutit enne lõppu, kui tehti ettepanek, et järgmine kord kohtume kolmapäeval kuna neljapäeval Saue gümnaasiumis isadepäeva üritus, siis tuli välja ka Oponaudi paranoiline pool. Kohe nägi ta selles ettepanekus vandenõu tema vastu kuna Riigikogus mingi üritus samal ajal… Siinkohal tahaks küll Oponaudile öelda, et kallis inimene – enamik meist tavalistest lihtsurelikest ei tea, mis ja millal riigikogus toimub ja meil kõigil on ka muu elu … Me kõik kandideerisime volikokku teadmisega, et selle arvelt jäävad mõned teised asjad tegemata ja pole kunagi võimalik 27 aktiivse inimese puhul leida ideaalset aega, mis kõigile sobiks.

via GIPHY

Igatahes eile Saue linnas Laagri poole mõtlesin selle peale, et kuigi ühelt poolt on tore, et Saue volikogus saab nüüd edaspidi tutvuda ka kõrgemate poliitiliste instantside töö põhimõtetega, siis kas see kahe tooli seadus on ikka nii kasulik? Sest vähemalt eile ei õppinud ma muud, kuidas venitada ja kiusu ajada ja see ei ole see, mida ma konstruktiive opositsioonina ette kujutaks…

Kui nüüd lühidalt ka muust kirjutada, siis positiivne on see, et saime paika komisjonide struktuuri ja kõigile 9-le komisjonile ka esimehed ja aseesimehed valitud. Õnneks kaks opositsioonisaadikut on siiski tuttavad ka koostöö kontseptsiooniga ning seega on näiteks jutivkomisjoni aseesimees Juhan Särgava (KE), kes on Saidafarmi juht ja omanik ning Mihhail Jallajas (VL Meie) Nissist juhib revisjonikomisjoni. Tegelikult sai kohti veel paarile opositsioonisaadikule pakutud, aga nad vist Oponaudiga samast majapidamisest ja tunnuslausega

Mulle endale saab päris tõsiseks väljakutseks olema täiesti uue komisjoni – kogukondade komisjoni – käivitamine ja juhtimine. Ideaalis võiks see komisjon panustada eesmärki, et nelja aasta pärast oleks enamikes meie 50-st külast tegus külaselts ning ka kolmes alevikus ja linnas oleksid kogukondlikud vabaühendused, mis inimesi kokku tooks ja head kohavaimu aitaks luua.

Vallavanemana jätkab Andres Laisk ja kuigi Oponaut pidas meile pika ja piinarikka kõne ka vallavanema palga ja hüvitiste teemal, aga ma tõesti ei saa eriti tõsiselt sellel teemal võtta inimest, kes on nii kaua juhtinud Tallinna poliitilist toiduahelat ja kelle eestvedamisel on volikogu esimehele kehtestatud presidendiga sama palk :p

Igatahes loodan, et järgmine postitus saab olema positiivsem ja sisulisem, kuid mul on kahtlus, et siin blogis tuleb tulevikus veel päris palju sellele Oponaudile viidata ning seetõttu tundus mõistlik ka seda tegelast pikemalt tutvustada.

Kuna hetkel käivad alles koalitsioonikõnelused siis uue volikogu tööst veel pajatada ei saa, aga teen ühe ülevaate valimiste follow-upina. Kuna suuremad meediakanalid pigem hetkel Tallinnas ja Tartus toimuvat kajastavad, siis alljärgnevalt väike ülevaade Saue ühendvalla volikogu valimistest.

Taustaks siis niipalju, et Saue ühendvald moodustus Saue valla, Saue linna, Kernu valla ja Nissi valla baasil. Liituti vabatahtlikult ja liitumisleping allkirjastati volikogude poolt 31.märts 2016 – ehk siis oli aega ette valmistuda, erinevalt paljudest teistest liitujatest, kes viimase hetkeni ei teadnud, kes uued tantsupartnerid olema saavad

4 omavalitsuses oli eelnevalt 60 volikogu kohta ja uues ühendvallas on 27 volikogu kohta – sellest tingituna oli ka huvi kandideerimise vastu väga suur. Kokku kandideeris 191 inimest ja esindatud olid 5 erakonda, 2 valimisliitu ja üks üksikakndidaat.

Ajalooliselt on vallad olnud pigem valimisliitude usku ja Saue linn pigem erakondade poolt – kel huvi, siis kevadel sai 2013. aasta valimiste kohta tehtud ka veidi statistikat.

Osalejate lühitutvustus

Nagu varasemalt mainitud, siis kokku osales 7 nimekirja – alljärgnevalt siis lühike tutvustus nende nimekirjade kohta.

Koostöö – Meie vald valimisliit moodustati kolme olemasoleva valimisliidu baasil – nii Saue vallas kui ka Kernu vallas olid eelmine kord väga edukad “Koostöö” valimisliidud – lisaks siis Saue vallas oli koalitsioonipartneriks Meie vald valimisliit. Nende kolme valimisliidu põhjal siis saigi loodud Saue ühendvalla valimisliit “Koostöö – Meie vald”, mille nimekirjas kandideeris 55 inimest ja korralikult esindatud olid kõik 4 liituvat omavalitsust. Esinumbriks oli Saue vallavanem Andres Laisk.

Väga tugeva nimekirja pani välja ka IRL – 36 inimest. Mis veidi hämmastust turundajana tekitas oli see, et püüti väga tugevalt kampaaniat teha nime alt “Paneme pildi kokku” – slogani ja visuaalina oli teostus super, aga tean mitut inimest isiklikult, kes ei saanudki aru, et tegu on IRL reklaamiga. Kuna valimistel oli erakond oma nimega, siis kahtlustan, et nii mõnigi segaduses valija võis kabiinides enda lemmiknimekirja otsida. IRL esikolmik oli ka väga tugev – Valdis Toomast oli Saue linnavolikogu esimees, Andres Kaarmann Saue abilinnapea ja Rein Riga Saue vallavolikogu esimees.

Reformierakond on Sauel olnud traditsioonilisel tugeva tulemusega ning alati ka valdades oma nimekirjaga väljas olnud. Seetõttu oli täitsa üllatus, et nimekirjas ainult 18 nime oli. Muidugi kompenseerisid nad lühemat nimekirja tugeva esikolmikuga – Madis Milling (riigikogu liige), Riho Johanson (Saue abilinnapea) ja Harry Pajundi (Saue linnapea).

Keskerakond mingeid üllatusi nimekirjana ei pakkunud – esinumbriks pandi riigikogu liige Toomas Vitsut, kes minule teadaolevalt Kernu vallas elab. Siinkohas tahaks ära mainida, et seni viimased 4 kohalikku valimist on Vitsut kandideerinud Tallinna linnas, kuid sel korral otsustas ikkagi kodukandi nimekirja tulla

Sotsiaaldemokraatide nimekiri oli ühelt poolt väga tore – ainuke nimekiri, kus naisi rohkem kui mehi. Kahjuks tugevaid nimesid olid vähe ja ühtki suurt häälekogujat seal ei olnud.

EKRE nimekiri oli kõige lühem (13 inimest) ja ainuke nimekiri, kus ühtegi naist ei kandideerinud. Aga lühikese nimekirja kohta oli neil eesotsas 2 eelmist Saue linnapead. Henn Põlluaas küll eelmine sügis kurtis meedias, et “kahe tooli seadus” on põhiseadusvastane ja tugevdab võimuvertikaali. Tundub, et aastaga on ta seaduse suhtes ümber mõelnud ja otsustas riigikogu liikmena ka kohalikel valimistel kandideerida. Teine linnapea oli Tõnu Urva, kes enne liitumislepingu sõlmimist ületas üleriigilise meediakünnise sellega, et lahkus ootamatult lapsehoolduspuhkusele.

Lisaks kandideeris ka teine kohalik valimisliit “Meie”, mis siis oli osaliselt Vabaerakonna kohalik valimisliit. Tugevaid nimesid seal ei olnud, kuid küllaltki palju praeguseid volikogu liikmeid otsustas just selle valimisliidu kasuks.

Üksikkandidaadist ei tea ma kahjuks midagi peale nime – Tõnu Tamm.

Mis tehti?

Tehti kõike – üleelusuuruses inimesi plakatitel, ajalehti, klantsivat valimisreklaami ja igasugust nänni. Kusjuures seda oli huvitav jälgida ka nn “köögipoolelt”. Kuna minu vastutusalaks oligi eelkõige Koostöö – Meie vald turundus siis püüdsin end kursis hoida ka teiste tegemistega ja mõned mõtted, mis vääriks ära mainimist:

• Sisulist reklaami vähe. Põhimõtteliselt oli väga palju sloganite või märksõnadega reklaami – sisulisemad kodulehed olid ainult Koostööl ja IRL-l. VL Meie üritas, aga kahjuks ebaõnnestunult. Reformil, Sotsiaaldemokraatidel, Keskerakonnal ja EKRE-l oli ainult keskkontori poolt pakutud lakooniline lahendus.
• FB kui suhtluskanali alahindamine paljude konkurentide poolt. Või siis püütakse peita enda tegevust mingi üldisema nime taha – Reformierakonna “Parem Saue” FB leht oli küll fännide arvult teine peale koostööd, aga tehti üksikuid postitusi. IRL Saue lehel 141 fänni, mis teeb iga liikme kohta ca 4 inimest – näiteks mu enda sõpradest on Koostöö lehte laikinud 101 inimest
  

  17.10 seisuga viimase nädala statistika olemasolevate FB lehtede kohta. Saue foorum on VL Meie alternatiivprojekt,

• Liiga suur fookus individuaalsetele flaieritele. Siin pean tunnistama, et hoidsin ka ise vahepeal kahe käega peast kinni, kui selgus, et samal päeval jõuavad postkastidesse mitme meie liikme erinevad flaierid, kuna ei pea sellist spämmamist parimaks meetodiks. Igatahes kui võrrelda valimistulemust flaierite saatmisega siis suurem korrelatsioon tundub puuduvat. Seega võiks järgmistel valimistel midagi uut ja originaalsemat välja mõelda;-)

Mina Mokalaadal vabaühenduste debatil

Üks huvitav asi, mis selgus enne Mokalaata (meie kohalik valimisdebatt, mis toimus 1. oktoobril), et tegelikult mitmel nimekirjal polnud programm leitav elektrooniliselt. Mõni soovitas ajalehte oodata ja mõni vaadata erakonna üldiseid käsulaudu. Minu jaoks oli see küllaltki veider kuna paratamatult nimekirjast kõik ei saa ju volikogusse ning kuidas need, kes volikogus on saavad esindada kõiki teisi kui pole asjades enne kokku lepitud?

Tulemus

Kuigi väga uuri üllatusi tulemustes enda jaoks ei olnud, siis mõned väiksemad üllatused siiski olid. Koostöö – Meie vald sai volikogus 13 kohta 27-st ja see oli ka meil eesmärgiks seatud.

Oodatust parema tulemuse tegi Reformierakond – ise arvasin, et nad saavad 3 kohta, aga võeti 5 mandaati. Selle taga oli Millingu väga tugev tulemus 677 häält, mis on peaagu kahe isikumandaadi jagu. Psühholoogiliselt oleks huvitav teada, kas uue vallalehe nimi ka selles mingit rolli mängis (Saue Valdur)

Keskerakond sai kolm mandaati, mis oli ka oodatust tugevam tulemus. Kusjuures Vitsut ei osutunud pooltki nii suureks häältemagnetiks kui Milling ja Põlluaas. Arvatavasti on põhjus selles, et Milling ja Põlluaas on kogu aeg KOV valimistel Saue linnas kandideerinud aga Vitsut on seni Tallinnas möllanud.

IRL tulemus oli oodatust nõrgem – nimekirja vaadates oleks arvanud, et 4-5 mandaati saadakse. Ma ei tea, kas põhjuseks oli see “Paneme pildi kokku” poolt tekitatud segadus või lihtsalt IRL üleriigiline maine, aga nii ta kahjuks läks.

EKRE sai tänu Põlluaasa suurele populaarsusele kaks kohta ning valimisliit Meie ühe koha.  Sotsdemid jäid kahjuks allapoole valimiskünnist sel korral ning ka üksikkandidaadi häältesaak jäi napiks.

Kokkuvõtteks

Igal juhul on volikogu valitud ja rahvas on oma tahte selgelt välja öelnud. Tore on see, et 60,3% oli siin piirkonnas valimisaktiivsus. Kõige kurvem on see, et taaskord on volikogu küllaltki maskuliinne – ainult 15% volikogu liikmetest on sel korral naised. Mõned inimesed juba kurtsid ka selle üle valla FB lehel, aga selles osas ei saa erakondadele ja valimisliitudele miskit ette heita – peale EKRE oli kõigis nimekirjades naisi ning lõpptulemus on valijate otsus.

Kindlasti on huvitav see, et volikogus on päris mitmeid uusi inimesi, kes varasemalt pole ühegi liitunud omavalitsuse volikogusse kuulunud (sh ka ma ise). Koostöö nimekirjast pääses volikogusse 4 sellist inimest ja Reformierakonnast 1.

Piirkondade esindatus on ka tegelikult päris hea – Koostöö nimekirjas pääsesid volikogusse 4 Kernu valla inimest. Nissist tegi Juhan Särgava (KE) väga hea tulemuse, IRL nimekirjas sai volikogusse Nissi vallavolikogu esimees Kaido Katalsepp ja valimisliidus Meie pääses ka volikogusse just Nissi esindaja Mihhail Jallajas.

Igal juhul saab töö uues volikogus väga põnev protsess olema, sest paratamatult on varasemalt olnud kõigis volikogus oma tuumik koos väljakujunenud tavade ja käitumisnormidega. Nüüd on kaardipakk segamini löödud ja tuleb toimima saada täiesti uus kooslus.

Kindlasti on plaan seda protsessi ka siin blogis vahepeal kajastada – 125 saadud häält kohustavad ja motiveerivad lubadust pidama

Isiklikult võtaks teema kokku nii, et kindlasti ei ole see õiglane – enamik vallavanemaid ja linnapäid on siiski poliitilise taustaga ja nad pidid 2013. sügis teadma, et 2017. aastal taas valimised ning need võivad tulla väga teistmoodi tulemusega. Ehk siis loogika ütleb, et tegu on pigem tähtajalise töölepinguga ning tundub ju küllaltki jabur sellises olukorras kompensatsiooni maksta.

Aga samas ma tean, et see nn “kuldne käepigistus” oli hädavajalik. Olles päris aktiivselt kaasa elanud nii oma kodukoha liitumisprotsessile, kui ka jälgides silmanurgas mujal Eestis toimuvat, siis olgem ausad – enda nahk on inimestele paratamatult kõige lähemal. Saue ühendvalla liitumisräbilääkimistel oli olukord küllaltki roosiline veel – kuna ühinemisläbirääkimiste algatajaks oli suurim omavalitsus, siis said kõik istuda laua taha siiski võrdsete osapooltena ning see on psühholoogiliselt väga oluline. Ma üldse ei hakka väitma, et kõik tõrgeteta sujus – kevadel sai ju siin blogiski kirjutatud konnatiikidest (kes veidi asja teab, siis saab aru, kellest või millest ma seal kirjutasin) ning emotsioone on siiani üleval.

Aga kujutage nüüd ette väikese Lõuna-Eesti või Virumaa X omavalitsuse vallavanemat, kelle vallas pole lootust elanike arvu täis saada isegi siis kui lubada igale uuele vallaelanikule tsirkust ja leiba elupäevade lõpuni. Ja kõik naabrid on tunduvalt suuremad – ehk siis see vallavanem on päris kindel, et need 43 häält, mis ta viimastel valimistel sai ei ole kindlasti piisavad, et suuremas omavalitsuses kõva tegija olla. Ja kuna naabervaldadel on 5000 piir ületatud ja pole ka väga huvi teada-tuntud lombikest laiendada ja vett segaseks ajama, siis suure tõenäosusega ei saa need läbirääkimised toimuma võrdsetel alustel.

Võibolla on see vallavanem juba 15-20 aastat sellel ametikohal olnud ja pension ka juba silmapiiril… Tal pole mingit huvi uut väljakutset otsida ja ega ei tea, kas ta leiakski kuna kodukandis just eriti tihti pika juhistaažiga töötajaid ei otsita. Ja nüüd peaks ta minema müts käes naabri juurde, kellega Tõe ja Õiguse vaimus kraave on kaevatud, et paluda enda omavalitsus suurema kaitsva hõlma alla võtta.

See kuldne käepigistus saigi just loodud mõeldes sellistele stsenaariumitele. Et teha kibeda rohu võtmine veidigi magusamaks.

Kusjuures sellest kibedast rohust (meediast tuntud ka kui haldusreform) rääkides, siis tegin ka siin veidi statistikat. Kasutasin Postimehe algandmeid (ehk siis ligilähedast omavalitsusjuhi aastapalka) ning lisasin oma andmetesse veel ühe olulise infokillu – nimelt omavalitsuse elaniku arvu. Ehk siis allpooltoodud tabelis on näidatud, kui palju iga elaniku maksurahast aastas läheb omavalitsusjuhi palgaks.  Erasektoris võiks seda siis nimetada võibolla juhtimisteenuse sisseostuhinnaks 

Ehk siis kui Pärnu linnast läheb alla euro iga elaniku maksupanusest omavalitsusjuhi palgast, siis näiteks Aegviidu vallas on see arv ca 30 korda suurem. Ehk siis jääb tunduvalt vähem raha selliste asjade jaoks nagu lasteaiad, kool, teed ja kõik muu, mis tegelikult peaks olema omavalitsuse esmane teenus elanike jaoks.

Tegin ka teise graafiku, kuhu panin kirja elaniku panuse juhi palgafondi ja teisele teljele omavalitsuse suuruse.

Nagu öeldakse, siis üks pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna. Suuremas omavalitsuses on administratiivkulud osakaal kogueelarvest paratamatult väiksem ning samas on võimalik maksta kõrgemat palka, mis annab võimaluse palgata pädevamaid spetsialiste.

Muidugi tekib küsimus, et miks siis mitte veel suuremaks neid omavalitsusi kokku liita – ja arvatavasti on selles täiesti loogika majanduslikult sees. Aga see on liiga suur tükk korraga tegemiseks – loen hetkel Muuli raamatut raamatut “Isamaa sünd” ning paratamatult tundub selles kontekstis ka praegune haldusreform pigem selle kurikuulsa peenhäälestamisena. Aga see vist tähendabki, et ühiskonnas suuri probleeme ei ole ning seega ka väike muutus juba inimesi harjumuspärasest mugavustsoonist kipub välja vedama.

Kusjuures lubaduste andmises olen ma tegelikult proff – veel mõned aastad tagasi on mul kuskil oma päeviku lehtedel kirjas 1. jaanuari paiku sellised sissekanded, et jätan suitsetamise maha, lõpetan magusa tarbimise, hakkan korralikuks… Põhimõtteliselt name it and I probably have had promised it

Ehk siis võib lubadused jagada kaheks – hakkan midagi tegema või enam ei tee midagi. Ja vot siin ongi konks – pole kunagi kiusatust tundnud lausuda sõnu igavesest ajast igavesti ning selline millegi tegemine/mitte tegemine lõputult lihtsalt ei motiveeri. Siinkohas peab ütlema, et mitte tegemine on isegi keerulisem kui millegi rutiinne tegemine.

Umbes 2 aastat ja mõned päevad tagasi otsustasin, et ei luba enam midagi – hakkan hoopis eesmärke seadma. Eesmärgi võlu on selles, et sellel on ajaline piir ja isegi kui vahepeal libastud teel sinna, siis ei sunni see nii kergelt käega lööma kui lubaduse puhul.

2015 aasta alguses siis tegingi esmakordselt katset – ja et ikka motivatsiooni üleval hoida, siis ma ei hakanud asja oma isklikku päevikusse kirjutama vaid panin ikka asja kohe FB cover fotoks, et poleks võimalik nii kergelt loobuda.

Kusjuures tänasel päeval ei tundugi see eesmärk nii suur, kuid 2 aastat tagasi tundus poolmaraton ikka hirmus asi. Aga juba septembris 2015 sai asi tehtud ja see rahulolutunne ikka võimas oli…

Aga et asi mingiks piinlikuks eneseabiõpiku peatükiks kätte ei läheks, et a la “7 nippi kuidas paremini elada”, siis pean kohe siinkohal ütlema, et 2016. aastal see asi väga ei toiminud. Esiteks oli jama selles, et mul polnud selleks aastaks selliseid ilusaid konkreetseid eesmärke, mida ühe lause või pildiga väljendada ning kuigi sportlikust poolest sai maraton eesmärgiks pandud, siis sellel puudus uudsuse võlu.

Kusjuures see ei tähenda, et aasta oleks igav või kehv olnud – just ilmutasin väikese fotovaliku meenutamaks eelmist aastat ja seal palju häid hetki ja toredaid inimesi, kuid sellist eriliselt värvikat hetke, mida meenutada, ei olnud.

Kahjuks ka maratoni eesmärk jäi täitmata – kas oli probleem nüüd selles, et ma seda eesmärki pigem tasakesi kodukontoris sosistasin kui avalikult välja hõiskasin või lihtsalt polnud nii määratud… Isegi ei tea – poolmaratoni uuesti igatahes läbisin ja seega väga kriitiline enda suhtes ei näe ka mõtet olla.

Aga nüüd tegelikult jõuangi põhjuse juurde, miks ma selle postituse teen Nimelt tahaks siiski veelkord katsetada, et kas avalikult välja öeldud eesmärgid täituvad paremini ja selleks aastaks on tegelikult suuri eesmärke päris mitu. Kusjuures pean tunnistama, et salajas loodan, et enamik lugejaid juba alguses otsustas, et see teema neid ei kõneta ja siiani lugemisega ei jõua… Sest eks eesmärk ole unistus ja unistus on ikkagi selline isiklik teema ja natuke kõhedaks teeb nende unistuste avalik väljapanek…

Aga aitab vingerdamisest – 2017. aastal tahan…

1. … lõpetada Pärnu Kolledzi ettevõtlus- ja projektijuhtimise cum laude diplomiga (lõpetamine 16.06)

Mind on ikka päris kaua häirinud see kunagine kooli poolelijätmine ning nüüd sellel aastal tahaks vea ära parandada. Aga kuna paratamatult on teadmisi ja kogemusi elu jooksul kogunenud ning lihtsalt diplom tundub nõrk eesmärk – seega püüaks anda endast ikkagi maksimumi

2. … maraton lõpuks läbi joosta (SEB maraton 10.09)

See ei ole kõige olulisem eesmärk, aga ma ei taha, et see samamoodi närima jääks nagu see kooliteema. Seega tuleb vaim valmis seada ja trenni tegema asuda, et septembris suudaks 40 km läbi joosta (ükskõik, mis see aeg ka ei tuleks).

3. … pääseda kohalikku volikokku (KOV valimised 15.10)

Nagu spordiga nii ka poliitikaga – enne 30. sünnipäeva poleks ma isegi uskunud, et need teemad mind kuidagi kõnetada võiks, aga aeg muutub ja inimene muutub. Ja ma tunnen, et tahaks siiski kodukoha asjades rohkem kaasa rääkida ja rohkem infot annab ka endale paremaid ideid, et mida põnevat veel käima lükata või tegema asuda. Aga tunnistame ausalt, et see on mu aasta kõige keerulisem eesmärk – kui praeguseks hetkeks on selge, et ülikoolis on õppeained piisavalt kõrgele keskmisele hindele läbitud ja tuleb vaid lõputöö korralikult ära teha või siis maratoni puhul on kindlustunne, et vähemalt pool sellest kindlasti läbi suudan joosta, siis selle eesmärgi täitmine tundub päris keeruline. Tuleb ikka väga tugevalt pingutada ja mugavustsoonist kaugele eemale minema. Aga eks seda põnevam see tee sinnani saabki olema

Igatahes eks elame näeme, kuidas see aasta läheb. Tegelikult on õhus veel palju igasuguseid põnevaid mõtteid ja tegemisi – jätkan robootikateema ja Robocityga, juba ootan järjekordseid Laagri kohvikute päevi ning sügisel tahaks magistrantuuri edasi minna. Igavuse üle muretsema ei pea ja tõotab unustamatu aasta tulla. Loodetavasti jääb ikka vahepeal aega ka blogipostituste jaoks ja sõpradega koos saab grillida ja chillida.

Kuna uut soovida on hilja, siis soovin tegusat aastat kõigile…

No esmapilgul ju väga armas mõte – asi peaks katma olemasolevad sotsiaaltoetused, pensionid ja kõik muu. Ja 435 EUR/kuu pole ju suur raha kui näiteks meieraha.ee andmetel on aastane riigieelarve ca 9 miljardit eurot.

Aastane kodanikupalk per inimene oleks siis 5 220 eurot.

Aga paneme asjad paremini perspektiivi. Statistikaameti andmetel elas Eestis 1. jaanuaril 2016 aastal 1 315 944 inimest.

Ehk siis aastane kulu kodanikupalgale oleks 5 220 x 1 315 944 = 6 869 227 680 eurot ehk siis ümmardatult 7 miljardit.

Nüüd siis vaatame korra meieraha.ee lehelt, et millest me selle raha võtaks (NB! Järgnev tekst on kirjutatud läbi musta irooniaprisma ja loo autor püüab lihtsalt aru saada kodanikupalga soovijate loogikast):

Sotsiaalne kaitse 3 miljardit

Kuna kodanikupalga saab igaüks kätte siis ei mingeid sotstoetusi enam… Invaliidid, puudega inimesed ja liikumisvõimetud vanurid vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole üldse oluline, et hooldekodu koht maksab juba praegu tunduvalt enam kui 435 EUR/kuu.

Tervishoid 1,1 miljardit

Ei mingit haigekassa kindlustust – kui haigeks jääd, siis maksad arsti juures. Hetkel me kurdame, et hambaravi on liiga kallis ja inimesed lasevad hambad ära laguneda. Mis te arvate kui palju läheb maksma pimesooleopp või keisrilõige? Ma parem ei hakka vähiravist või mingist keerulisemast protseduurist rääkima.

Kujutage näiteks ette, et kodanikupalka saav kodanik investeerib selle raha heroiini või amfetamiini ja saab teie kodupoe eest üledoosi. Suure tõenäosusega pole tal raha, et maksta ise kiirabi teenuse eest seega kas laseme tal seal lihtsalt ära surra? Ja ausalt öeldes pole minu jaoks täpselt selge, kes siis selle kodaniku laiba ära koristab ja kuhugi ära matab, kui lähiomakseid ei ole. Hetkel oleks see KOV ülesanne, aga see tasand tuleks täielikult likvideerida, kui praeguse eelarve juures tahame kodanikupalka maksma hakata.

Valitsussektori teenused 1,3 miljardit

Tegelikult on valitsussektori real hetkel küll 1,6 miljardit, aga jätame neile 300 miljonit ikka alles – keegi peab ju usinalt makse koguma ja kodanikupalka korralikult ka välja maksma Aga igasugused kohtunikud, terviseametid, kohaliku omavalitsuse ametnikud ja muud bürokraadid saadame koju kodanikupalka saama…

Tõelised kodanikud on ju seaduskuulekad inimesed, kes regulatsioone ei vaja. Kaupmees ei müü saasta ja tarbija ei kurda ja lambuke lamab aasal lõvi kaisus…

Sry – nüüd ma juba piibli tsiteerimiseni hakkan jõudma, aga kuigi olen nõus, et mingil määral on ühiskond üle reguleeritud, siis samas ei tahaks ma elada ka täielikus anarhias… Võibolla 20 aastat tagasi Vennaskonna kontserdil rokkides tundus anarhia veetlev idee, aga kahjuks või õnneks olen vahepealse aja jooksul õppinud, et kõik inimesed ei olegi loomult head.

Keskkonnakaitse, kultuur ja sport – 400 miljonit

Miks peaks toetama kultuuri ja sporti? Laseme turul nõudluse ja pakkumise paika panna – kui keegi ooperisse minna ei taha täishinna eest või spordivõistluste pileti eest päris hinda maksma ei ole nõus, siis järelikult pole seda ju vaja… Ja meil on ju ühiskonnas piisavalt puukallistajaid ja loomaõiguslasi, kes tasuta piisavalt lärmi teevad – miks veel raha toppida keskkonnakaitsesse?

Teeme nüüd ühe vahearvutuse – kui palju raha me kodanikupalga fondi oleme pannud?

3 + 1,1 + 1,3 + 0,4 = 5,8 miljardit on juba koos – ainult miljard veel

Valikus on siis veel järgmised valdkonnad:

Majandus 1,1 miljardit (samas ettevõtlust tuleks ju veidi toetada, sest ilma maksudeta palka ei saa – äkki võtame pool ehk 550 miljonit)

Haridus 785 miljonit (kui õpetajad hakkavad saama kodanikupalka, siis äkki siit annaks nende palgafondi arvelt veidi kokku tõmmata – ütleme, et 200 miljonit?)

Avalik kord ja julgeolek 443 miljonit ( eeldan, et päästeametist keegi loobuda ei taha, seega koju kodanikupalka saama tuleks saata politsei või piirivalvurid – 150 miljonit ehk ikka suudame siit kokku hoida)

Riigikaitse 424 miljonit ( see on see kurikuulus 2% SKP-s või Trump ei ole meie sõber ja Putin tuleb külla rida – aga enamik NATO riike ju ei kuluta nõutud normi täis, seega 100 miljonit võib ikka kodanikupalga fondi panna )

Ehk siis kodanikupalga fond on koos..  Aga millise hinnaga?

________________________

Kui sulle tundub peale seda artiklit ikka veel, et kodanikupalga nõudmine kõigile on suurepärane idee, siis mine ja anna oma allkiri rahvaalgatus.ee lehel . Aga isiklikult ma sellesse ideesse ei usu – see eeldaks, et meil on mingid riiklikud loodusvarad (näiteks nafta vmt) või oleksid kõik inimesed sügava empaatiaga, seaduskuulekad ja väga hea finantsplaneerimisoskustega.

Ja kuigi ka siin blogis on palju juttu olnud robootikast ja IT kiirest arengust, siis ma ei usu, et töökohad kaovad. Tulevad lihtsalt uued ja põnevamad võimalused ja oluline on hetkel vaadata, et ühiskond oleks valmis selleks – see tähendab paindlikumat haridussüsteemi koos lõimitud õppekavaga. See tähendab inimeste valmisolekut elukestvaks õppeks ning tööandjate valmisolekut erinevate koostöövormide suhtes oma töötajatega. Unistamine on tore, kuid mõni unistus võib olla nii suur, et see paneb su tarduma – ja kodanikupalk on selline ohtlik unistus, mis võib terve ühiskonna seisma panna

Umbes kuu tagasi keeldus meie uus president kiriku õnnistusest oma uue ameti jaoks. Kuigi mu enda FB seinal sai see otsus väga positiivse vastukaja paljude sõprade käest, siis jäi interneti avarustes silma ka teistsuguseid reaktsioone… Sealhulgas tundub eriti üles ärritatud hr Viilma, kelle jutust võib kohati jääda mulje, et solvati kõiki Eestimaa inimesi. Läksin siis Statistikaameti lehele, kust selgus, et Eestis 2011. aasta rahvaloenduse alusel 54% ei tunnista ühtegi usku ja ülejäänud seltskond jaguneb 90! usuvoolu vahel. Ja kui mõni usk üldse võiks siin endale “riigiusu” tiitlit, siis see on õigeusk, millega seostas end 16% vastanutest. Luteri usu tunnistas omaks 10% vastanutest ning seega võiks Viilma tõsiselt loobuda illusioonist, et ta esindab Eesti rahvast.

Teine vaatus

Eelmine nädal sai paika uus valitsus ja selgusid ka nende maksupoliitilised ideed. Ja taaskord tuleb välja, et ühel väikesel inimgrupil peaks olema erilised õigused – seekord siis jutt abikaasade ühisdeklaratsioonist. 2015. aastal esitas ühisdeklaratsiooni 13,4% avalduse esitanud inimestest. Ehk siis taaskord mitte just enamus ühiskonnas. Ometigi on kisa jälle taevani.

Seekord mõjutab see väikese inimgrupi õiguste nõudmine tegelikult ka teisi (nimetagem neid siis enamuseks). Riigieelarve on tegelikult keeruline matemaatiline tehe, kus kulud ja tulud peavad olema tasakaalus. Ja seega kui suurendada mingit kuluartiklit ühele sihtgrupile (abielupaarid, kes esitavad ühisdeklaratsiooni e 13,4%) inimestest, siis sellest kaotavad teised (ehk siis 86,6%).

Siiani ma ausalt öeldes arvasin, et abielu ja usk on mõlemad asjad, mida inimene valib oma tõekspidamistest ja sisemisest veendumusest tulenevalt. Aga viimasel nädala on jäänud mulje, et abiellutakse maksude optimeerimise nimel

Siinkohas tasuks korra mõtiskleda ka, milline pere tegelikult saab kõige suuremat kasu sellest mudelist? Selline pere, kus üks vanematest on kõrgepalgaline töötaja, teine kodune ja lisaks paar last. Kuna uus valitsus on öelnud, et nende prioriteediks on inimeste tööturule tagasi toomine siis selline ühisdeklaratsioonide kaotamine tundub küllaltki korrektset sõnumit kandvat.

Lõppmäng

Aga kus siis kihvadega karma mängu tuleb?

Nimelt just need kaks sihtgruppi (kirik ja traditsiooniline perekond) olid aasta tagasi kooseluseaduse arutelul kaks kõige kõvemat kisajat, et vähemuse arvelt tehakse enamusele liiga. Nüüd kus on olukord vastupidine, siis äkki ei tohi enam lähtuda eeldusest, et enamusel õigus?

Ma pole küll ametlikult usklik inimene, aga siinkohas näen mõningast taevalikku õiglust…